1920-1940
Hinda tõusevad Eesti toonaste keeleuurijate soovitatud kodumaised nimed, nagu Laine, Endel, Ilmar ja Vello. Samas kerkib jõuliselt esile vene nimetraditsioon, mis on aastasadu lähtunud põhimõttest kasutada neid nimesid mida teisedki ja mitte eristuda. Eestlastel on pigem vastupidi: pannakse nimesid, mida teistel pole. Kuna lastele nime panekul valitseb anarhia, tahetakse 1929. aastal keelata omatuletatud või võõrapäraste nimede panek ning välja töötada eesti nimede valimik.

Neil aastatel võivad Vladimiri, Nikolai või Valentina nime saada ka vene õigeusku kuuluvad eestlased, sest püüd on kanda kiriklikke nimesid. Esikohal olev Vladimir pärineb suuresti muinasslaavi rahva mõjutustest ning põhineb vene suurvürst Vladimiri isikukultusel. Valentina aga tuleneb ladinakeelsest sõnast valens (terve, tugev).

Eestlastele sobivana nähakse ka sugulasrahvaste nimesid (Aino Soomest), lisaks püütakse elustada muinaseesti nimesid (Ülo ja Lembit). 1930ndate ajalehtedes ironiseeritakse eliidi üle, kes leiutab oma lastele selliseid nimesid nagu Marsella, Evgenti, Serenaate, Aglide ja Prosaalie. Paneks siis juba Juhan-Napoleon Supikulp, Tõnis-Hitler Sabarakk, Krõõt-Marlene-Greta-Clara Krimpsnägu, poleemitsetakse ühes kirjatükis.

1934. aasta ajalehed käsitlevad nimede eestistamist. Kuidas näiteks Amalie-Vilhelminest sai Maret, Ernst-Ulrichist sai Enn, Edvinist Rein, Johannesest Juhan, Vladimirist Valdo jne.

Rahvusromantiliste nimede osas on skeptikuid, kes leiavad, et nendega keeratakse vint üle. Et kõik Õied närtsivad kord, Virvekestest saavad jämedad pakud ja Krõõdal on sama inetu kõla kui mõne igivana Fordi autopasunal. Kõige “hirmsamad” olevat aga kõiksugu Adolfiined, Ernestiined ja Vilhelmiined.

1940–1960
Laias laastus valitseb kaks trendi. Vene nimede domineerimine tugevneb, sest Eesti asustatakse venelastega ja venelastel on kasutusel vähem nimesid kui eestlastel. Teiseks muutub eestlaste nimekasutus sõja järel konservatiivsemaks. Lühikeste ja lakooniliste nimedega nagu Rein ja Jüri väljendatakse rusutust.

Heakõlaliste Helle ja Malle kõrval tulevad laialdasse tarvitusse Ülle ja Pille. Moenimi Sirje soodustab Terje ja Marje pruukitulekut. Toomas ja Urmas panevad aluse moesarjale Andres, Andrus, Margus jne.

1960–1980
Käibele tuleb ridamisi uusi laenatud ja traditsioonilisi Eesti nimesid. Näiteks Lätist laename Aivari, Poolast Janeki ja Mareki, Ungarist Margiti. Tüüpilised naisenimed ehk absoluutsed hitid on Ülle (võis inspiratsiooni saada rahvalaulude meelitussõnast “ülli”) ja Tiina (50 aastat tagasi sai viiest tallinlannast kaks nimeks Tiina ja nime levikul on teeneid August Kitzbergi “Libahundil”).

Julgemad nimetavad oma lapsi uusimate moetrendide järgi Kristeliks, Merleks, Markoks või Signeks.

1980–2000
Enne taasiseseisvumist levib vastukaaluna stagnatsioonile ja enestamisele äraproovitud rahvuslike nimede panek. Ilmub näiteks palju Kadrisid, Triine, Liise, Liinasid, Kristjaneid, Siime ja Taneleid.

1990ndatest alates kisub pilt väga kirjuks. Taas tulevad moodi saja aasta vanused popid nimed Maria, Johanna, Anna, Johannes ja Karl. Nimesid hakatakse aina rohkem panema mitte ilukirjanduse ja ajalooliste romaanide alusel, vaid muusika- ja filmitööstuse eeskujude põhjal. Näiteks seoses filmiga “Üksinda kodus” tekib palju Kevineid. Eestis levivad jõuliselt sellised
üleeuroopalised nimed nagu Laura, Sandra, Birgit ja Martin. Samuti tulevad rohkem käibele liitnimed, nagu Pille-Riin, Mari-Liis, Sven-Eerik, Karl-Robert jne.

2000–2010
Kümnendi põhitrendid on eestlaste hullumine oma lastele nimede panekul (mis on kontrollimatu kuni 2004. aastani, mil jõustub uus nimeseadus), aga veelgi enam venelaste nimemoe eristumine. Viimasel kümnendil pannakse vene perekondades harva lastele nimeks Galina, Ivan või Vladimir. Hoopis moekamad nimed on Ilja, Artjom, Daniil, Nikita ja Polina. Venelaste seas on üsna levinud ka mood, et kasutatakse maailma universaal seid nimesid nagu Robert, Artur või Eduard.

Eestlased pöörduvad rohkem juurte juurde, otsides nimesid mitte vanemate ega vanavanemate, vaid veelgi kaugemate esivanemate põlvkonnast. Kasutusele võetakse ka uusi laennimesid (Annabel, Robin). Tubli viiendik lastest saab vähemalt kaks eesnime.
”
Tekstid põhinevad Edgar Rajandi raamatul “Raamat nimedest”, nimeteadlase Annika Hussari uurimistööl, Eesti Keele Instituudi teaduri Peeter Pälli jutul ning 1930. aastate Postimehe artiklitel.

Tabelite koostamisel võeti arvesse andmed kõigi rahvastikuregistrisse kantud isikute kohta (sh surnud ja Eestist lahkunud), sõltumata sünnikohast.