Eduka mehe eeslinn – Viimsi
Hiljaaegu sai pereema Monika Jürjens (33) pojalt Robinit
(11) noomida: miks kõigi teiste emad ärkavad enne lapsi, aga nende
peres on asjad vastupidi. Tema peab ärkama esimesena, kell seitse.
Järgmine on noorem õde Ronja (9).
See on siis, kui
käib kool.
Vastus oli lihtne: lapsed Robin ja Ronja elavad
koolile nii lähedal, et ei ema ega isa ei pea neid autoga viima minema.
Kiire hommikusöök – ja kooli! See asub kohe üle
tänava.
“Meist lähemal ei ole võimalik enam
elada – teise korruse rahval on juba pikem maa kooli minna,”
naljatab isa Arno (33).
Kõik Tallinna külje all elavad
lapsed sellist luksust endale lubada ei saa. Pealegi käivad Robin ja Ronja
koolis teadmisega, et nende kool on Eesti moodsaim (siin antakse koguni
ujumistunde). “Baltimaade moodsaim,” täpsustab Robin.
Kui Ronja ja Robin käiksid koolis Tallinnas, oleks nende vanemate elu
palju keerulisem. Kuna peres on üks auto, tuleb sõidud läbi
mõelda. Õnneks on laste trennid (korvpall, tantsimine,
ujumine) samuti Viimsis, nii et neid autoga viia-tuua pole vaja. Nii ei kulu
perel ka bensiinile kuigi palju (Arno: “Bussidega sõitmine
läheks kallimaks”). Lapsed käivad linnas vaid kinos.
Monikale ja Arnole see meeldib: “Ei ole vaja muretseda, et nad kuskil
Viru keskuses hängivad.”
Kuna ema-isa tööaja algus
linnas on võrdlemisi hiline (kl 9 hommikul), pääsevad nad ka
Viimsi elanike “suurimast nuhtlusest” – varahommikustest
tipptundidest, eriti suveajal, kui käivad teeremondid.
Jürjensite pere kolis lõplikult Viljandist Tallinna
külje alla 2003. aastal. Kortermaja esimesele korrusele, täpselt sama
vanasse majja, kui on Arno ja Monika ise, 1974 ehitatud. Otsustavaks sai isa
töö – Arnole, kes oli mõnda aega nädala sees
Tallinnas tööl käinud, tuli pere ühel hetkel linna
järele. Viljandis poleks Arno erialaselt (töötab
reklaamibüroos Taevas Ogilvy) sellist väljakutset leidnud.
Viimsi valik “tuli loomulikult”, Arno oli seda kanti silmas
pidanud mõnda aega – nii et kolmanda korteri, neljatoalise, mida
nad vaatama läksid, ostsid ära. See oli napilt enne suure
kinnisvarabuumi algust Viimsis.
Jürjensite pere kujul on
tegemist Viimsisse kolijate, n.ö immigrantide – nagu nimetab neid
vallasekretär Kristo Kallas
– tüüpperega. Kõik viimased aastad on
just 19–40aastased eestlased olnud need, kes Viimsisse kolivad. Ja keda
vald loomulikult kahe käega tervitab: ka valla kaugas täitub ja
elujärg paraneb just töö- ja maksevõimeliste perede
pealt. Saab ehitada uue spaa!
Kui muidu sujus kolimine
suurlinna külje alla ladusalt (lastele oli kolimine võrdlemisi
lihtne: Robin ja Ronja läksid alles kooli ja nüüd on enamik
nende sõpru samuti Viimsist), siis keerulisemaks läks asi
pärast kolmanda lapse, Rubeni (2 aastat 8 kuud) sündi. See on ka
hetkel Viimsi valla üks suurimaid probleeme – lasteaiakohad. Kui
Ruben sündis, tuli ta kohe lasteaiajärjekorda panna ja isegi
siis polnud kindel, kas koht ka tegelikult saadakse...
Arno:
“Moodne “põllumajandus” ei ole ka Viimsist
mööda läinud. Majad ehitatakse põldudele nii, et naabrid
saavad majast väljumata üksteise käest jahu ja mune laenata.
Tuleb vaid aken lahti teha ja käsi välja sirutada...”
Monika: “...inimes on nii palju juurde tulnud, et isegi polikliiniku
vereproovis on järjekorrad...”
Arno: “...aga kus neid muidu ei oleks?”
Kui millestki
unistada, siis vahest väikesest suvemajakesest kuskil metsa
ääres, arvab Monika. Seni käivad Ruben, Ronja ja Robin suviti
ikka “maal” vanaema juures, s.t vanavanemate juures Viljandi
linnas.
Jah, võib juhtuda, et tipptunnil
sõidab ka Tallinnast Viimsisse poolteist tundi. Mis on sama palju nagu
Tartust tiibur Polarisega Piirissaarele – mööda Emajõge
63 kilomeetrit. Jah, tõsi, Tallinna ühest otsast teise võib
sõita isegi veel kauem.
Aga Tallinna ummikud pole
Jürjensite peret heidutanud. (Viimsi linnasekretär: “Ummikud on
ju igal pool, nii et Pirita tee ei erine teistest Tallinna suubuvatest
magistraalidest.”)
Ja kuna seni on Arno-Monika pääsenud
hommikustest tipptundidest, ei tea nad – vähemalt esialgu –
mitte midagi ka ummikusöökidest...
Saabub september ja
jälle ärkab esimesena Robin, kes teeb endale selle pere esimesed
võilevad. Ja juba lippabki ta üle tee Eesti ühte
mõnusamasse kooli.