Vähemasti Tallinnas, mida oma silmaga olen näinud, on areng olnud erakorraline. Tallinn hakkab järjest enam võtma moodsa linna ilmet.

Mäletan, et 1990. aastate algul kõnelesite vajadusest osta Tallinna korter. Kas see idee on maha maetud?

Bueno, see idee pole praktilistel kaalutlustel küsimuse all, sest ma ei jõua ennast puruks rebida ja mul on küllaldaselt tegemist oma farmidega, millest üks on Costa Ricas ja teine, loomakasvatusfarm, Venezuelas. Siis veel korter New Yorgis ja nüüd ka Pariisis. Aga kõik need kohad vajavad administratsiooni ja aega, nii et... Praegu oleme loonud ühe ajutise peakorteri Pariisi, see on üürikorter Louvre'ist umbes pool kilomeetrit. Olgu öeldud, et ma olen väga õnnelik hotell Palace'is, kus tunnen alati ennast justkui kodus.

Ütlesite, et teie äritegevuse uus peakorter on Pariisis. Millised on teie uued ärid?

Praegusel momendil on võib-olla kõige tähtsam meie tegevuses suhete loomine Hiinaga, Shanghaiga. Isegi üks mu tütrepoegadest võtab hiina keele tunde, et minna sel suvel kolmeks kuuks Hiinasse majandust õppima. Hiina potentsiaal on ääretult suur, oleme võib-olla isegi natuke hiljaks jäänud selle maaga, aga nüüd on meil kaubandussuhted siiski olemas, toome sealt diiselmootoreid Venezuelasse.

Nii et import Venezuelasse kui uus põhitegevus?

Eksportimiseks pole veel leidnud seda õiget produkti, aga impordiks valisime väikesed Hiina diiselmootor-traktorid, mida on väikekarjanduses ja väikepõllunduses väga vaja. Neid saab vajaduse korral ümber ehitada väikesteks veoautodeks. See vastab ka praegusele Venezuela põllumajanduspoliitikale, mis soodustab väikefarmide teket. Ma ei taha öelda, et valitsus just tahab latifundiumide hävitamist, aga ta tahab anda väikefarmeritele maad nii palju kui võimalik. Aga nagu me kõik teame, pole väikefarmerid kunagi tootlikud. Kolhoosimentaliteeti pole Venezuelas ka veel olemas, kuigi valitsus selle teket justkui soosib.

Kuulen, et olete Venezuela majanduspoliitika suhtes kriitiline.

Ma ütleksin, et see, mida praegu Venezuelas tehakse, on hea kava, aga võib-olla valitsusel puuduvad praktika ja kogemused ning seetõttu võivad tekkida vead.

Paari aasta eest puhkes Venezuelas majanduskriis. Palju teie firmad selle läbi kaotasid?

Kaotused tekivad siis, kui raha devalveeritakse. Paratamatult enamik suurfirmasid nagu meie oma, aga ka väikefirmad, kannatasid selle käes. Aga nüüd on majanduslik olukord põhimõtteliselt stabiliseerunud ja kaubandusel läheb Venezuelas hästi. Ja meie põhitegevus on praegu kaubandus.

Venezuelas saavad kõik kasu kõrgetest õlihindadest.

Mis on saanud teie Oriandi grupist?

See on kasvanud. Viimase kolme aasta jooksul on tekkinud juurde tööstustegevust - ehitame kuulikindlaid autosid firmaga Blindcorp. Nende järele on suur nõudmine, sest julgeolekuprobleem on üks suur probleem Venezuelas.

Mida arvate president Hugo Chavezist ja tema USA-vastasest retoorikast?

Temal on oma filosoofia ja ta on olnud tugevasti Iraagi sõja vastu. Aga üks asi on, mida öeldakse avalikkusele, ja teine asi - realiteet ja fakt - on see, et kõige parem klient Venezuela õlile on USA. Kuna mina pole poliitik, pole minu arvamusel siin suurt väärtust.

Kuid õliekspordiga olete siiski ju seotud?

Nii, te teate seda. Me oleme väikesed, väga väikesed osanikud ühes Venezuela õlifirmas, seda küll. Meil on üks väikene õlivälja kontsessioon Lääne-Venezuelas - oleme vist kõige väiksemad aktsionärid selles firmas.

Aga me teame koos teiega, et praeguste hindade juures töötavad kõik õlifirmad edukalt.

Millised majanduslikud huvid on teil Eestis?

Ma olen viis aastat eemal olnud, sunnitud olnud eemal olema, ja nädalaga on võimatu leida investeerimisvõimalusi. Nii et ma pean hakkama uuesti oma suhteid Eestiga täiendama ja laiendama. 12 000 kilomeetri kauguselt teostada firma järelevaatust on ka väga komplitseeritud. Selles mõttes on alati kasulikum investeerida oma koju.

Aga Lõuna-Ameerikas on praegu väga head investeerimisvõimalused.

Sellisel juhul tahaks teada, millistes Lõuna-Ameerika maades on teil veel äritegevust.

Teatavad investeeringud on meil Kesk-Ameerikas, Costa Ricas, Colombias, ja väiksemad investeeringud USAs. 

Seostub see kinnisvaraga?

Nii kinnisvara kui ka autoäriga.

Kas praeguse visiidi ajal kohtusite ka majandusminister Edgar Savisaarega, kelle tütrele Rosinale olete ristiisa?

Loodan, et saan seda teha järgmisel korral, praegu ei jätkunud lihtsalt aega. Ja tulin siia eelkõige KUMU avamise pärast, olen käinud seal nüüd kaks korda.

Kas juhite oma firmasid endiselt ainuisikuliselt? Kuidas see teie varanduslikku olukorda mõjutab?

Isiklik kontroll firmade üle ei ole enam minu käes. See on nüüd läinud üle kõigile perekonnaliikmetele. Nii et minu varanduse tähtsus pole enam kaugeltki nii suur, kui inimesed arvavad. See on kõik, mis ma võin teile öelda.

Nii et poeg maksab teile siis taskuraha, kui naljaga pooleks küsida?

Vastaksin teistmoodi. Kui aktsionärid otsustavad, siis mind edasi juhatuse esimeheks ei valita.

Kui suur oli teie firmade möödunud aasta kasum või kui palju maksite dividende?

Kuna me pole public company, siis me palju sellest ei räägi. Meie põhimõte on alati reinvesteerimine - kasumid lähevad otsekohe tagasi tegevuse laiendamiseks. Dividende maksame kuni 10 protsenti. See on normaalne.

Kui 1994 kaotasite USA sissesõiduviisa, siis kuidas olete osalenud MOMA (Museum of Modern Art - Toim.) välisekspertide nõukogu töös siiani?

1994 saatsin MOMAsse lahkumispalve, aga seda ei võetud vastu ja nii olen endiselt välisekspertide nõukogu liige. Neid on umbes sada, Venezuelast on kolm liiget. Nõukogul on kaks aastakohtumist, üks New Yorgis, teisel korral välismaal, nii et välismaistel kohtumistel saan kolleegidega kokku.

Kuulsin, et olete Eestist endale hankinud Wiiralti töid. Mis põhjusel? Teile kuuluvad Wiiralti gravüürid ripuvad vist kõik Rahvusraamatukogus Wiiralti galeriis.

Tundsin vahepeal, et ilma Wiiralti töödeta on kodus nagu kehvem tunne ja nii tekkis vajadus tagasi osta "Põrgu", "Kabaree" ja "Jutlustaja". Sain need kalli hinna eest Tallinnast Henry Radevalli vahendusel.

Costa Rica farmis on mul imelikul kombel kaks Haameri maali. Rein Tammiku maal "Lenin kassiga" on aga Caracasis. Rohkem mul Eesti maale pole.

Kui palju töid kuulub teie Ladina-Ameerika moodsa kunsti kogusse?

Ümmarguselt 50 tööd Caracasis ja New Yorgis. Mul on töid sellistelt maailmakuulsatelt kunstnikelt nagu Soto, Pomodoro, Matta, Lam, Fonseca, Toledo, Morales. Sellised tuusad nagu Botero. Siis itaallane Fontana, tema on juba surnud nagu mitmed teisedki. Vaadake, mõned on nendest juba surnud, mõni lausa hiljuti. Vaata, inimesed surevad, kurat(hakkab naerma)! Ma leian alati, et mul on ajapuudus.

Enne oli mul Helen Frankenthaleri, Jean Arpi ja Roy Lichtensteini(kuulsad modernismi klassikud - toim.) töid, aga müüsin need New Yorgis maha. Jätsin endale ainult Alexander Calderi vaiba. Otsustasin kontsentreeruda ainult Ladina-Ameerika kunstile, sest mul polnud jaksu USA ja Euroopa kunsti suurkogujatega võistelda. Maailmaskaalas poleks ma iialgi tähtsaks saanud muu moodsa kunstiga.

Prekolumbia töid on mul umbes 2000, see fakt on vist teada.

Viimastel aastatel tegelen intensiivselt ka Amazoonia indiaanisuguharude tekstiilide ja muu käsitöö kogumisega. Nende disain on võrreldav moodsa kunstiga ja läheb järjest rohkem hinda. Selle kogumine on juba moeküsimus. Venezuelas ju vaadatakse, et Männilid selliseid asju koguvad, ja mõned teisedki hakkavad koguma. Nii teen endale kahju, sest siis tekib nõudmine ja ma kaotan äkki ostuvõimalused ära, kui muu vaba kapital neile esemeile ligi pääseb (naerab).

Muide, 23. juunil avatakse Pariisis prekolumbia ja Aafrika kunsti muuseum, lähen kindlasti selle avamisele.

Kui tegin teiega 1997. aastal intervjuu, ütlesite, et teile on antud veel kümme aastat aega ja siis võiks jääda pensionile.

Mu elutempos pole midagi muutunud, ma elan endiselt ajapuuduses. Nüüd ma ei ütle, et mul on kümme aastat tarvis, aga ütlen, et kindlasti viis aastat on tarvis. Siis hakkaks mõtlema, et peaks puhkust võtma (naerab).