Eest ära! Võitjate põlvkond tuleb!
Mõni kuu tagasi ütles Eesti Korvpalliliidu juht Peep Aaviksoo kerge kadedusenoodiga hääles, et Karksi-Nuia mees Margus Hunt on sedasorti sporditalent, kellesarnaseid sünnib Eestisse mõni üksik saja aasta jooksul. Aaviksoo oli sõpruskohtumises Hundi vastu korvpalli mänginud ning imetlenud 2.05 meetrit pikka, liikuvat osavat hea koordinatsiooniga ja kiiret Hunti, kel aastaid alles alla kahekümne.
Eesti korvpallile võiks säärane talent palju kuulsust tuua. Ent Hunt, nagu me kõik väga hästi teame, toob au ja kuulsust Eesti kergejõustikule. Ta on omaealiste seas parim. Võitis möödunud suvel juunioride MMil kettaheites ja kuulitõukes kuldmedali. Püstitas omaealiste rekordeid.
On vaid lähiaastate küsimus, kas ta täiskasvanute hulgas läbi lööb. Selle peale on paljudki nõus kihla vedama. Rahvusvaheline kergejõustikuliit IAAF andis meie mehele tõusva tähe auhinna.
Aaviksool jääb üle tunnistada ning samas rõõmustada, et sääraseid talente siiski ei sünni Eestis vaid mõni üksik saja aasta peale. Lõppenud aasta kinnitab suisa vastupidist. Säravaid talente ja muidu väga andekaid on ju küll.
Näiteks korvpalliski on viimasel ajal palju juttu olnud hiljuti 16aastaseks saanud Siim-Sander Venest. See, et poiss, endiste korvpallurite poeg, on Eesti koondises selge liider, on üks asi. Aga et nii noore mängija värbamise vastu tunnevad huvi mitmed Euroopa suurklubid, tõestab, et talenti näevad temas ka teised. Kahtlemata Euroopa parimate korvpalliriikide hulka kuuluva Leedu esiklubi Kaunase Žalgiris sõlmis Venega seitsmeaastase lepingu. Muidugi, eks tulevik näitab, kas see nimi Euroopas laineid lööb või jääb, nagu mõnigi teine paljulubav siinne pallur, vaid kodumaiseks sähvatuseks.
Tähed Hundi varjus
Aga kergejõustikuga on nii, et Hunt, nii vägev kui tema saavutus ka pole, kipub pisut liialt varjutama teisi tegijaid. Kui nüüd järele mõelda, on ikka täitsa veider, et Eestil on selle aasta juunioride MMilt ette näidata Marek Niidu 200 m jooksu kuld. Eestlane on parim sprindialal, kus teadupoolest teevad ilma ikka tumedanahalised...? See kõlab uhkelt!
Kaire Leibakule samal üliedukal juunioride MMil kolmikhüppekulla toonud 14.43 on täiskasvanute hulgaski kõrgetasemeline tulemus.
Kui tõelisi sõudmise fänne mitte arvestada, siis nimi Kaisa Pajusalu ei ütle paljudele suurt midagi. Paremini tuntakse ehk tema vanemat venda, viimase aja Eesti üht tublimat võrkpallurit Raimo Pajusalu, kes Belgia klubis Roeselare Knack Randstad näitab võrkpalli meistrite liigas silmapaistvat mängu.
Aga õde Kaisa tuli koos Narva tüdruku Jevegenia Rõndinaga noorte seas maailmameistriks, juunioride EMil võideti viies koht. Aasta lõpus tegi noor pärnulanna platsi puhtaks sõudeergomeetrite EMil.
Judos on meil Indrek Pertelsoni, Aleksei Budõlini ja teiste tegijate tublide saavutuste taustal tekkinud tunne, et siit alalt tuleb medaleid ka üldise põua ajal. Pertelson on suurest spordist taandunud, Budõlin praegu tippvormi otsingutel, sügisesel juunioride EMil andis Georgi Ladõgini pronksmedal aga lootust, et judos tuleb ka tule vikus tipptegijaid.
Aasta lõpul Helsingis toimunud lühiraja ujumise täiskasvanute EMil seisid 100 m kompleksujumise stardis kaks eestlast Martin Liivamägi ja Martti Aljand. Kaks kõva kodust konkurenti, kes üksteisega mõõtu võttes jõudnud maailma tipu lävele. Seekord medaleid ei tulnud. Aga tulevikus miks mitte. Nad ju noored mehed. Kakskümmendki pole täis.
Superklubide vaateväljas
Mait Patrail on tänavu mürtsuga Euroopasse murdnud Põlva Serviti meeskonna käsipallur. Vanem spordihuviline mäletab ehk tema isa Maidu Patraili, Eesti koondise mängijat. Poeg Mait on aga selline mees, kes nii Eesti meistrivõistlustel kui ka rahvusvahelistes mängudes, nagu öeldakse, vastase värava palle täis viskab. Ikka kümne kaupa, mis käsipallis on silmapaistev näitaja. 18aastane, ligi kahemeetrine, osav, kiire, nutikas... Selliseid mängijaid ei sünni kogu Euroopagi peale just liialt palju. Seda teavad muidugi paljud Euroopa tippklubid, kes Maitu siin vaatamas käivad. Pole sugugi võimatu, et tuleval või ületuleval hooajal on Patrail mõne Euroopa tugevaima liiga - Saksamaa või Hispaania klubi mängumees. Imelik oleks pigem, kui ta paari aasta pärast ikka Eestis mängiks.
"Vennad Ojamaad käisid end Chelsea's näitamas," teatas novembrikuine SL Õhtuleht. Isegi veider on rääkida ühes lauses üle ilma maksku mis maksab kõiki staare kokku ahmivast Chelsea klubist selle Vene miljardärist omaniku Roman Abramovitšiga ja Eesti jalgpallipoistest. Eks see pigem soovunelma kui reaalsusena paista. Jutt käib vendadest Henrik ja Henri Ojamaast. Üks 15- ja teine 18aastane. Muidugi oli mullusügisene käik põgus tutvumine. Inglise suurklubi lepingut sõlmima ega miljoneid maksma ei tormanud.
Ent tõsiasi, et nad huvigi tundsid, väärib märkimist. Kindlasti väärib sama ka Narvas sündinud talendikas rüblik Nikita Andrejev, kes möödunud hooaja mängis Tallinna Levadias, lõi vastaste väravasse palju palle ning sai halvas mõttes kuulsaks kui juhuslikku möödujat kolkinud tänavapätt.
Aga ka Venemaa noortekoondis leidis ta üles. Venemaa ja sealsete valikuvõimaluste juures tundub Eesti mängija koondise ridadesse pääsemine ikka pigem ime. Ja Narva kutt on seal täitsa tegija. Seda niivõrd, et tema palkamisest on huvitatud Vene rikkad meistriliiga klubid.
Punkti asemel
Siinkohal võiks ju lõpetada. Aga kus sa saad.
Vibulaskmises on meil noori piigasid - Bessi Kasak ja Liis Varik, kes end juunioride hulgas on juba kehtestanud ja teevad seda ka täiskasvanute seas.
Jäätantsupaar Grethe Grünberg ja Kristjan Rand on omavanuste seas maailma absoluutses tipus.
16aastane Narvast pärit võrkpallitüdruk Anna Kaljanina, kel kasvu sentimeeter või paar vähem kui kaks meetrit, on sedavõrd harukordne nähtus, et teda käiakse juba mõnda aega mujalt kiikamas. Ei ole just sage, et nii pikk tüdruk oleks nii hea kordinatsiooni ja liikumisega, et korralikul tasemel võrkpalli mängida. Aga Kaljanina on.
Jaan Mölder juunior, kes üllatas paljusid meeldivalt aasta lõpus toimunud autoralli MMil Junior WRC klassis etapivõiduga, annab lootust, et eestlastel on põhjust teraselt vaadata ka mootorispordiuudiseid ning hordidena lähimatel võistlustel kaasa elamas käia. Muidugi on selge, et juunioride klassis säramine iseenesest ei tähenda veel läbilööki täiskasvanute klassis. Võtame või 2002. aasta juunioride maailmameistri Aivar Rehemaa.
Teisalt on Eestis mitmeid näiteid, kus juunioride hulgas maailma mastaabis tundmatud mehed on alles hiljem tegijateks küpsenud - Andrus Veerpalu ja Gerd Kanter.
Nii et varugem kannatust, teadmisega, et meil on noorte ja andekate põlvkond, kellest maksab oodata kõike kõige paremat ja kelle on üles kasvatanud meie oma spordisüsteem kõigi oma puuduste ja plussidega.
PS! Vabandust nende andekate ja tublide ees, keda seekord ei maininud.
