Kell on veidi üle üheksa. Astun restorani ja satun täiesti teise maailma. See on unelm, kuhu just sisse kõndisin. Kohvivärvi ruum vibreerib lõunamaisest meloodiast, mahedatest kontrabassikäikudest, hoogsast viiuli ja akordionimuusikast.

Keset tumepruuni põrandat tantsib üksainus paar: punastes kingades, leekpunase patsiga naine ning tema paariline. Nende tants on nii kirglik, nende liigutused elegantsed-võrgutavad ja näoilmed, justkui oleks nad transis.

Situatsioon, millesse äsja sattusin, on nii mitte-eestlaslik ja pingestatud, et istun jahmatusest lähemalolevale toolile ning lasen endal vaatemängu ja tantsijatesse armuda.

Muusika vaikib hetkeks. Leegitsev naine astub minu juurde. Tema ongi Maret Laanes.

“See juhtus umbes kümne aasta eest, kui ükskord tantsustuudios tulin duši alt ja kuulsin, et saalis mängib huvitav muusika. Panin riidesse ja läksin vaatama: kaks paari üritasid esimesi tangosamme teha,” meenutab Maret.

Sellest ajast saati on ta tasapisi tantsima õppinud, muusikat kogunud ja lasknud tangol muutuda elus teemaks number üks. Nüüd korraldab Maret igal neljapäeval tantsuõhtuid ja juhendab juba ise tangoõpilasi.

Tal on Eesti suurim tangoplaatide kogu – üle 200 plaadi. Ja argentiinlased õpetasid talle, kuidas ja millist muusikat tantsuks mängida. “Pole sugugi nii, et ostad plaadi ja mõtled, et see on hea lugu, seda mängin. Järjest mängitakse settidena neli tangolugu, ühelt dirigendilt, ühest ajastust. Järgneb väike minutipikkune vahepeala, mil tantsupõrand läheb rahvast tühjaks. See on uue partneri väljakorjamise aeg. Need neli tangot on nagu love story! Saad kokku, tantsid ja neljanda tantsu lõpus on aitäh, head aega, kõik.”

Kuigi tango näib nii kirglik ja paarilised teineteisesse kiindunud, pole tantsuplats armulugude otsimise koht. Samas on Eestis tantsuplatsil teineteist vähemalt kaks inimest juba leidnud, tunnistab Maret.

Argentiina tango on sotsiaalne tants. Seepärast ümbritsevad tantsuplatsi toolid, kus tangohuvilised istuvad ringis nagu koolidiskol. Tantsude vahele ütlevad mehed naistele komplimente, kiidavad tantsuoskust ja riietust, tantsimise ajal aga ei vestelda üldse. “Kui sa hakkad rääkima, kaob muusika- ja partneritunnetus ja tantsuga on kööga,” selgitab Maret. “Nagu mu Buenos Aireses elav tangoõpetaja ütleb, koosneb tango kolmest elemendist – kahest inimesest, ühest südamest ja muusikast. Nii ta on! Kui on tõsiselt hea kontakt, siis ma ei mäleta pärast tantsu mitte m idagi. Ma ei mäleta, millise muusika järgi tantsisime. Ma ei mäleta isegi komplimente, mis tantsude vahel räägiti. Ma lihtsalt olin selles hetkes. Seal.”

Laanes ütleb, et talle mõjub tango samamoodi nagu mõnele viin või antidepressandid. Kui tal mõne aasta eest olid rasked ajad, oli just tango see, millesse ta sukeldus. “Kui mul poleks tangot hobina olnud, ma ei tea, mis minust oleks saanud. Panin jälle tangomuusika mängima, klapid pähe ja kuulasin-kuulasin… Sulasin sinna sisse, see oli tõsiselt abiks. Tango võib olla nagu teraapia, nagu meditatsioon.”

Tango nimel loobus Maret isegi tööst maksu- ja tolliametis. Lähiajal saab tema töökohaks restoran Bossanova.

Tema tantsuõhtutel käivad igasugused inimesed: riigiametnikud, kunstnikud, tõlkijad, õpetajad, nii keskkooliõpilased kui 60aastased. Üle poolte Tallinna ligi 50 tangohuvilisest on venelased. “Neile sobib see rohkem kuidagi. Kuigi ka eestlastel on kõik olemas, aga see on kilomeetrite sügavusel. Inimesed kardavad üksteist puudutada. Kui selle kätte saab, on kõik hästi.”

Mõnikord satuvad tantsuõhtule ka välismaalased, sest info on üleval rahvusvahelistes tantsuportaalides. “Tangoinimesed on ju hullud! Kui nad kuhugi sõidavad, siis esimene asi – ma ise kaasa arvatud – nad vaatavad, kas seal linnas tangot tantsitakse. Suvel vanalinnapäevadel mängis üks norra puhkpilliansambel norra rahvamuusikat ja mul oli üks väliskülaline. Mina olin plätudes, partner tossudes. Võtsime tangovõttesse ja munakividel läks selline tango lahti! Kui sul on tango südames, siis sa võid automürina saatel ka täiesti vabalt tantsida!”