Seda enam, et projekt “Eesti Antarktika ekspeditsioon”, mida koordineerib MTÜ Eesti Antarktika Ekspeditsioonid, näeb ette kõikide kulutuste katmist riigieelarvest (veel kaks aastat tagasi loodeti projekt suuresti ellu viia erakapitaliga).

Algselt pidi 26 miljonit krooni maksma minev ekspeditsioon startima 2005. aastal. See tärmin on aga üha edasi nihkunud.

Teadus teisejärguline

Projekti käimalükkamiseks valitud aeg on igati soodus. Hiljuti lõppes edukas Everesti-ekspeditsioon, veidi varem viidi Lennukil sinimustvalge Saarso juhtimisel ümber maailma ning samasuguse "vägiteoga” tuli toime Rolling Estonians. Kõik need seiklused said meedia vahendusel suure rahvuslikku eneseteadvust tõstva rolli.

Rahvuslikele tunnetele rõhub ka Antarktise polaarjaama projekt. Saarso meelest peaksime olema õnnelikud, et alustame Antarktise uurimist oma lipu all, oma jõudude ja vahenditega. See tõstab “Eesti Antarktika Ekspeditsiooni” projekti järgi (2003. aasta projekti koostajad Mart Saarso ja dr Enn Kaup) maailmas Eesti kui kaasaegse ja edumeelse riigi mainet ning on samas oluline nii sise- kui välispoliitiliselt.

Pole kahtlust, et Eestis on olemas tugev polaaruurimise potentsiaal mõne rahvusvaheliselt tuntud teadlase näol ja nende teaduslikele projektidele tööks tulevases polaarjaamas on keeruline midagi ette heita. Vastupidi – nad väärivad igati toetust. Isegi rahaline suurusjärk nende toetamiseks (2003. a projekti kohaselt ca miljon krooni aastas) on igati mõistlik.

Ekspeditsiooni reklaamimine ajakirjanduses näib aga enam õhutavat rahvuslikke tundeid ja poliitikat kui väärtustavat teaduslikku uurimistööd, mis peaks olema ühe Antarktise-ekspeditsiooni keskne eesmärk.

Eesti võlg ulatub poole miljoni kroonini

Rahvusvaheline teaduslik koostöö Antarktises algas rahvusvahelise geofüüsika aasta (1955–57) uurimisprogrammi kohaselt, mille käigus rajati sinna hulgaliselt polaarjaamu. Uurimistööd koordineerib 1958. aastal asutatud mittepoliitiline Antarktise Uurimise Teaduslik Komitee (SCAR).

Nõukogude Liidu Antarktise-ekspeditsioonide koosseisus käisid Lõunamandri saladusi uurimas ka mitmed Eesti jt Ida-Euroopa riikide teadlased (näiteks tšehhid).

Pärast N Liidu lagunemist otsisid nad võimalusi oma uurimistööd jätkata. Nii mõnelgi eestlasel on see õnnestunud teiste riikide ekspeditsioonide koosseisus.

Lisaks ühines Eesti Antarktika-uurijate eestvedamisel 1990. aastate algul samuti SCARiga. Mullu olime aga sunnitud oma liikmeksoleku peatama, sest seni pole Eesti kordagi maksnud SCARile liikmemaksu 5000 dollarit aastas (koguvõlg küünib praegu üle poole miljoni krooni).

Infovahetus aga jätkub, sest SCAR on huvitatud võimalikult paljude riikide teadlaste uurimisprojektidest Antarktises isegi sel juhul, kui eesmärgid on eelkõige poliitilised.

Miks valivad eestlased nii kalli projekti?

Eesti polaarjaama idee Antarktises idanes Lennuki kapteni Saarso peas Vaiksel ookeanil seilates (PM, 30. mai 2003). Pärast naasmist on ta oma nõusse saanud teadlasi (näiteks Eesti Polaarklubist) ning omab ka teatud poliitilist toetust oma unistuse teostamiseks.

Tasahilju harjutati avalikkust ekspeditsiooni mõttega. Rahvusvahelisel areenil ühineti nii Antarktika lepinguga kui Madriidi lepinguga (käsitleb keskkonnanõuete ranget järgimist Antarktises töötavate ekspeditsioonide ja polaarjaamade poolt).

2002. aasta septembris teavitas Saarso Varssavis Antarktika lepingu riike, et Eesti kavatseb avada Lõunamandril oma polaarjaama.

Madriidis toimunud samasisulisel kohtumisel kinnitas Saarso juba, et välja on valitud polaarjaama asukoht ning tänas Uus-Meremaad ja Itaaliat, kes tegid logistiliselt võimalikuks tema sõidu tulevasse tööpiirkonda.

Kohal olnud riikide esindajad avaldasid pärast ettekannet imestust, miks on eestlased võtnud ette sedavõrd kalli projekti, mille tulemusel saadetakse Antarktikasse vaid kuus teadlast. Nende arvates tuleks odavam saata oma teadlased Antarktisesse koostöös teiste riikidega või hoopis töötada näiteks Saksa jaamas Gondwana (60 km kavandatavast Eesti polaarjaamast), mis seisab tühjalt ja ootab uurijaid.

Saarso unistab uuest laevaretkest

Kui SCARi eesmärk on teha ükskõik mis moel rahvusvahelist koostööd Antarktise teaduslikuks uurimiseks – eesmärgiga optimeerida kulutusi –, siis Eesti Antarktise-ekspeditsioonis keerleb kõik laeva ehitamise ümber.

Ei ole juhus, et Eesti polaarjaama asukohaks valiti Rossi mere ääres asuv maalapp, mis on üks kõige tihedamini polaarjaamadega "asustatud” piirkondi Antarktises – sest ainult jääolud Rossi meres võimaldavad Eesti väikesel mootorpurjekal rannikule läheneda.

Seda, et just laev ja mitte teaduslik uurimistöö on kogu ekspeditsiooni keskpunkt, rõhutab veelgi fakt, et Eesti Päevalehes (4. oktoober 2004) avaldatud meeskonna nimekirjas pole nimetatud ühtki teadlast, küll aga on sealt lugeda filmimehe, stjuuardi, arsti, madruste ja koka kohta. Vaid asjatundja taipab, et kaldarühma liikme all ongi mõeldud teadlasi, kes on samaaegselt ametis madrustena.

Lõviosa kogu ekspeditsiooni maksumusest nõuab ekspeditsioonilaeva ehitamine, selle logistika ja meeskonnakulud (Eesti Antarktika ekspeditsiooni 2003. a projekti kohaselt moodustas see ca 19,3 miljonit krooni 23 miljonilisest projektist) aga mitte teaduslikeks väliuurimisteks mõeldud raha.

Ekspeditsiooni saaks korraldada märksa odavamalt

SCARi liikmesriikide mõne pika polaarkogemusega esindaja sõnul pole vaja teha teadusliku ekspeditsiooni saatmiseks Lõunakontinendile nii üüratuid kulutusi, nagu eeldab meie projekt. Mis veel 20 aastat tagasi oli mõeldamatult kallis, on praegu odavalt teostatav.

Praeguste tehniliste ja logistiliste võimaluste juures, mis Antarktise uurimiseks loodud, pole Eesti polaarjaamal Wood Bay lahes tegelikult oma lühiajaliste, vaid suvel läbiviidavate uurimisprojektide läbiviimiseks vaja ei laeva ega isegi moodulitest kokkupandavaid majakesi. Läbi saab ajada mitmetes polaarjaamades kasutusel olevate nn Scotti telkidega ja keskkonnale on see samuti palju kasulikum, silmas pidades Madriidi lepingut.

Kogu ekspeditsiooni on võimalik varustada helikopteritel ameeriklaste baasist McMurdo või siis itaallaste baasist Terra Nova, sest meie polaarjaama juurde on kavandatud ka helikopterite maandumiskoht. Nimetatud baasidesse saaks aga itaallaste või ameeriklaste abiga. Nii on võimalik kolmeaastase projekti maksumuseks kavandatud 26 miljoni eest läbi viia polaaruurimisi teiste riikidega koostöös oma kümmekond aastat, mitte kaks või kolm aastat, nagu praegu projektis seisab.

Lisaks teavad polaaruurijad hästi, et kahe kuni kolme aastaga pole võimalik väga häid tulemusi saavutada. Suured avastused Antarktikas (näiteks osooniauk, maailma klimaatilise ajaloo lugemine), on aastakümneid väldanud vaatluste vili.

Ühe polaarjaama eesmärk peakski olema just pikaajaline kohaolek ja seda tulekski projekti reklaamimisel toonitada, mitte sise- ja välispoliitilisi eesmärke, mis on kaheldava väärtusega põhjendid teadusliku projekti puhul.

Välisministeerium teadust rahastama?

Inimlikus plaanis kahtlen sügavalt, kas Eesti lipu viimine Antarktisele suudaks kaasa aidata eestlaste ühtekuuluvustunde tugevdamisele sarnaselt laulva revolutsiooniga. Mul pole vähimatki veendumust, et välisministeeriumi eelarvest rahastada kavatsetav ekspeditsioon võiks kaasa tuua palju rahvusvahelist tuntust. Me ei ületa uudistega oma polaarlaevast ja -jaamast rahvusvahelist künnist. (Kui palju on meie silmis tõusnud tšehhide välispoliitiline prestiiž, kes nüüd lõpuks said oma polaarjaama?)

Rahvusvahelise uudiskünnise ületamiseks peaksime näiteks vastu võtma seaduse, et kõik Eesti elanikud on kohustatud Eesti Geenivaramu projektile verd andma, et seda projekti päästa…

Ekspeditsiooni rahastamine välisministeeriumi eelarvest võib tekitada ohtliku pretsedendi, sest siis peaks suurema osa meie teadlaskonnast kiiresti üle viima välisministeeriumi finantseerimisele –  suuremal või vähemal määral teevad nad kõik tänuväärset tööd Eestit tutvustamisel maailmas.

Ma pole kindel, kas ekspeditsiooni seni avalikult toetanud välisministeerium, teadus- ja haridusministeerium, väliskomisjon ning väljapaistvad kohalikud teadlased on sellega seoses mõelnud, et selline projekti rahastamise prtetsedent muudab väärtusetuks Eesti teaduse sihtfinantseerimise põhimõtted.

Läbimõtlematust leiab mujaltki

On kummastav, et Eesti soovib alustada rahvusliku Antarktise uurimise programmiga ning selle alustamisel ei peeta paljuks kulutada raha laeva ehituseks, samas aga ei ole projektis planeeritud sentigi, et ära maksta võlg SCAR-le.

Kui soovime teha Antarktika riikide peres võrdväärselt teistega teaduslikku (koos)tööd, siis peame esimeses järjekorras mitte ehitama laeva, vaid maksma ära oma võla. Ainult sel moel oleme teistele seal tõsiselt võetavad partnerid, mitte seiklejad või sisepoliitiliste eesmärkide taotlejad.

Eesti Everesti-ekspeditsiooni juht Tõivo Sarmet kinnitas pärast Alar Sikku tippujõudmist, et oma väikeste jõududega poleks ta tippu jõudnud. Eestlased lihtsalt poleks ekspeditsioonijuhi sõnul suutnud ilma rahvusvahelise koostööta vajalikus pikkuses nööre trassile vedada. Lisaks toetas Sikku tippu tõusmisel ka leedulane. See aga ei vähenda kuidagi Eesti mehe saavutuse väärtust. Sama printsiip võiks kehtida ka Eesti Antarktise-ekspeditsiooni puhul.

Teaduslike eesmärkide saavutamiseks ei ole olulised atribuudid, vaid aktuaalsed uurimistulemused. Teadlasena toetan Eesti Antarktise-ekspeditsiooni ja selle teadusliku osa realiseerimist rahvusvahelises koostöös teiste riikidega juba loodud logistikat kasutades. Nii nagu see on omane 21. sajandi riikidele – üha enam koostööle orienteeritud maailmas.

Üleliigseks pean aga ehitada maksumaksja raha eest hirmkallist ekspeditsioonilaeva, mis omab teadusliku programmi täitmisel vaid marginaalset tähtsust ja muutlikes jääoludes võib osutuda kasutuks maismaagrupi abistamisel ohu korral.

Eesti kava meenutab saja aasta tagust võidujooksu

Eesti rahvusliku polaarjaama kava meenutab oma poliitiliselt rõhuasetuselt suuresti Briti polaarkirjandusest tuntud ajajärku Heroic Age (20. sajandi algusest Esimese maailmasõjani). Toona konkureerisid Briti ja Saksa impeerium üksteise võidu au eest esimesena võimalikult palju ja sügavamal sisemaal uurida Antarktise mandrit. Ekspeditsioone saatis rahvuslik hüsteeria. Näiteks Saksa ekspeditsiooni patroneeris keiser Wilhelm II isiklikult.

Kui Briti ekspeditsioon jõudis aga oluliselt kaugemale Antarktise sisealadele kui Saksa oma, siis pidas keiser oma riigi ekspeditsiooni “edutuks” ja ekspeditsioonijuhti Erich von Drygalskit tümitati selle eest avalikult. Samas ei huvitanud avalikkust sugugi, et Saksa ekspeditsiooni käigus tehti hulgaliselt teaduslikke mõõtmisi, mis panid aluse Antarktise teaduslikule uurimisele.

Ka Robert Falcon Scotti ja Roald Amundseni võidujooksu Lõunapoolusele tuleb eelkõige vaadelda rahvuslikus kontekstis. Toonaste mõõdupuude järgi oli Amundsen nii kuulus teadlane kui ka rahvuskangelane, praegu liigitaks me aga Lõunapooluse esmavallutaja ja Loodeväila esmaläbija esmajärjekorras seiklejaks ja alles siis teadlaseks.

Pärast Teist maailmasõda sõlmitud Antarktika lepingu (1961) kohaselt kuulutati Antarktis küll relvavabaks piirkonnaks, kuid külma sõja ajastule kohaselt ei saadud sealgi läbi mõtteliste mõjupiirkondade kindlaksmääramiseta. Näiteks Argentiina on tähistanud oma mõttelise piirkonna koguni kuue polaarjaamaga.