Eesti ärimeeste uskumatud seiklused mustade maal
"Kuradi Aafrika... need riigid on seal kõik nagu ühe vitsaga löödud, välja arvatud Lõuna-Aafrika Vabariik, Egiptus ja Maroko," ütleb Tõnis Lepp. Ta nõjatub oma tooli, näol ühtaegu nii muie kui ka pettumus.
"Öeldakse, et ära anna abivajajale kala, anna talle õng. Mustale võid anda õnge või kala, mõlemast jääd ilma ja temal on tunni aja pärast kõht tühi!"
Endise ERA Panga juhi Andres Bergmanni tööle võtnud ja ta Sierra Leonesse äri käivitama komandeerinud Hannes Hallik ja Tõnu Soomer firmast SMR Teed palkasid Lepa paar aastat tagasi Lääne-Aafrika riigis kopteriliini käivitama. Ühendus Freetowni kesklinna ja lennujaama vahel (20 km, autoga ümber lahe terve ööpäev), mida kavandati koos Saksa, Austria ja Moldova partneritega, tõotas tulusat äri Lääne turistide ja ametnike rahakoti toel, ent pole siiani korralikult käivitunud. Lepp ütleb, et Aafrikas pole lihtsalt võimalik euroopalikku äri teha.
"Sul võivad olla parimad kavatsused - investeerida, luua töökohti, toetada majandust. Ja must võib sulle kinnitada, et kõik toimib - ostjad on olemas, litsentsid, laod, logistika - kõik lahendatud. Ja siis valgena mõtled: nii, nüüd ma alles panen! Aga sa ei näe ohte ette ja kaotad valusalt."
Lepa sõnul tahtnud kord üks Eesti ärimees hakata Sierra Leone rikkalikest metsadest punast puitu välja vedama. Ta soetas ühe traktori metsalangetuseks ja teise väljaveoks. Äri lihtne - korra nädalas tood metsast laadungi puitu välja. Aga kui kohalikud traktorid oma valdusse said, müüsid nad need kohe maha, jagasid raha ära ja sõid kõhud täis. Kusjuures neil polnud vahet, kas müügist saadi 1000 või 100 000 dollarit - nimi on raha.
"Kuld, teemandid, punane puit, nafta, puuviljad, krabid - Aafrikas on kõike rikkalikult. Aga ükski leping ei toimi. Ja see muudab valge jaoks äri absurdiks."
Lepp koolitas kopteriliini tarvis terminalitöötajaid. Kõik rutiinid võeti üksipulgi läbi. "Õppisime, et üks gallon on 4,5 liitrit. Ja siis küsisin, palju on kümme gallonit. 20 minutiga ei suudetud vastust anda, nad ütlesid, et pole sellist tehet läbi teinud."
Lepp läheb oma Aafrika kogemustest rääkides aina enam elevile.
Ta ütleb, et euroopalik arusaam rahast ja majandusest pööratakse Aafrikas pea peale. Kord käis Sierra Leones tal tööintervjuul üks mees, kes nimetas end pearaamatupidajaks. "Küsisin temalt, et kui palk on sel kuul 100 dollarit ja seda tõstetakse 20 protsenti, kui suur on siis palk järgmisel kuul. Tema ütles et ei tea. No kuidas ei tea, sa ju pearaamatupidaja?! Tema: aga mul pole probleemi. No kuidas ei ole?! Tema: aga mul pole ettevõttes rahagi!"
Igapäevases vähemalt 30kraadises kuumuses on kohalikud kaotanud ka ajataju. Lääne abirahaga koolitati kord välja kohalikud lennukipiloodid (üldiselt kohalikke lennukirooli ei lasta, sest ebastandardsete olukordade lahendamisel on nad abitud). Aga valged kurtsid, et mehed ei suuda kuidagi lennuaegadest kinni pidada. "Keegi ei mõistnud, milles on probleem. Lõpuks saadi aru, et piloodid sättisid oma kellad selle järgi, millal nad välja lendasid, mitte reaalse aja järgi!"
Andres Bergmann siirdus Sierra Leonesse, kavatsedes seal käivitada tee-ehitusäri. Ebaõnnestunult osales ta paaril suuremal hankel, jäädes alla hiinlastele. Millega mees praegu Aafrikas tegeleb, ei tea isegi tema äripartner Hannes Hallik. Ekspress trehvas Bergmanni viimati kaks aastat tagasi Tallinna lennujaamas: toona vihjas mees uutele plaanidele Aafrikas. Nüüd on ta aga kadunud nagu mutiauku.
Lepa kinnitusel õnnestus Bergmannil hankega oma valdusse saada Freetowni ja lennujaama vahel liikuv parvlaevaromu. Sellel laeval, mis kanti Suurbritannias maha juba 20 aastat tagasi, ei töötavat üksi asi. Kui õnnekombel käima läheb, siis sõidetakse.
"Mustad tahavad ka sõita, kuid raha neil pole. Kui neilt küsida, kuidas sõidate, kui raha pole, vastavad nad: aga laev ju on!" teab Lepp. Üleüldse olevat Must Manner üks suur romula. Mis käima läheb, sellega "ratsutatakse".
Mida arvab Lepp kasutatud tehnika müügist Aafrika turule? Riskibisnis. "Et oleks turg, peaks olema omand. Aga omand on seal väga segane mõiste."
Tema tuttav Eesti mees Tiit Padjus juhtis aastaid Sierra Leones ÜRO staabi territooriumil tegutsenud poodi. Padjus võttis kohaliku naise ning sai sellega õiguse soetada riigis maad.
"Maa arvestus käib seal ühikutes, mida nimetatakse download'ideks," räägib Lepp. "Aga keegi ei saa aru, kui palju on üks download. Meile kõigile tundus, et see võis olla 15 x 30 meetrit, linnas justkui vähem, metsas rohkem."
Maaost pole Sierra Leones naljaasi. Kui tükk käes, pead kohe muretsema sinna valvuri, kes hoolitseb, et keegi sinu maale midagi ei ehitaks. "Valvuri leidmiseks kutsud esimese ettejuhtuva inimese: kuule, tule sina! Kaks toigast püsti, plekitükk peale - ja mees valvab."
Aafriklased on siirad, muretud ja üldsegi mitte vägivaldsed. "Pidevalt kadus pesu nöörilt, kuhu olime selle kuivama riputanud. Ja kui kord ööpimeduses mustale vargapoisile peale sattusin, ütles ta: sul on ju kahed alukad, mul pole ühtegi! Teine mees palus minu lahkumise eelõhtul, et kuule, sa lähed niikuinii koju, jäta mulle oma mobiiltelefon!"
Teine juhtum: Sierra Leone politseinik peab kinni auto, kus sõidab Lepp koos tuttavatega, ning küsib 5000 leoni (19 krooni). "Kurat, mille eest?! Sõimasime ta, rajaka läbi, et vaat kus jultumus! Tema aga oli tähelepanust meelitatud ja ütles: ma olen homme ka siin, äkki homme annate..."
Ning lõpetuseks veel üks praktiline nõuanne Eesti ärimeestele Aafrikas tegutsemiseks: võta kindlasti kaasa hulgi kollaseid suuri käekelli. Need olevat kohapeal uskumatult kõva valuuta!
Eestlaste ärisid Mustal Mandril
Endine erapankur Andres Bergmann loobus ponnistustest läbi lüüa Sierra Leone tee-ehitusäris, samuti jooksid liiva seal asutatud eestlaste lennufirma SMR Airlines plaanid avada helikopteriliin Lungi (lennujaam) - Freetown. Nüüd opereerib Bergmann hoopis parvlaevaliini pealinna ja lennujaama vahelises lahes. Peamised kunded on jõukad Lääne kodanikud - ametnikud ja ärimehed. Sealsest parvlaevaärist huvitus ka Vjatšeslav Leedo, kuid pidas Aafrikat liiga riskantseks.
Varem tööõpetuse õpetajana, Viru hotelli turvamehena ja sõdurina Eesti rahvusvahelistes missioonides osalenud Viljandi mees Tiit Padjus juhtis aastaid Freetownis tax-free kaupluse ladu ning pidas ÜRO staabis poodi.
Suurärimees Margus Reinsalu osalusega firma Property Logic arendab Marokos Vahemere ääres luksuskuurorti nimega Le Jardin de Fleur. 2011. aastaks kerkib Reinsalu osalusel 1250 villat ja ridamaja ning üks viietärnihotell.
Investeering küündib seitsme-kaheksa miljardi kroonini.
Eesti aukonsul Keenias Kadri Humal Ayal peab Nairobis võltsimiskindlate templite tehast, mille kunded on peamiselt rahvusvahelised firmad ja organisatsioonid. Ayal ütleb Ekspressile, et Aafrika võlu on see, et seal on aega elu nautida, mitte pole ainult töö-töö-töö. Ärinaine kavatseb edaspidi tegelda ka tõukarjakasvatuse ning tilaapia kala kasvatusega Victoria järve ääres.
Vjatšeslav Santaševi osalusega firma Estmor Service Transiit käivitab Libeerias kulla ja teemantide kaevandamise, kirjutas ajaleht Delovõje Vedomosti hiljuti.
Oma teenustega on otsapidi Aafrika turule jõudnud või jõudmas mitmed Eesti IT firmad - näiteks Regio, Smartlink, Webmedia jpt.
Ekspress kirjutas hiljuti, kuidas Heiti Hääle ja Tiina Mõisa osalusega firma vahendas suurejoonelise äri käigus Aafrikasse Paldiskis kokku segatud solkkütust.
