Uurimuse põhjal on Eesti 300st selle valdkonna töötajast alla poole hõivatud teadus- ja arendustegevuses ning peaaegu kõik 30 biotehnoloogia-firmat tegelevad lepingupõhiste uuringute ja tootmise, analüüside, bioinformaatika või muude teenustega.

Dokumendis viidatakse, et ettevõtjatega dialoogi otsimise asemel keskenduvad Eesti teadlased endiselt pigem akadeemilistele uuringutele ning ka investoritel on biotehnoloogia valdkonnas veel vähe kogemusi. Lisaks jääb kasinaks loodusteadusi õppivate tudengite hulk ning üldine patenditaotluste arv on võrreldes Euroopa Liidu keskmisega väga väike.

Samas kiidetakse meie tehnoparke, teadmistepõhise Eesti strateegiat ning aktsiaseltsi Celecure, kus vähiravimite väljatöötamisel on jõutud loomkatseteni.

Üks uurimuse autoreid, Patrik Frei Šveitsi sõltumatust analüüsifirmast Venture Valuation, nentis Nature Biotechnologys, et kui kõigis vaadeldud riikides ka leidub kompetentset tööjõudu, siis väiketööstuse toetusstruktuurid, intellektuaalomandi küsimused ja vahetu riigipoolne tugi innovatsioonile on endiselt nõrk koht. “Need asjad peab paika saama, vastasel juhul erakapitalifirmad ja riskikapitalistid investeerima ei tule,” ütles Frei.

Ehkki paljud uued ELi liikmesriigid deklareerivad biotehnoloogiaid rahvusliku prioriteedina, jääb vastav tööstus enamikus neist nn vanale Euroopale ikkagi alla.