EESTI BOIKOTEERIB KULIKOVO JA STALINGRADI LAHINGUID

Riigikogu väliskomisjoni boikoteerimisosakond on välja töötanud tegevuskava, mis soovitab valitsusel muude sanktsioonide kõrval kaaluda Stalingradi ja Kulikovo lahingust mitte osa võtmist.

Boikoteerimisosakonna juhataja Aivar Sellik-Pals: mis on nende boikottide mõte?

Pärast Venemaa kallaletungi Gruusiale ning viimase territoriaalse terviklikkuse lõhkumist on kogu tsiviliseeritud maailmale selge, et Venemaa poliitika on ohuks kogu maailmale, eelkõige tema naabritele. Kuna senised pehmed vastukajad on olnud edutud, tuleb idanaabriga edaspidi rääkida teises keeles. Muidugi näitaksime ka Eurovisiooni lauluvõistluse ja Sotši olümpiamängude boikotiga oma kindlat tahet kaitsta euroopalikke väärtusi ning mõista hukka Venemaa praeguste juhtide agressioonipoliitikat, kuid need on liiga pehmed sanktsioonid. Peame oma Vene-poliitikas panustama sõjalistele operatsioonidele, sest relvade keel, täpsemalt relvade vaikimise keel, on ainus, mida praegused Venemaa juhid tingimusteta mõistavad. Ilma Eesti osavõtuta jäävad ju nii Kulikovo kui Stalingradi lahing oluliselt konkurentsivaesemaks.

Eurovisiooni lauluvõistluse ja olümpiamängude boikotiga on ka see häda, et esimene kuulub formaalselt rahvusringhäälingu ja teine rahvusliku olümpiakomitee kompetentsi. Säästueelarve tingimustes pole meil piisavalt vahendeid, et nende käsi väänata või muude piinamismeetoditega soovitud eesmärki saavutada. Lahingutest osavõttu otsustab aga seadusandlik võim.

Tõenäoliselt boikoteerime ka Borodino lahingut, vähemalt meie president ja valitsusjuht nimetatud üritusest kindlasti osa ei võta. Selles osas konsulteerib meie välisministeerium veel praeguse Euroopa Liidu eesistujamaa Prantsusmaaga ning arvestab kindlasti viimase seisukohta.

Kas te Jäälahingut ei taha boikoteerida?

Jäälahing on rahvusvaheliselt nii oluline kultuurisündmus ning leiab pealegi aset meie piiri vahetus läheduses Peipsi järve jääl, nõnda et sellest võtab Eesti delegatsioon Mõõgavendade ordu rahujõudude missiooni koosseisus osa.

On avaldatud arvamust, et boikoti tõttu kannatavad eelkõige Eesti kaitseväelased, kes jäävad ilma väärtuslikest lahingukogemustest ning võimalusest lüüa kaasa maailma suurimatel sõjatandritel. Kuidas te nendesse väidetesse suhtute?

Usun, et meie kaitseväelased mõistavad, et medalid ja muud autasud, mida neile antud lahingutes vapruse eest jagataks, on Gruusia sündmuste taustal juba omandanud verise varjundi.

Kas olete oma boikotipoliitikale ka teiste riikide toetust otsinud?

Ootame mõlema lahingu boikottimise küsimuses kindlat toetust Guinea-Bissault, Bruneilt, Mikroneesia Ühenduselt ja veel mitmelt riigilt.

Kas teie varasematest boikottidest on kasu ka olnud?

Väga palju on olnud. Näiteks boikoteeris Eesti ka Oopiumisõdu ja Bokserite mässu. Selle tagajärjel muutus Hiina valitsev režiim tunduvalt inimsõbralikumaks, avas sadamad välismaa laevadele ning ei kiusanud enam nii palju Tiibetit ega tiibetlasi taga. Euroopa kaupade sissetung kiirendas naturaalmajanduse lagunemist ja riik seostus maailmaturuga. Tõsi, tänaseks on nende boikottide mõju juba praktiliselt kadunud ning minu iskliku arvamuse kohaselt oleks aeg alustada uusi.

Kas on võimalik, et loobute boikottidest, kui Venemaa ja Hiina hakkaksid inimõigusi ja naaberriikide suveräänsust austama?

Südames loodan, et nii Hiina kui ka Venemaa suudavad kibekiiresti astuda olulisi samme inimõiguste olukorra parandamiseks ning me saame minna nii Kulikovo kui Stalingradi võitlusväljadele sirge seljaga. Leian, et kõik läänelikke väärtusi toetavad riigid peaksid märksa jõulisemalt neid samme kahelt “sõbralikult” suurriigilt nõudma.

Kas te ei karda, et Venemaa valitsus meie boikottide peale solvub?

Oh ei. Eesti on nii väike, armas, terane ja nunnu riik, et meie peale ei saa keegi solvuda.

Veiko Märka

Adolf Hitler: Stalingradi lahingu ­boikott ei anna midagi

Teise maailmasõja algataja Adolf Hitleri sõnul ei ole selle raames toimuv Stalingradi lahing poliitiline sündmus ja poliitikutel pole õigust määrata, kas seda tuleks boikottida või mitte. “Need asjad ei ole seotud. Mina korraldan mittepoliitilist sündmust ja kui korraldajamaa suudab tagada osalejate ohutuse, pole mingit põhjust, miks tal ei peaks lastama lahingut korraldada.

Igal riigil on õigus ise otsustada, kas lahingus osaleda või mitte. Esimeses maailmasõjas juhtus korduvalt, et mõni riik tegi lahingutes pausi või liitus sõjaga hiljem, näiteks Itaalia ja USA. Kui sõdurite ja ohvitseride turvalisus on tagatud, siis pole mingisugust põhjust lahingupaika muuta.

Kes tahab, leiab alati midagi, mida Teise maailmasõja korraldajamaa või toimumispaikade kohta kriitilist öelda, aga poliitikutel ei sobi selle meelelahutusürituse asjus küll sõna võtta, sest kui Stalingradi lahingu korraldajad ei sekku poliitikasse, ärgu poliitikud omakorda sekkugu lahingu ettevalmistustesse.

Olen varemgi kuulnud patsifistlike ringkondade sahinaid, sealhulgas Saksamaal, et ühte või teist lahingut peaks boikottima. Kui ükskõik milline riik otsustab mitte osaleda, siis on neil selleks täielik õigus. Aga otsuse peab langetama kindralstaap, mitte mõni poliitik.

Stalingradi lahingu ettevalmistused toimuvad suurepäraselt. Olen kaks korda kohapeal koosolekutel käinud ning julgen kinnitada, et lahingut korraldavad Punaarmee ja Wehrmacht saavad oma tööga hästi hakkama. Usun kindlalt, et Saksamaa delegatsioon esineb lahingus edukalt.

Minu arvates on Eesti-Vene suhted juba niigi liialt pingelised. Oleks vastutustundetu neid veelgi halvendada. Võtame kas või piirileppe preambuli, mille Eesti pärast lepingu allakirjutamist ühepoolselt lisas. Selliseks sigaduseks ei olnud isegi mina oma valitsusajal võimeline. Ma küll rikkusin kõiki enda poolt sõlmitud välispoliitilisi lepinguid, aga mingeid lisandusi ma neile ühepoolselt ei teinud.”