Eesti Ekspress 20 aastat: See juhtus Otepääl
Möödunud nädalal küsis fotograaf Vallo mu käest:
“Kas mäletad, millal see oli, kui üks mees end
Otepääl granaadiga õhku lasi? Käisime lugu tegemas,
mäletad.”
Ega, jah, esimese hooga ei tulegi meelde,
millal.
Kontrollin. See oli 2003. aasta oktoober, Vallo.
Vaatan seda pilti – Otepää kesklinn, lahtise kõhuavaga
mehe laip keset parki ja kaitsepolitsei ametnikud ümber selle toimetamas.
Ja-jah. Kaunis nutune ilm oli. Politseilint oli tõmmatud
ümber sündmuspaiga. Vaatasime seal koos paljude laste ja muidu
linlastega. Ka Õhtulehe omad olid kohal.
Paar tundi oli see
laip niisama vedelenud. Mu kõrval seisev vanaproua rääkis
lopsakaid kõlakaid seoses õnnetu hukkunuga. Allilm ja pealilm,
head ja halvad.
Granaat olevat olnud mehel tööl,
lauasahtlis. Ta võttis selle ning läks kuhugi. Vist mingile
kohtumisele. Ju oli selline kohtumine, kuhu granaat oli vaja argumendina kaasa
võtta. Aga see hull lõhkes põues. Kirjutasingi siis
lihtsameelselt – juhtus tööõnnetus. Millist kuradi paska
on ikka kirjutatud!
Aga mis edasi? Kuidas lapsed, pere? Kuhu ta
selle granaadiga ikkagi läks? Nii see jäi.
Õhtul
jõin ennast täis, meenub. Ekspressi ja tööga seoses tuli
tihtipeale keset nädalat juua. Jõid ja unustasid need lood.
Kaks päeva hiljem helistas kaitsepolitsei pressiesindaja. Ta oli
nördinud, et me laiba ümber askeldavaid Kapo töötajaid
olime pildistanud ja pildi lehte pannud.
Ei tea, miks ei
küsinud ma siis, miks nad õnnetuspaika, kus mees ja tema avatud
kõht, paremini ei varjanud. Miks lapsed, kel koolimaja samas
kõrval, kogu seda õudust nägema pidid?