Eesti Ekspressi seenekiirabi seenelisele

Ekspress valis välja mõned tuntud ja mõned vähem­tuntud maitsvad söögi­seened, mida tasub kindlasti korvi pista, ning mõned kole mürgised, millest peab kaarega mööda käima.;Ja boonuseks mõned imelikud seened ka. Lõika seenekiirabi lehest välja, klammerda nurgast kokku ja sõida seenele! Pildid joonistas Heiki Ernits, seeni tutvustas Loore Ehrlich Eesti Loodusmuuseumist, folkloorijutt on kogutud Aivar Jürgensoni raamatust “Seened kultuuriloos”, retseptid mõtles välja Angeelika Kang ja seenekiirabi pani kokku Maris Sander.

Seenekorjamise reeglid

• Ära iialgi kasuta toidutegemiseks seeni, mille määrangus sa ei ole kindel!

• Ära korja seeni linnas ega maan­tee ääres, sest seened koguvad väga kergesti metalle ja mürgiseid aineid.

• Seen tuleks ära määrata metsas olles, sest seene värvus kipub seismisega muutuma, see on mõnel liigil mõne tunni küsimus. Ja kui juhtud metsas korvi pistma vaid kübara, ei saa hiljem seene määramisel vaadata, milline oli jalg. 

• Seenekorv on parem kui kilekott – viimases seened purunevad ja riknevad kergemini. 

• Kui leidsid metsast põneva seene, mida Ekspressi seenekiirabis ei ole, siis veel sel nädalavahetusel saab seeni vaadata ja nende kohta infot Eesti Loodusmuuseumi seenenäituselt.

Sõida seenele!

• Eestlased on läbi aegade seentesse suhtunud õige jahedalt, rohkem on neid siinmail kasutama hakatud 20. sajandil. Veel praegugi leidub saartel ja eriti Saaremaal vanemaid inimesi, kes leiavad, et seente söömine pole ikka õige asi. Rohkem on seeni söödud Setumaal, aga sealgi pigem paastutoiduna.

• Sõna “seen” on eesti keeles olnud pigem halva varjundiga. Seenekülvajaks on nimetatud kaltsakat inimest, väikese mehe sõimunimi oli seenekuningas. Lõuna-Eestis on taela nimetusena tuntud päss, mis on tänapäevalgi vana mehe sõimusõna.

• Siiani kasutatakse sageli väljendit “sõida seenele” ja igava tegevuse kohta öeldakse “seent toksima”. Positiivne väljend “õnneseen” on väga erandlik.

• Kui siinmail oli kuni 19. sajandini seente korjamine pigem vaeste inimeste pärusmaa, siis näiteks vanas Egiptuses oli seente söömine hoopis vaarao monopol. Lihtrahvale oli see liiga peen delikatess. Ka Vana-Kreekas ja Vana-Roomas oli seente kasutamine lubatud ühiskonna kõrgematele kihtidele, Caesar kehtestas isegi määrused, mis panid paika, kes tohib seeni süüa ja kes mitte. 

Rahvauskumusi

• Eestis on arvatud, et seen ei kasva enam, kui inimese silm on teda näinud. Sama uskumuse pärast on öeldud ka, et metsast tuleb ära korjata ka väikesed seened – nagunii nad enam suuremaks ei kasva.

• Urvastes leiti, et peab olema seenesilma, muidu võid käia kogu metsa läbi, aga midagi ei leia. Selle all mõeldi, et inimesel peab olema ühendus metshaldjate ja metsavaimuga.

• Kosel arvati, et metsas seeni korjates ei tohi laulda, sest siis lähevad seened mättasse tagasi.

• Seente kaitsevaimuna on tuntud Seene-Senni. Metsast tulnud seeneliselt küsiti, kas Seene-Senni seekord ka seenelist õnnistas.

• Usuti, et välk külvab seeni.

Seened rahvameditsiinis

• Punast kärbseseent tarvitati Eestis reumarohuna ja ka hambavalu puhul. Vändras pandi kärbseseen kinnisesse nõusse ja hoiti soojas kohas. Mõne päeva pärast, kui see muutus kollaseks õliks, määriti see põsele.
  
  Räpinas kasutati punase kärbseseene piirituseleotist halvatuse korral haige koha määrimiseks.
  
  Siberi eestlaste külades kasutatud kärbseseent aga ka seespidiselt, piirituse-kärbseseeneleotist pruugiti seedehäirete ja vähi korral.
  

• Viinas leotatud tanuseent võeti sisse podagra korral.

• Vanade murumunade spooripulbrit (tolmu) pandi Eestis lahtiste haavade peale, et veri kinni jääks. Seda nippi olla kasutatud veel Esimeses maailmasõ jaski, kui sidet polnud võtta. Ja kui ninast hakkas verd tulema, lasti tolmu ninasõõrmesse. Murumuna spooripulbrit on piimaga joodud ka kõhulahtisuse puhul.
  
  Eestis on murumuna pandud konnasilmale, haudunud varvaste vahele ja kärnade peale. Teiselt poolt usuti, et kui murumuna toss silma satub, teeb see inimese pimedaks.
  
  Murumuna on kasutatud ka armujookides. Murumuna tolmu on südamevõitmiseks sisse joodetud just tüdrukutele, nii tehti näiteks Rootsis.
  

Milleks seeni veel kasutada saab

• Seentega saab lõngu värvida. See käib nii, et korjad seened, kuivatad ja keedad nendest värvitõmmise. Püsiva värvi saamiseks peab lõnga ka kemikaalidega töötlema. Eestlased on lõngasid värvinud siiski pigem taimedega, seentega on lõngasid värvitud rohkem Ameerikas.

• Seeni kasutatakse ka lihavõttepühadel munade värvimiseks. Loore Ehrlich Eesti Loodusmuuseumist ütleb, et neil on selleks otstarbeks oma maja naistega omavahel juba ära jagatud verevad vöödikud. See seen annab kuivatatult väga ilusat punast tooni, kusjuures piisab väikesest seenetükistki, et munakoored punaseks värvuksid. Kuigi see seen on mürgine, kinnitab Ehrlich, et muna söödavust see ei mõjuta.

• Sellesama vereva vöödikuga värvisid vanasti muide ka Norra naised juukseid punaseks.

Mida teha seenemürgituse korral?

• Küsi nõu perearstilt või kutsu kiirabi.

• Kui mürgitusnähud esinevad kohe pärast seene söömist, kutsu esile oksendamine.

• Anna kannatanule aktiivsütt, mille sisse mürgid imenduvad, ja palju juua.

• Kui mürgitusnähud on rasked ja algavad ööpäev pärast seene söömist, tuleb kannatanu kohe haiglasse viia.

• Õige ravi valikul võivad arstidele olla abiks seene näidiseksemplar, seenepuhastamise jäänused või isegi väljaoksendatudseenetükikesed. Nii saab mürgiseseene kindlaks teha.
  

• Ainult seedehäireid põhjustavaid seeni söönud inimene paraneb päeva-paariga, kui sööb aktiivsütt ja joob palju vedelikku.

* * *

Seened

*
Kollane harik

(väga hea söögiseen, söödav kupatamata)

Nagu kollane korall okasmetsas! Kollane harik kasvab toreda lihava põõsana, see on noorena nii hea söögiseen, et ei vaja isegi kupatamist. Vanalt muutub aga kibedamaitseliseks.

*
Kuuseriisikas

(väga hea söögiseen, söödav kupatamata)

“Tänavu on kuuseriisikat metsad täis! Ja kuuse- ja porgandriisikat ei pea enne söömist kupatamagi, need võib otse pannile lõikuda ja praadida,” kinnitab Ehrlich.

Kõik riisikad tunneb ära selle järgi, et neil tuleb välja piimmahla. “Ei tasu lasta end eksitada sõnast “piim”: see võib olla ka värvusetu või nagu kuuse- ja porgandriisikal – oranž. Õnneks on nad kõik söödavad, aga enamik kupatatult.”

Kindlasti peab teadma, et kuna kupatamisel lahustuvad mürkained vette, peab vee ära valama ja vaatama, et ka koduloomad seda ei jooks.

*

Hobuheinik

(väga hea söögiseen, söödav kupatamata)

Tänavu olevat hea hobuheiniku aasta. Ta on pealt kollakas-oliivrohekas ja eoslehed on alt intensiivselt kollased (mitte kahvatukollased nagu kirbel heinikul).

Seda peetakse väga h eaks söögiseeneks, aga peab meeles pidama, et kange alkoholiga koos ei maksa hobuheinikut süüa. Selles sisalduvad mürgised ained lahustuvad alkoholi toimel organismi.

Hobuheinikuid võib leida liivastest nõmmemännikutest.

*

Pruunjas narmik

(väga hea söögiseen, söödav kupatamata)

Hea söögiseen narmik kasvab Eestis niisketes soostunud metsades. Tema tunneb ära selle järgi, et seenekübara all on eoslehekeste asemel narmad.

*

Harilik murumuna

ja

sihvakas murukarikas

(väga hea söögiseen, söödav kupatamata)

Mõlemad seened on noorelt head söögiseened ja kumbki ei vaja isegi kupatamist! Nad võib lihtsalt pannile panna ja ära praadida.

Mõlema puhul peab vaatama, et seen poleks seest ega väljast pruuniks tõmbunud, viljakehad peavad olema täiesti valged. Kui murumuna on vana, tuleb selle seest peale astudes “tossu”, sest ega tema teine nimi pole ilma asjata ämmatoss!

Vanarahvas pani murumunale veel teisigi toredaid nimesid: ämmatuss, murumutt, vanapagana puss, tusspall, murutuss jne.

Linnast ei tasu neid ega ka teisi seeneliike korjata, sest kõik nad koguvad endasse raskmetalle.

*

Tavavahelik

(mittesöödav seen)

See on eriti salakavalalt mürgine seen, milles sisalduvad ained hakkavad organismis vere punaliblesid lagundama. See põhjustab väga tõsiseid verehaigusi.

“Vanades seeneraamatutes on tavavahelik kirjas hea söögiseenena, metsa all on teda massiliselt ja siiani kiputakse seda palju korjama ja sööma. Aga suurelt ja punaselt: mitte mingil juhul ei tohi tavavahelikku süüa!” hoiatab Ehrlich.

Tavavaheliku tunneb ära selle järgi, et kui eoslehekesi näpuga puudutada, hakkab see koht silmapilk tumenema. Sellel seenel ei tule piimmahla välja, nii ei saa seda riisikaga segamini ajada.

*

Tuhmuv pilvik

(väga hea söögiseen, söödav kupatamata)

Tuhmuv pilvik on oranžikaspunaka kübaraga. Jalg on metsa all valge, korjatult muutub hallikaks.

Seda võib süüa kupatamata, nagu ka suurt ja punast soopilvikut ning kollast pilvikut.

Pilvikute määramine on muidu hirmus keeruline, sest neid on väga palju liike ja nad on omavahel väga-väga sarnased.

“Mükoloogidel on isegi oma mõistatus: kes käib metsas ja sülitab? Vastus on pilviku-uurija, sest ka profimükoloogid saavad sageli alles maitstes aru, kas seen on kibedamaitselises või mahedamaitselises pilvikuterühmas,” teatab Ehrlich.

*

Harilik kivipuravik

(väga hea söögiseen, söödav kupatamata)  ja

sapipuravik

(mürgine)

“Kui seenekübara alumises osas on niiöelda svammikiht, siis on lootust, et tegemist on puravikuga ja et see on hea söögiseen. Kõige paremad puravikud on kivipuravikud,” tutvustab eestlaste lemmiksöögiseeni Loore Ehrlich. Enamikku puravikest võib süüa kupatamata.

“A g a. Puravike puhul on tõrvatilk meepotis väga kibe nõrgalt mürgine sapipuravik, mille tunneb ära kübara all oleva õrnroosaka torukeste kihi järgi. Ja kui panna keel õrnalt vastu torukesi, on kohe tunda kibedat maitset. Sapipuravikele on iseloomulik ka jalal olev tume võrgumuster.”

*

Kitsemampel

(väga hea söögiseen, söödav kupatamata)

See on väga hea söögiseen. “Paljud on õnnelikud, et nad kitsemamplit t unnevad, sest teised ei tunne ja need jäetakse metsa alla,” ütleb seenenäituste korraldaja Loore Ehrlich.

Inimesi hirmutab mampli puhul krae, mis tavaarvamuse järgi on ju kärbseseene tunnus. Kitsemampli tunneb ära kollakasbeežika, keskosas hõbedaselt läikiva kübara järgi.

*

Tanuseen

(mittesöödav seen)

Rahvameditsiinis on tanuseent kasutatud luuvalude leevendajana ja armujoogi toorainena. Tänapäeval seda söödavaks seeneks ei peeta. Loodusmuuseumi näitusel on tanu­seen klaasi all, sest ta haiseb nagu raibe ja meelitab nii ligi kärbseid, kes armastavad seene tipus asuvat rohelist lima limpsida!

Kui tanuseen on veel noor, on ta väike kollakasvalge kera. Sellest kasvab pikk viljakeha mõnikord välja vaid paari tunniga.

Phallus impudicus’el on kalduvus maapinnale vupsata pärast kuuma suve.

*

Valge kärbseseen

(surmavalt mürgine seen)

Valge kärbseseen on surmavalt mürgine seen. Tema puhul piisab vaid poole kübara söömisest ja inimene läheb hingusele.

“Tavaliselt aetakse valge kärbseseen segamini šampinjoniga, mille eoslehekesed pole aga kunagi valged, nad on kerge roosa või halli tooniga. Valge kärbseseen on üleni valge. Kui on kahtlus, ei tohi riskida.”

Muide, ka söödavaid kärbseseeni on olemas. Näiteks roosat kärbseseent võib süüa kupatatult.

Puravikutäidisega paprikad
neljale

• 4 punast paprikat

• 1 dl riisi

• 2 sl võid

• 2 küüslauguküünt

• 2 punast sibulat

• 200 g puravikke

• 250 g mascarpone’t

• 1 muna

• 3 munakollast

• 2 sl hakitud tüümiani

• soola ja musta pipart

Keeda riis soolaga maitsestatud vees pehmeks. Kurna ja jahuta. Lõika paprikatel kaaned ära ja eemalda sisu. Sulata pannil või ja prae hakitud küüslauku ja viilutatud sibulat paar minutit. Lisa veidi väiksemaks hakitud puravikud ja prae veel mõni minut, kuni seentest eraldunud vedelik on haihtunud. Tõsta tulelt ja jahuta. Sega seened, riis, mascarpone, muna, munakollased ja hakitud tüümian. Maitsesta soola ja musta pipraga. Täida paprikad seguga ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjupannile. Küpseta 200kraadises ahjus 20 minutit.

Väikesed kuuseriisikapirukad
20 tk

Tainas

• 250 g võid

• 1 tl soola

• 250 g kodujuustu

• 4 dl jahu

• 1 tl küpsetuspulbrit

Täidis

• 2 sl võid

• 500 g kuuseriisikaid

• 2 küüslauguküünt

• 1 sibul

• soola ja musta pipart

100 g küüslaugumaitselist toorjuustu
n pintseldamiseks muna
Sega pehme või, sool ja kodujuust. Lisa jahu-küpsetuspulbrisegu ja sega ühtlaseks tainaks. Keera tainas kilesse ja pane 30 minutiks külmikusse. Täidise valmistamiseks puhasta ja haki seened. Haki ka küüslauk ja sibul. Sulata pannil või ja prae selles seeni, küüslauku ja sibulat 5 minutit. Maitsesta soola ja musta pipraga. Tõsta tulelt ja jahuta. Sega juurde toorjuust.  Rulli tainas laiali ja vormi ümmarguse vormiga umbes 10 cm läbimõõduga kettad. Tõsta keskele 2 tl täidist ja pigista tainaservad pealt kokku. Pintselda pirukaid lahtiklopitud munaga ja küpseta 200kraadises ahjus 10–15 minutit.