05.09.2008, 00:00
Eesti erakonnad toetasid Pätsi-Laidoneri riigipööret
August Rei juhitud sotsialistid aitasid Pätsil-Laidoneril 1934. aastal võimu haarata ja Eesti autoritarismile tüürida.
Ilma mingi kahtluseta on 1934. aasta riigipööre Eesti ajaloo
kõige olulisem sisepoliitiline sündmus, mis määras
suuresti ka valikud 1939.–40. aasta kriisis. Ometi pole senini kirjutatud
algallikatele tuginevat käsitlust, mis oleks üheselt keskendunud
pöörde põhjustele, sündmustikule ja tähendusele.
Seetõttu laiutavad meie ajalooteadvuses Pätsi autoritaaraja
propaganda ja Nõukogude ajalookäsitlused, mõlemad oma vaenus
vabadussõjalaste vastu üllatavalt sarnased.
Propaganda
väänab massiteadvust väga tõhusalt. 1933. aasta
lõpul ja 1934. aasta algul olid vabadussõjalased Eesti
populaarseim poliitiline jõud. Nende karismaatiline juht Artur Sirk
veenis 16. oktoobril 1933 Toompeale võimu võtma kippuvat
rahvamassi laiali minema. Mõni aasta hiljem maeti ta Ecternachi
kalmistule, saatjaiks neli võõrast inimest ning ainsaks
hauakaunistuseks kuuseoks.
Tema võitluskaaslased valmistasid
aga uues võimuhaaramises süüdimõistetuna Tallinna
Keskvanglas papist paberossikarpe.
Riigikogu kiitis
riigipöörde heaks
12. märtsil 1934 oli
riigivanema valimiskampaania täies hoos. Andres Larka oli kogunud
52 436, Johan Laidoner 18 220, Konstantin Päts 8969 ja August
Rei 2786 poolt-allkirja. Nende hulk ei olnud valimiste endi puhul mingi
näitaja, küll aga populaarsusküsitlus. Polnud kahtlust, et
Rei on mängust väljas, Larka aga võib juba valimiste
esimeses voorus saada absoluutse häälteenamuse ning
valimiste teist vooru, kus Päts ja Laidoner saaksid
kandideerimisest üksteise kasuks loobuda, ei pruugi toimuda. Kui
Päts tahtis võimu säilitada, pidi ta kohe tegutsema.
Ja küllap ta teadis, et kogu senine poliitiline eliit teda
toetab.
Riigikogu reageeriski Pätsi
võimuhaardejärgsele esinemisele aplausiga ning võttis
kiirkorras vastu kaitseseisukorra täiendamise seaduse, mis lihtsustas uue
režiimi kindlustamist. Seejuures pakkus sotsialist Leopold Johanson
eelnõule parandust, mis laiendanuks riigipöörajate volitusi
veelgi.
Tõnisson läks valitsuse looži ja surus
Pätsi kätt. Arupärimisi ei esitatud, põhiseadust rikkuva
Pätsi dekreedi vastu, millega kevadised valimised ära jäeti, ei
protestitud.
Sügiseks oli Riigikogus siiski kujunenud
väike opositsioon. Kui Rei, August Jürman ja Ivan Gorškov
avaldasid vastavalt sotsialistide, põllumeestekogude ja vene
vähemusrahvuse fraktsioonide nimel Pätsile-Laidonerile toetust ja
Tõnissoni Rahvuslik Keskerakond loobus hinnangust, siis Ühinenud
Põllumeeste fraktsioon nõudis põhiseaduse täitmist ja
valimisi. Aga üheselt hukka mõistis 12. märtsi
pöörde ainsana kolmeliikmelise marksistliku fraktsiooni esindaja
Aleksander Jõeäär. Iseenda nimel olid kriitilised ka Jaan
Teemant ja Mihkel Juhkam.
Sellest riigipöörajatele
piisas: Karl Einbund lasi käiku Pätsi otsuse, millega Riigikogu
istungjärk lõpetati. Rahva saadikud läksid vaikselt laiali.
Millega riigipööret
põhjendati?
Riigipöörajad ise ei
rääkinud loomulikult kartusest võim kaotada. Nende 12.
märtsi järgsete esinemiste põhjal võib eristada nelja
võimuhaarde põhjendust. Peamiseks see, nagu oleksid
vabadussõjalased tahtnud ise riigipööret
korraldada. Sellise teate tõi Laidonerile ei keegi muu kui kolmas
riigivanema kandidaat Rei. See süü
distus oli loogikavastane – miks peaks tõusuteel olev poliitiline
jõud, kel oli varem olnud võimalusi valitsuses osaleda, kavandama
hoopis vägivaldset riigipööret?
Seda kavatsust neil
ei olnudki. Ka kohtuprotsessil langes see süüdistus ära ja
37-le vabadussõjalaste juhile mõisteti tingimisi karistus ja
asumiselesaatmine mitte vägivaldse riigipöörde kavatsuse, vaid
julgeoleku või rahu ohustamise pärast.
Teine põhjendus oli oht Eesti riigile väljastpoolt juhul, kui 12.
märtsi sammud oleks lükatud edasi – ja võib arvata, et
silmas peeti olukorda, kui Larka võidab riigivanema valimised. See oht
pidi tulema ida poolt ja oli väljamõeldis. Nõukogude
välispoliitika dokumendid kinnitavad, et Kreml oleks Larka
võimuletuleku korral saanud endale lubada vaid rahulolematut urahtust,
mitte enam.
Kolmas põhjendus oli väidetav
finantstoetus vabadussõjalastele Saksamaalt.
Sellega
seoses väitsid sotsialistid tollal ja Pätsi-meelsed autorid hiljem,
et vabadussõjalaste võimule tulles oleksid nad teinud Eestist
fašistliku riigi ja orienteerunud Saksamaale.
Pärast
pööret kadus see argument autoritaarvõimu propagandast
üsna ruttu.
Ja neljas põhjendus oli rahva haigus.
Mida erakondade juhid uskusid?
Eesti
erakondade loobumist Eesti demokraatia kaitsmisest on õigustatud
väitega, nagu oleksid nad uskunud vabadussõjalaste
riigipöördekavatsust. Julgen arvata, et vabadussõjalaste
riigipöördekavatsust ei uskunud riigipöörajad ega
tõenäoliselt ka erakondade juhid.
Süüdistused
vabadussõjalaste riigipöördekavatsuses ei olnud uued, neid
levitati Eesti sotsialistide poolt ülepäeva. Pole põhjust
arvata, et neid oleks võetud tõsisemalt kui tänaste
poliitikute teateid Eesti jõudmisest viie rikkama Euroopa riigi hulka.
Siinkohal on aga oluline teada, et Eesti sotsialistidel olid väga
lähedased suhted Nõukogude saatkonnaga. Varasemad uurijad pole
Nõukogude saatkonna dokumente sellega seoses analüüsinud.
See on omaette teema. Aga kui näiteks välja otsida Rahva
Sõna 1933. aasta 17. juuni artikkel “Parunite suursaksluse
pesadest” Eestis, üllatab selle üdini nõukogulik
demagoogia. See artikkel ongi sovettide koostatud. 22. novembril 1933
jõudsid Rei ja saatkonna 1. sekretär Kljavin koguni niikaugele, et
leppisid kokku ka sellise info vahetamises, mis avaldamisele ei kuulu.
Nõukogude saatkonna dokumente on masendav lugeda, aga tänu
nendele saame teada sotsialistide tegelikke arvamusi. Nii tõendab
Nõukogude saatkonna charge d’affaires’i Antipovi 15. augusti
päevikumärge, et sotsialistide üks juhte Karl Ast tunnistas, et
järjekordne artikkel vabadussõjalaste võimuhaardekavatsusest
on teadlikult üle paisutatud. Pole kuidagi tõenäoline, et
sotsialistid oleksid vabadussõjalaste riigipöördeplaani
uskunud ka enne 12. märtsi.
Ka välisdiplomaatide
pöördejärgsetest ettekannetest selgub, et väidetud
vabadussõjalaste riigipöördeplaani suhtuti umbusklikult.
Läti saadik Liepinš oli selle argumendi suhtes irooniline, Rootsi
saadik Koskyll mainis, et avalikkusele ei antud ühtki teadet
vabadussõjalaste riigipöördekavatsusest, ja Nõukogude
saadik Ustinov kirjutas oma ülemustele “veteranide
likvideerimisest” Pätsi poolt, mitte nende
riigipöördekavatsusest.
Kuid Eesti erakondade juhid pidid
sisepoliitikas paremini orienteeruma kui välisdiplomaadid. Ka neid pidi
olema sotsialistide poolteist aastat järjest korrutatud kohe-kohe toimuva
vabadussõjalaste riigipöörde jutt ära tüüdanud.
ENSV ajaloolased ning mõned Pätsi-meelsed autorid on
riigipöördekavatsust hiljem siiski kaudsemalt või päris
otse väitnud. Praegu aga esitatakse jätkuvalt mõttekäiku,
et Päts mänginud vapsid üle. Ülemäng eeldab reeglite
järgimist. Et vabadussõjalased pürgisid võimule
reegleid järgides, aga Päts neid rikkus, on pigem tegemist sohi- kui
ülemänguga.
Küllap olid erakondade juhid ja pisutki
välispoliitikaga kursis olevad isikud teadlikud ka sellest, et Eestit ei
ähvardanud Larka presidendiks saamise korral ida poolt mingi eriline oht.
Suurriigi sekkumine Eesti sisepoliitikasse
Ka kolmanda põhjenduse – et vabadussõjalased saavad
finantstoetust natsi-Saksamaalt – esmaesitajad olid Eesti
sotsialistid. Kuid sellest küsimusest ka sisuliselt väga huvitatud
sovetid kahtlesid vabadussõjalaste raha natsipäritolus.
Näiteks 20. septembril 1933 ütles Antipov Astile, et
süüdistused on üldsõnalised. Ast mingeid
lisatõendeid ei esitanud. Mis muidugi ei seganud Pravdal ja
Izvestijal vabadussõjalasi Saksamaa raha kasutamises
süüdistamast. Ka Eesti NSV ajalookirjanduses kinnitati seda ikka
sotsidele viidates. Tegelikult pole vähimatki kahtlust, et ei sotsidel ega
kellelgi teisel mingeid tõendeid vabadussõjalaste raha
natsipäritolu kohta ei olnud.
Ent viimasel ajal on see
väide taas meie ajalookirjandusse ilmunud ja juba ka soliidsete autorite
poolt edasi viidatud. Kuid väite esitanud autori allikatugi on
nõrk, et mitte öelda olematu, nimelt Läti Riigiarhiivis
säilitatav Karl Arnold Jalaka NKVD ülekuulamisprotokoll 15. aprillist
1942. Dokumendis on tõepoolest kirjas, et Jalakas tunnistanud, et
Saksamaa finantseerinud “organisatsiooni VAPS” ja natsipartei
aidanud muretseda vabadussõjalastele rotatsioonimasinat. Seda, et nood
väited on ennast ja Hjalmar Mäed sealsamas protokollis Saksa
spiooniks tunnistanud Jalakalt välja pekstud, kinnitab rida asjaolusid
– näiteks see, et Eesti Vabariigi uurimisasutustele rääkis
ta 1934. aastal teist juttu ning see, et protokollis on kirjas asju, mida
Jalakas tõsimeelselt kuidagi rääkida ei saanud. Niisiis praegu
mingeid kindlaid andmeid vabadussõjalaste raha välispäritolu
kohta ei ole. Mis ei tähenda, et edasise uurimise käigus neid
tõendeid tulla ei võiks.
Muidugi kompromiteeriks
rahasaamise tõestamine vabadussõjalasi, kuid see ei kinnitaks
ikkagi nende orienteerumist Saksamaale ega kavatsusi muuta Eesti autoritaarseks
riigiks. Ka 1933. aasta põhiseaduse esialgne analüüs
poliitiliste režiimide mõõtesüsteemi Polity parameetrite
alusel näitab, et selle rakendamine ei oleks iseenesest tähendanud
Eesti muutumist ebademokraatlikuks.
Vabadussõjalaste ajaleht
Võitlus oli tõepoolest natsi-Saksamaa vastu vähem vaenulik
kui teised lehed, aga tollal ei olnud veel päris selge, kuhupoole
Saksamaa tüürib. Vabadussõjalastel olid kahtlemata mingid
kontaktid Saksa natsidega olemas, ent neid oli ka teistel ja see ei
tõesta siiski palavat armastust. Kahtlemata esines
reavabadussõjalaste retoorikas antisemitismi, sest 60 000 liikme hulgas
on paratamatult igasugu tüüpe. Kuid igatahes Eesti juute ei näi
see olevat häirinud, sest vabadussõjalaste rahaliste toetajate
hulgas oli mõjukaid juute ning erinevalt natside väi
detavast toetusest on nende panus kindlalt tõestatav.
Ka
erapooletud vaatlejad ei hinnanud natside mõju vabadussõjalastele
kuigi suureks. Liepinš kirjutas 5. detsembri ettekandes: “Ja isegi
kui oletada, et vabadussõjalaste summad oleksid pärit Saksa
allikatest, ei saaks väita, et sakslased seetõttu veel
vabadussõjalased oma mõjuvõimu alla oleksid saanud.”
Briti Välisministeeriumi Balti osakonna juhataja Lawrence Collier
märkis aga 31. oktoobril 1933: ““Veteranid” on
antisovetlikud, kuid nad on ka eelkõige saksavastased, kuna nad on
talupoegade pojad, kes on üles kasvanud Saksa parunite mõisate
poolorjuses; ma olen igas mõttes kindel, et vähemalt praegu on
Eesti natsionalism hoopis rohkem mures Saksa kui Vene ohu pärast.”
Palava armastuse puudumist natside poolt tõestab aga see, et
Sirk ei saanud oma hilisemal põgenemisteel Saksamaalt elamisluba ega
isegi mitte transiitviisat sõiduks Šveitsi. Ja suurim
süüdistaja Rei ise tunnistas 22. novembril 1933 Kljavinile, et
kindlaid andmeid vabadussõjalaste poliitilise orientatsiooni kohta ei
ole. Nii ründas sotsialistide propaganda vabadussõjalasi
õigupoolest tõenditeta ühe suurriigi kasutamise eest Eesti
sisepoliitilises võitluses, kuid see süüdistus kopeerib
tegelikult sotsialistide endi suhteid teise vaenuliku suurriigiga.
Rahva haigus
Miks siis Eesti demokraatlikud
erakonnad Eesti demokraatiat ei kaitsnud? Päts väitis, et rahvas on
haige. Jah, kui tõbi seisnes soovimatuses olla
“õigete” poliitikute poolt. Vana poliitilise eliidi vaen
uute tulijate vastu on alati põhjustanud kataklüsme, seda nii
autokraatiate kui demokraatiate puhul.
Kuid Eestis kruttisid just
sotsialistide juhid poliitilise atmosfääri tuliseks ja kaevasid
rindejoone vanade olijate ja uute tulijate vahele. Nad olid kriisiajal teinud
terve seeria valeotsuseid, nende populaarsus langes, Rahva Sõna tiraaž
kukkus katastroofiliselt ning neid lõhestasid sisetülid – see
kõik muutis nad frustreerituks ja heitlikuks. Nende
esmane eesmärk ei olnud demokraatia, vaid sotsialism, ning
vabadussõjalaste edu näis neid sellest üha kaugemale
kandvat.
Aga küllap ei mõjutanud mitte ainult
sotsialiste, vaid kõiki Riigikogu liikmeid teadmine, et valimiste
toimumise korral 1934. aasta kevadel kaotab suurem osa neist oma koha, sest uus
Riigikogu pidi tulema 50-liikmeline ja neistki oleksid osa
vabadussõjalased. Valimiste edasilükkamine tähendas Riigikogu
liikmetele võimalust oma koht säilitada. Vaikival ajastul
püsiski Riigikogu ja tema juhatus vormiliselt ametis ning Eesti erakondade
juhtkujudest koosnev mittetegutseva Riigikogu juhatus võttis vastu
palka, lisatasusid ja korteriraha, mis samuti iseloomustab nende rahuolu
kujunenud olukorraga.
Nii julgen väita, et levinud ettekujutus,
mille kohaselt Päts-Laidoner likvideerisid 12. märtsil 1934
demokraatia Eesti erakondade tahte vastaselt, on ebatäpne. Tegemist oli
Eesti poliitilise eliidi enamuse otse või vaikimisi heakskiidetud
vabadussõjalaste-vastase aktsiooniga, mille paratamatu hind oli
demokraatia kaotus ja mida oleks sotsialistide ja Rei rolli arvestades
võib-olla õigem nimetada kolme riigivanema kandidaadi –
Pätsi-Laidoneri-Rei riigipöördeks.
Järgnevad
küsimused on ebamugavad. Kui mõistame hukka ülemineku
autoritarismile, kas oleme valmis teadvustama, et demokraatia ilma
vabadussõjalasteta ei olnud Eestis võimalik? Kui oleme
kriitilised 1939.–40. aasta alistumise suhtes, kas oleme valmis
teadvustama, et teistsugused valikud olnuksid t
õenäolised ainult vabadussõjalaste osaluse korral
otsustajate ringis?