Mullu novembris tabas Eesti kaalujälgijate suurearvulist kogukonda kurb teade: firma lõpetab tegevuse, rühmad suletakse. Juba oktoobris olid kõik Weightwatchersi Eesti büroo töötajad saanud ootamatu koondamisteate. Need olid kaalujälgijatele emotsionaalsed päevad. Rühmades valati pisaraid, lohutati-kallistati üksteist.

Orvuksjäämise tunne ei kestnud siiski kaua. Kui jumal suleb ukse, siis avab ta kuskil akna, öeldakse. Nii said ka kaalujälgijad teada, et 1. jaanuarist käivitub uus programm, kus nad saavad oma iganädalast kooskäimise rütmi ja üksteisele hingelise toetuse jagamist jätkata.

Tegemist on siiski, uue, täiesti oma, Eesti asjaga.

 

"Reaktsioon oli ootamatu," räägib kaalujälgijate staažikas rühmajuht, nüüdse ametinimetusega figuurisõprade mentor Liana Vahtra, "paljud küsisid, kas midagi tuleb asemele ka. Kui Eesti oma toitumisteadlaste programmi käivitumisest kuulda saadi, öeldi: õige, kaua me siin Ameerikat teeme, teeme parem oma asja!"

Esimene imerelv: rühmatöö

Viisteist aastat Eesti inimeste kaalu ja enesetunnet korrigeerinud kaalujälgijate meetod seisab kahel vaalal: rühmapsühholoogia (ühtaegu nii toetus kui ka kontroll) ja toidukoguste jälgimine. See töötab natuke sekti põhimõttel: kogu infot asja kohta mõistavad ainult need, kes "sektiga" liitunud. Samu põhimõtteid järgib ka uus, figuurisõprade programm.

"Grupitöö on imerelv, mis aitab kursil püsida. Pluss info, mida iga nädal grupist saab," ütleb Kaja Torm. Ka tema on kõik need kaalujälgijate-aastad töötanud programmi konsultandina.

Rühmajuhtidele ei tulnud sõnum, et uus programm on käivitumiseks valmis, ootamatult. Eesti toitumisteadlaste aastatepikkune töö pole ju olnud mingi saladus. Teadlaste toidusoovitused, mis olid seni ebaseksikatena kuskil akadeemilistel riiulitel vedelenud, võeti nüüd kiiresti kommertsalustel kasutusele. Eesti kaalujälgijate ema ja idee importija Anne Piirsalu (ta oli aastate jooksul olnud ka Weightwatchersi Läti, Soome ja Poola peadirektor) oli nõusse saanud oma kinnisvaraärimehest poja Philip Verzuni (pildil) ja tõmbus ise tagaplaanile, et mitte anda ameeriklastele alust ideevarguse-juttudeks.

Nüüd läks käiku Eesti kuulsaima toiduspetsi (ja kaalujälgijate ikooni) Mai Maseri teadustöö, mis oli küll keskendunud ülekaaluliste laste toitumisprogrammile.

"Kuna läks kiireks, siis laste programmi arendamine on praegu tagaplaanile jäänud. Tegin oma tööd mõttega, et süsteem sobiks meditsiiniõdedele, kes tegelevad dia­beedihaigete dieetidega. Ma ei plaanitud seda kommertskasutusse võtta," ütleb Mai Maser. Igatahes sobivad Põhjamaades välja töötatud toidusoovitused meile paremini kui Ameerika omad, kinnitab Mai Maser.

Mille poolest siis erinevad Eesti akadeemiline ja endine ameerikalik programm?

Teine imerelv: eestipärane toit

Liana Vahtra tegi programmi alustuseks enda peal läbi: töötas küll, ja kuidas veel.

"See toimib paremini, sest eestlastele vabakasvatus ikka ei sobi. Kaalujälgijatel oli palju vabadusi, mis võimaldas ennast petta. Praegune püramiidmudel on rangem ja efektiivsem."

"Mida imet te siis sööte, et kaal langeb?"

Kaja Torm: "Soovitame seda, mida eestlane on alati söönud: leiba, kartulit, putru, piima. Meil on inimesed harjunud palju liha sööma, aga õli mitte nii eriti." Kuidas ja kui palju süüa, selles on küsimus. Teine alustala on liikumine. Aga enam ei ole nii, et iga jalutuskäigu järel võib end premeerida šokolaaditükikesega.

"Eesmärk ei ole rohkem söömine, vaid tervis," ütleb Torm.

Et ameeriklaste programm oli omamoodi kahjulik, oli kaalujälgijate hästi varjatud saladus. Kuna süüa võis kõike, kippusid ägedamad dieeditajad piima ja rasva oma menüüst välja jätma. Tulemus: juuste väljalangemine, naha ketendamine jne. Ei räägitud ka sellest, et kaalujälgijate lemmikud, suhkruasendajad nagu näiteks aspartaam, on suisa ohtlikud kemikaalid.

Kaja Torm kinnitab, et nende aastate jooksul tuli tal kokku puutuda ka kaalujälgijate tervisehädadega.

"Paljud jätsid oma toidusedelist välja piimatooted ja rasva, aga neidki on mõõdukas koguses organismile vaja. Võtsid pitsa ja ülejäänud päeva närisid köögivilja," toob Kaja Torm näite sellest, mida uue programmi järgija endale enam lubada ei saa.

Jõuame USA-le järele

Kurb statistika ütleb, et Eesti elanikest on 50 protsenti rasvunud. Rammusamatel aastatel käis kaalujälgijate rühmades Eestis 1500 inimest nädalas. Praegu, teadagi mis põhjustel, on "sekti" ruumid tühjemaks jäänud. Lihtne arvutus näitab, et mingi miljonibisnis see pole.

Kaalujälgijate liikumine meenutas sekti ka selles mõttes, et rühmade eesotsas olid entusiastid, kes olid oma idee võidus kindlad. Nüüd, Eesti asja ajades, kulub entusiasm marjaks ära. Tunda on soovi ameeriklastele ära teha: järjest sünnib uusi ideid, mida kõike võiks veel inimestele pakkuda - loenguid toitumispsühholoogiast, spetsiaalseid kokakursusi ja turismireise, spordipäevi... Ideid tuleb nagu küllusesarvest, jätkuks vaid sõpru, kes figuuri nimel pingutaksid.

Philip Verzun, Figuurisõbrad OÜ ainuomanik

Kui suurt potentsiaali näete figuurisõpradel ärilise ettevõttena?

Eesti turg on ärilisest seisukohast sellises valdkonnas tegutsemiseks liiga väike ja seega on siinne toimetamine pigem missioonitöö, siin on hästi, kui püsime nullis, et kahjumisse ei lange, samas annavad suuremad turud võimalusi selliseks tegevuseks. Kohapealset tegutsemist võiks nimetada pigem koostööks andekate ja oskuslike inimestega, et pakkuda klientidele parimat teenindust. Ekslikult arvatakse, et Eesti rahvaarvu puhul on tegemist kasumliku äriga. Küll aga näen tulevikku laienemises teistesse riikidesse, kus seda teenust veel ei pakuta.