Peter Murdmaa. Vallo Kruuser

Pühapäeval, 28. märtsil algavad Eesti filmi päevad, järjekorranumbriga 12. Kaheksa päeva jooksul näeb lõviosa möödunud aasta lühi-, dokumentaal- ja mängufilmidest. Samuti saab osaleda ArtCafes toimuvates dokumentalistika-teemalistes vestlusringides, näha vanameistrite Jüri Järveti ja Ervin Abeli retrospektiivprogrammi, osaleda töötubades ning veeta hubaseid (või ka hullumeelseid) õhtuid eriüritustel. Eesti filmi päevade pidulik lõputseremoonia toimub kinos Kosmos. Ürituse patroon on Helle Meri, kes annab välja Kinoliidu preemiad 2009. aasta parimale filmile ja tudengifilmile. Vt lisa www.festival.kinomaja.ee.

Programmijuht Peter Murdmaa, mille poolest tänavused filmipäevad eelmistest erinevad?

Seni on nad toimunud ­võrdlemisi tagasihoidlikult ja vaikselt, ja kuna ma selle üle eelmisel ­aastal liiga häälekalt imestasin, siis öeldigi, et katsu ise paremini teha. Siin ma nüüd olen. Minu ­meelest võiksid filmipäevad leida lõpuks ometi laiemat kõlapinda. Nad võiks olla ikkagi turgutuseks kogu Eesti filmile. Ja et me saaksime siit kõik innustust. Plakatil välja käidud eneseiroonilised sõnad – “sügav, aeglane ja masendav” – võiksid ärgitada mõtlema, kas ikka on nii masendav.

Järgmisel aastal võiks filmipäevad lisaks kohalikele ka juba laiemale maailmale suunata, see eeldaks muidugi, et kõikidel filmidel oleks ingliskeelsed subtiitrid. Miks mitte väike filmiturgki, kus oma filmile levitajat leida? See võiks olla üks rõõmus üritus kõigile filmitegijatele ja filmisõpradele, mõnus filmipidu.

Kas PÖFF ei suuda siis Eesti filmi piisavalt atraktiivselt välispublikule esitleda?

PÖFFi eesmärk ei olegi Eesti filmi esindada. Ta on ikkagi rahvusvaheline filmifestival, Eesti film on seal sees, aga ta jääb seal teiste varju. Mis seal salata, kui ma lähen ­PÖFFile, siis ma vaatan ikka Iraani filmi, mitte Eesti filmi.

Aga äkki ongi juba ära nähtud need Eesti filmid?

Kui, siis on neid telekas nähtud. Filmi vaadatakse ikkagi kinos, telekat võib vaadata enne uinumist meelelahutuseks. Aga ma ei taha öelda, et Eesti filmi päevad peaks PÖFFiga konkureerima, nad on eri asjad.

Räägi mõne sõnaga üritustest, mis toimuvad filmiseanssidele lisaks,

Kõige põnevam asi leiab aset 29. märtsist 1. aprillini ArtCafes, mis on mõnusalt alternatiivne koht Vabaduse väljaku lähedal (www.artcafetallinn.ee). See on vestlussari dokumentalistikast, kus oma ala profid räägivad teemadel, mis ka laiemale avalikkusele mõistetavad.

Muide, seekordsete filmipäevade n-ö sissekirjutatud kood on nooremad ja vanemad filmitegijad ja nende ühendamise soov, et vanemad saaksid aru, et nemad on oma kogemused saanud just nooruse vigadest, ning noored mõistaksid, et hea vein tekib aja jooksul.