Printsessi kerglased nõuandjad: Petumeel (Luule Komissarov) ja Libekeel (Ines Aru) juhatavad printsessi otseteed sohu. kaader filmist

Kui lähtuda ingliskeelse sõna “bitch” feministlikust tõlgendusest, siis võib niisuguse tiitliga pärjata naisi, kes on enesekindlad, domineerivad ja ajavad meestele hirmu nahka. Muinasjutuprintsess Karoliine (Chätrin Bagala) valmistab peavalu oma isale, peletab üksteise järel viksid ja viisakad peiukandidaadid, keerab lihtsameelsed röövlid ümber sõrme ja ajab oma kiuslikkusega juhtme kokku isegi sookollidel.

Kõigi feministide kurvastuseks – sest tegu on siiski moraliseeriva lastefilmiga – taltsutatakse tõrges ja nipsakas, enesekindel neiu filmi lõpus vaguraks tallekeseks, kes tahab kõige rohkem maailmas pesa punuda ja lõnga kedrata. Sellegipoolest saab Karoliine Ekspressi bitch’i-meetril mõõtes maksimumpunktid selle eest, et ta kaks kolmandikku filmist üleolevalt manifesteerib, et saab väga hästi üksi hakkama ja talle pole vaja printse ega kuningriike.

Kelle jalas on püksid?

Kohe Karoliine kannul astub Arvo Kruusemendi lavastatud “Kevade”, “Suve” ja “Sügise” Teele (Riina Hein), kes Tootsi sõnul on rohkem mees, kui mõni päris mees kunagi olla saabki. Püksid olid Teele jalas ju ka Arnoga suhtlemise ajal. “Mul on olnud kahju, et nendes kolmes filmis on Teeles nii vähe naiselikkust. Ta on loodud väga jõuliseks, rohkem mehelikuks ja ühtede värvidega,” tunnistas Riina Hein aasta tagasi, kui ta Eesti filmi sajandijuubeli tähistamisel võttis vastu sajandi filmipaari tunnustuse, mille tõi just Arnoga käimine filmis “Kevade”.

Omas ajas oli niisugune domineeriv ja initsiatiivi haarav naisekujutus pigem haruldane – arusaamine sellest, mis on naiselik ja mis mehelik, mis sobib ühele ja mis teisele, erines tublisti tänasest “kõik on võimalik” vaatepunktist, kus soorollidki ei ole enam konkreetselt fikseeritud. Küsimus, kelle jalas on püksid, tundub täiesti mõttetu ajal, mil kõik niikuinii pükse kannavad.

Oma sihikindluse ja tugeva selgrooga mõjub bitch’likult ka suurem osa Leida Laiuse filmide kangelannadest – olgu siis Kõrboja Anna (Kaie Mihkelson), kes endale Villu pojast peremeest kasvatama hakkab, Ukuaru Minna (Elle Kull), Prillupi Mari (Elle Eha) “Mäeküla piimamehes”, nii Tiina (Ene Rämmeld) kui Mari (Malle Klaassen) “Libahundis” jt.

Juba 1974. aastal kirjutas Mati Unt Sirbis ja vasaras, et Minna kujul on tegu tõelise eesti naisega, kes läheb võitjana läbi elu, tassides enda järel peale laste veel sümpaatset, aga veidi ebapraktilist ja loru meest. “Tõeline eesti naine” on muidugi kunstiline konstruktsioon, aga Laiuse filmide naised paistavad tõepoolest silma soovimatusega ise kellegi sabas sörkida ja teatava kõrkuse ja isegi ülbusega teha täpselt seda, mida ise heaks arvavad, hoolimata küla või perekonna seisukohast.

Meeste egod saavad nende naistega suheldes paratamatult kannatada, sest neilt võetakse otsustusõigus. Nende raha ja staatust ei peeta millekski.

Kus on prints valgel hobusel

Noorema põlvkonna meeslavastajad vaimustuvad samuti külmadest ja enesekesksetest naistest. Rainer Sarnet võttis appi Dostojevski, et manada ekraanile terve galerii femme fatale’e, eesotsas surmavalt hurmava Nastasja Filippovnaga (Katariina Unt).

Tõeliste printsessidena käituvad ka õekesed Aglaja (Ragne Veensalu), Adelaida (Sandra Uusberg) ja Aleksandra (Tiina Tauraite). Idioodi nimitegelane vürst Mõškin (Risto Kübar) näib nende naiste seltskonnas kandvat pigem lapse kui mehe rolli.

Mõni aasta varem esilinastunud, samuti muinasjutusugemetega Marko Raadi “Lumekuninganna” külmast ja edukast Naisest (Helena Merzin), kes paneb noore Poisi (Artur Tedremägi) endast sõltuma, väljendab samuti ümberpööratud suhtemudelit, kus mehele projitseeritakse “naiselikuks” peetud omadusi – talle meeldib naist teenida, ennast talle ohvriks tuua, emotsionaalseid ekstsesse korraldada.

Ka Sulev Keeduse “Kirjad Inglile” on erakordselt värvikas bitch’i-galerii. Kohanemisraskustes mees püüab meelemõistust säilitada ühiskonnas, kus naised juhivad ja valitsevad, kus naiste jaoks ei ole enam miski tabu.

Samas soovib autor väljendada, et need macho-naised on selle über-emantsipatsiooni tõttu sisemiselt parandamatult katki, et “tegelikult” ootavad nad ikka, nagu väikesed tüdrukud, printsi valgel hobusel. Keedust ei saa niisiis kuidagi feministiks pidada.


Karoliine hõbelõng

Tallinnfilm 1984.

Režissöör Helle Karis.

Stsenaristid Helle Karis, Vladislav Koržets.

Muusika Olav Ehala.

Peaosades Chätrin Bagala, Martin Veinmann, Rein Aren, Salme Reek.

DVD müügil koos Eesti Ekspressiga juba järgmisel neljapäeval, 14. novembril.

Filmidega saab tutvuda ning sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.