Film algab vaatega halli sügistaeva all lömitavale armetule külale. Tuul viliseb, viimased sügislehed keerlevad iilides, mööda põhjatuks porimülkaks muutunud teed longib rändur, kes on jäänud hilisel tunnil tee peale.

Ta koputab ühe talutare uksele ja palub öömaja. Pererahvas – kaltsudes ja nartsudes poolnälginud kujud – on hirmunud ja laseb teelise vaid vastumeelselt sisse. Tasapisi areneb nõgises rehetoas siiski jutuajamine. Pisut kanges eesti keeles uurib rännumees eluolu kohta ja räägib ka endast: et on pärit lähedal asuvast Piibe mõisast, õpib nüüd Tartu ülikoolis arstiteadust ning on teel koju. Selle peale talurahvas pisut elavneb ja selgub, et neil on majapidamises keegi, kes vajab abi. Suuremeelselt on noor üliõpilane, kes pole ei keegi muu kui Karl Ernst von Baer, valmis haige läbi vaatama. Peeruvalgel juhitakse ta kambrisse, kus sängis lamab surnukahvatu neiu. Baer asub teda läbi vaatama ja avastab õudusega, et haige kaelal on kaks ümmargust haava.

Samal ajal hakkavad kogu küla koerad ulguma ning pererahvas sööstab uksi-aknaid riivistama. Järgneb vestlus erutatud talupoegade ja Baeri vahel, mille põhjal selgub: kohalik mõisahärra on vampiir, kes käib neitsite verd imemas.

Edasine aimab järele paljudest vampiirifilmidest tuttavat süžeeliini: noor arst asub võitlusse vampiiriga, kes igal ööl ronib krabinal alla mööda oma keskaegsest linnusest ehitatud mõisamaja seina, et imeda mõne eesti tüdruku verd. Karl Ernst von Baer peab toetuma maarahva vanadele tarkustele, käima soosaarel elavalt ussisõnade tundjalt nõu küsimas ning seisma lõpuks maa-aluse hauakambri sügavuses silmitsi vampiirist mõisahärraga. Viimane on ligemale kaheksasada aastat vana ning käinud ristisõdalasena ka pühal maal. Sealt Väike-Aasia kaudu Euroopasse naastes saigi temast Bulgaaria kandis vampiir, kes tõi oma jubeda saladuse ja veel jubedamad kombed kaasa Maarjamaale. Igivana rüütel tunnistab Baerile, et on väsinud ja isegi õnnelik selle üle, et kõik viimaks lõpeb. Noor arst torkab saarepuust teiba vampiirile südamesse, needus lõpeb, rüütel saab rahu.

Filmi lõpukaadris lahkub Baer külast, tõusva päikese kiirtes langeb maha esimene lumi, mis katab möödunud õuduse ja annab lootust tulevikuks.
Eesti filmi päästmineEesti filmi päästmine” on Eesti filmi juubeliaastale pühendatud rubriik, kus saavad sõna toredad Eesti inimesed, kellel on tagataskus säravad lood, millest saaks vändata suurepärased filmid. Saada oma lugu minulugu@ekspress.ee.