Marcuse arvates võib virtuaalmuuseumil olla palju suurem edu kui tavamuuseumil, seda eriti noorte seas: "Nooremate põlvkondadega rääkimiseks on vaja kasutada tehnoloogia viimast sõna." Muidu ei jõua sõnum kohale.

Muuseumi, nagu ka sihtasutuse enda missioon on teavitada praegusi ja tulevasi põlvkondi kommunismi kuritegudest ning mälestada rohkem kui sadat miljonit kommunismiohvrit. Sihtasutuse auesimees on USA president George W. Bush, fondi nõukogu liikmete hulka kuulus ka Lennart Meri.

Kolgale ei ole muuseum kaugeltki vaid äriprojekt - ta on sündinud ja kasvanud Torontos väga eestimeelses peres. "Ema ja tema vanemad olid Hiiumaalt, Sõru ja Õngu vahelt pärit. Suviti veetsin nädalaid suvilas, kus väikses külas olid ka mitmed teised Hiiu pered. Kujutan ette, et elu selles külas Oro rannas Simcoe järve ääres oli väga sarnane Hiiu külaga. Laupäevati oli alati küla saun, kus räägiti vanast Hiiu elust koos õlle, suitsukala ja mõnikord ka napsuga."

Kodu mõju oli nii suur, et kooli minnes ei osanud Marcus sõnagi inglise keelt - kodus räägiti vaid eesti keelt ja sõbradki olid eestlased. Ka oma lapsi kasvatab Marcus samas vaimus. "Meie viieaastasel pojal algab teine aasta Kanada lasteaias ja ta ikka räägib inglise keelt kõva eesti aktsendiga."

Juba ülikooli ajal hakkas Kolga ajalehtedes kirjutama poliitikast, eriti Baltikumist. Lisaks kirjutamisele nõustab ta nüüd Kanada poliitikuid Baltimaade, Venemaa ja Ida-Euroopa küsimustes. Ja seda on hädasti vaja, sest Venemaa propagandamasin töötab Kanadas väga tõhusalt. "Venemaa teeb vähemasti Kanadas ajakirjanike, valitsusametnike, ülikooli professorite jt seas aktiivset lobitööd," ütleb Kolga. Siiski on venelaste propagandat õnnestunud vahel päris tulemuslikult ohjeldada, näiteks pärast pronksiööd.

Osalt selle pärast on Kolga juba mitu aastat tegelnud dokumentalistikaga. "Mind on alati häirinud, et Stalini metsikusi kodumaal ja välismaal on Läänes väga vähe teadvustatud," tõdeb Kolga. "Repressioone Baltimaades, Poolas, Ukrainas ja teistes Ida-Euroopa maades nähakse rohkem kui sõja tulemust, mitte aga kui nende rahvaste tahtlikku ja metoodilist sovetiseerimist."

Juba lapsena oli Marcus lugenud Balti riikide kannatustest, ent seda, kui lähedalt Nõukogude repressioonid olid puudutanud tema perekonda, sai ta teada alles palju aastaid hiljem. "Ma ei olnud teadlik oma vanaisa Eduard Kolga õudustäratavast loost enne, kui ma olin ülikoolis. Need katsumused ja nendega seotud mälestused olid väga rasked talle, nii et tal ei olnud kerge sellest rääkida."

Kolga otsustas teha oma vanaisast filmi. "Gulag 113" valmis vahetult enne 9. maid 2005, kui Moskvas tähistati suurejooneliselt Teise maailmasõja lõppu. Eduard Kolgale tõi see maipäev aga meelde 1941. aasta, kui ta mobilisatsiooniga Venemaale viidi. Rinde asemel ootas teda ja tuhandeid teisi mobiliseerituid ees hoopis ränk metsatöö külmas ja näljas. Eduardil oli õnne see üle elada ja Velikije Luki lahingu ajal Punaarmeest põgeneda. Ta jõudis koju 1943. aasta kevadel, kuid juba 1944. aasta sügisel pidi kodu maha jätma ja Rootsi kaudu Kanadasse põgenema. Suvel 2004 sõitis 89aastane Eduard koos Marcusega taas Venemaale - et filmi jaoks läbi käia 60 aasta tagune kannatuste tee.
Film võitis 2007. aastal Kanada Etnilise Meedia Assotsiatsiooni preemia dokumentaalfilmide kategoorias. Seda on näidatud Kanadas, USAs, Rootsis ja Eestis. "Gulag 113" DVD kingiti kõigile USA senati ja kongressi liikmetele.

Kolga on oma filmi edu põhjal veendunud, et vaid niisugused inimlikud lood nagu tema vanaisa oma aitavad maailmal mõista kommunismi ohvrite kohutavat arvu ning selle taustal Eesti keerulist ajalugu. "Stalinil oli absoluutselt õigus, kui ta ütles, et üks surm on tragöödia, aga miljon on statistika. On võimatu mõista või tunda südamest kaasa Stalini poolt tapetud 30 miljonile, kui sinu pereliige või sõber pole üks nende hulgast. Kui aga vaataja saab samastuda ühe inimese ja tema kannatuste looga, siis statistika ärkab ellu."

Praegu lõpetas Kolga juba järgmise filmi, mis räägib mereajaloo ühest hirmsamast katastroofist. Kevadel 1945 uputas Vene allveelaev Läänemerel Saksa põgenikelaeva Wilhelm Gustloff, mis viis külma hauda üle 9000 inimese. Kolga käsitleb seda tragöödiat ühe ellujäänu, Kanadas elava sakslase loo kaudu.