Teder ise on pakkunud vähe vastuseid. Eesti Päevalehele märtsis antud intervjuus mainis ta vaid kahte varianti. Esiteks, et Eesti ei saaks ESM-iga sellisel kujul ühineda. „Teine alternatiiv, mis pole väga tõenäoline, on see, et seda punkti muudetakse. Kuid kuna see on riikidel alla kirjutatud, siis ma ei pea seda väga tõenäoliseks,” märkis Teder usutluses.

Terve hulk õigusteadlasi on saatnud riigikohtule Tederi arusaama toetavaid seisukohti, kuid nende mõtetest pole sisuliselt üldse midagi lugeda selle kohta, mis võiks sellise otsuse tagajärjel edasi toimuda.

Küsimus, millele riigikohtul Tederiga nõustudes on võimatu vastata, seisneb piiri tõmbamises, kas riigikogu usaldaks ESM-i liiga suured summad. Kui kohus otsustab, et ESM-is ette nähtud kiirmenetlus on vastuolus põhiseadusega, siis on ta seda täielikult. Riigikohtunikel pole võimalik öelda, et kiirmenetlus on põhiseadusega vastuolus, sest sellega saab langetada otsuseid summa X üle. Raha puhul jääks alati üles küsimus, miks mitte summa Y, ja kohtul on igikestvat piiri võimatu määrata.

Vetoõigust pole kuskil

Kui kiirmenetlus on tervenisti, summast sõltumata põhiseadusega vastuolus, siis on Tederil õigus, et Eesti ei saa ESM-iga ühineda. Kuid õiguskantsleri vastus jääb poolikuks — sellisel juhul peab Eesti välja astuma IMF-ist, Euroopa Investeerimispangast (EIB-st), Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangast (EBRD) ja veel hulgast rahvusvahelistest finantsinstitutsioonidest, mille liikmeks on taasiseseisvumise järel astutud.

Sellisele stsenaariumile viitab selge sõnaga rahandusministeeriumi riigikohtule koostatud arvamusavaldus. Seal analüüsitakse kõiki rahvusvahelisi finantsinstitutsioone, mille liikmeks Eesti on astunud, ja tõdetakse, et mitte üheski ei ole Eestil rahaliste otsuste üle vetoõigust, mida Teder tähtsaks peab. Samuti langetatakse seal otsuseid kvalifitseeritud häälteenamusega, mis on tihti väiksem kui ESM-i kiirmenetluse 85%. Analoogia tõttu peaks Eesti siis kõigist neist organitest välja astuma.

Kuidas näeks täpselt välja üht maailma põhivaluutat ehk eurot kasutava riigi väljaastumine rahvusvahelisest finantssüsteemist, on teadmata. Pretsedenti pole.

Kuid asi ei piirduks vaid sellise tagajärjega — omamoodi sasipundar tekiks veel ESM-i eellase ehk Euroopa Finantsstabiilsuse Fondiga (EFSF). Seda ESM-i otsus otseselt ei mõjutaks, kuid tekiks põnev olukord.

EFSF-i kaudu on Eesti käendanud laene Iirimaale, Portugalile ja Kreekale. Euroala riigid on kokku leppinud, et ESM-i käivitamise järel liidetakse EFSF-i tegevus mõneks ajaks ESM-iga ja seejärel lõpetatakse. Kui Eesti ei ühineks ESM-iga, aga jääks EFSF-i liikmeks, tekiks olukord, kus käendame küll laenusid hädalistele riikidele, kuid kui meie oma riigi finantsolukord peaks halvenema, ei saaks me ESM-ist abi, kusjuures EFSF enam abi ei anna.

Samuti pole ju kaugeltki teada, kas IMF võiks organisatsioonist hoopistükkis lahkunud Eestile siis vajaduse korral appi tulla või mis tingimustel saaksid pikendust riigi EIB-st investeeringute jaoks võetud laenud, kui liikmepiletist loobutakse.

Mida tähendaks Eesti ESM-ist väljajäämine euroalale ja mis pilguga siis väikest Põhja-Euroopa riiki edaspidi vaadataks? Finantsiliselt elaks euro-

ala selle kindlasti üle, kuid mainekahju nii ühisrahale kui ka Eestile oleks üpris tõsine. Ükski Euroopa otsustaja pole seetõttu tahtnud isegi mitte spekuleerida võimalusega, et Eesti ESM-i kohta riigisisest lahendust ei leia. (Vt Eesti Päevalehe intervjuud Euroopa Komisjoni rahandus- ja majandusküsimuste voliniku Olli Rehniga 22. märtsil ja Euroopa Keskpanga juhatuse liikme Jörg Asmusseniga 16. aprillil — R. P.)

Pretsedenditu probleem

Seega kuigi Teder väidab, et Eesti jääks lihtsalt ESM-ist välja, on probleemidepundar, mis võiks tekkida, kui riigikohus temaga nõustub, tunduvalt tõsisem. Et mitte jääda rahvusvahelise finantssüsteemi keskmest kaugel tiirutavaks sõltumatuks satelliidiks, võiks valitsus pärast riigikohtu negatiivset otsust arvatavasti kaaluda kaht teed.

Üks on ESM-i lepingu läbirääkimiste taasavamine, mis on isegi Tederi sõnutsi ebatõenäoline. Teine aga viimase võimalusena põhiseaduse enda muutmine, nii et ESM-iga ühinemise luba kirjutatakse sinna sisse.

Põhiseaduse muutmine pole aga eesmärk, mida riigikohus tahab saavutada. Kui selline tee poliitikutele peale sunnitakse, siis kes teab, mida nad veel sama hooga ette võtavad, ja riigikohus on üldiselt alati olnud rahulikult areneva õiguskeskkonna poolt, vastandudes rapsivatele muutustele.

Riigikohus võib muidugi vastupidi täielikult nõustuda valitsusega ja ESM-i lepingu igas mõttes põhiseaduspäraseks kuulutada. See otsus ei tookski suurt midagi kaasa: valitsus saaks esitada lepingu riigikogule ratifitseerimiseks ja Eesti ühineks ESM-iga.

Selle variandi tõenäosust vähendab kaks tõika. Esiteks jääks avalikkusel suurest ja tähtsast protsessist imelik mulje ja tekiks küsimus: miks nii palju kära tehti? Kuid on olulisematki: Eesti juristid, kaasa arvatud riigikohtunikud, tavatsevad paljuski mõõtu võtta Saksamaalt ja sealse põhiseaduskohtu tegevusest.

Karlsruhes asuv Saksamaa kõrgeim kohus on küll lahendanud küsimusi, kas ja kuidas võib Saksa riik EL-i kohustustusi ettenägevatest eri projektidest osa võtta. Kunagi pole öeldud täielikult „ei”, kuid enam-vähem alati on nõutud, et Saksa parlament omalt poolt asju rohkem kontrolliks.

Varianti, et riigikohus teeb otsuse vormis „jah, kuid”, ennustab mõningal määral ka rahandusministeeriumi koostatud vastus. Seal sedastatakse, et iseenesest oleks riigikogul ESM-i lepingut ratifitseerides täielik õigus lisada vastavasse seadusesse nõudeid, mis näiteks panevad valitsusele kohustuse parlamenti ESM-is toimuvaga täielikult kursis hoida, esitada riigikogulastele aruandeid ja kuulata nende arvamust.

Kui riigikohus teeks sellise kesktee-otsuse, siis pääseksid kõik. Õiguskantsler näeks oma avaldusest kasu, valitsus saaks ESM-i, kohtupidamine viiks tulemuseni ja riigikogu kasvataks jälle oma rolli. Iseküsimus oleks, millised tingimused riigikohus riigikogule ESM-i lepingu ratifitseerimiseks seab ja kas riigikogu suudab need täita ilma uute vaidlustamisteta. Mingit kindlust Tartu kõrgete kohtunike langetatava otsuse puhul olla ei saa, sest igasugune kohtulahendi kogemus niisuguses küsimuses puudub Eestis täielikult.Kes nad On?Lahenduse võti 19 riigikohtuniku käes

Kui ministreid ja paljusid riigikogu liikmeid tunneb avalikkus nägu- ja nimepidi, siis Tartus töötavaid riigikohtunikke õigusringkonnist laiemalt ei teata.

Ehk vaid riigikohtu esimees, kunagine reformierakondlasest justiitsminister Märt Rask on kogu kohtusüsteemi käilakujuna laiemalt tuntud tegelane.

Sugu ja vanus
Riigikohus on üsna sarnane teiste riigi tippinstitutsioonidega. Kas või selle poolest, et vaid kaks Eesti 19 tippkohtunikust on naised. Valitsuse sooline tasakaal on enam-vähem sarnane, riigikogus on naisi natuke rohkem.

Kohtu enda andmeil oli möödunud aasta lõpus riigikohtunike keskmine vanus 54 aastat. Noorim kohtu liige oli siis 36- ja vanim 62-aastane.

Töö iseloom
Kui vaadata, mida riigikohtunikud peale õigusemõistmise veel teevad, siis peamiselt lüüakse kaasa akadeemias: mõnedki tegutsevad õppejõududena või arendavad uurimistöid. See on ka loomulik, sest akadeemiline tegevus on riigikohtuniku töö sisuliselt ainuke lubatud kõrvaltegevus.

Riigikohus on Eesti kõrgem kohtuaste nii tsiviil-, haldus- kui ka kriminaalasjades. Ühtlasi on riigikohus põhiseaduskohus, mis viimase arbiitrina hindab seaduste, välislepingute ja muude õigusaktide põhiseadusele vastavust.

Struktuur
Riigikohtunikud jagunevad kolleegiumite vahel: tsiviil-, kriminaal- ja halduskolleegium. Peale selle on eraldi põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, kuhu kuulub kohtunikke kõigist muudest kohtukolleegiumitest. Rutiinsemat asja võib lahendada kolmest kohtunikust koosnev kohtukoosseis. Tähtsamaid asju arutab rohkem riigikohtunikke, vajaduse korral mitmest kolleegiumist.
Harva, kõige suurema kaaluga küsimuste puhul — ja selleks on ESM-i lepingu arutelu –, vaeb asja terve riigikohus ehk üldkogu kõigi 19 liikme osavõtul.Märt RaskSündinud 1950
Riigikohtu esimees
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
Tõnu AntonSündinud 1953
Kohtunik
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, halduskolleegiumi esimeesAnts KullSündinud 1961
Kohtunik
Tsiviilkolleegiumi esimeesEerik KergandnbergSündinud 1953
Kohtunik
KriminaalkolleegiumHannes KirisSündinud 1965
Kohtunik
KriminaalkolleegiumHarri SalmannSündinud 1951
Kohtunik
HalduskolleegiumHenn JõksSündinud 1955
Kohtunik
Põhiseaduslikkuse järelevalve ja tsiviilkolleegiumIndrek KoolmeisterSündinud 1949
Kohtunik
HalduskolleegiumIvo PilvingSündinud 1975
Kohtunik
Põhiseaduslikkuse järelevalve ja halduskolleegiumJaak LuikSündinud 1953
Kohtunik
TsiviilkolleegiumJüri IlvestSündinud 1952
Kohtunik
Põhiseaduslikkuse järelevalve ja kriminaalkolleegiumJüri PõldSündinud 1956
Kohtunik
Põhiseaduslikkuse järelevalve ja halduskolleegiumLea KiviSündinud 1952
Kohtunik
Põhiseaduslikkuse järelevalve ja kriminaalkolleegiumLea LaarmaaSündinud 1951
Kohtunik
Põhiseaduslikkuse järelevalve ja tsiviilkolleegiumOtt JärvesaarSündinud 1957
Kohtunik
Põhiseaduslikkuse järelevalve ja kriminaalkolleegiumPeeter JerofejevSündinud 1952
Kohtunik
TsiviilkolleegiumPriit PikamäeSündinud 1973
Kohtunik
Kriminaalkolleegiumi esimeesTambet TampuuSündinud 1963
Kohtunik
TsiviilkolleegiumVillu KõrveSündinud 1971
Kohtunik
Tsiviilkolleegium