29.07.2011, 07:30
Eesti jalgratturite röövimine: kolm stsenaariumi
Lunaraha oli pantvangide vabastamisel teise järgu küsimus.
Liibanon on väga keeruline piirkond, kus põrkuvad vähemalt 17 usugrupi huvid (CIA Factbook). Idamaadele omaselt on religioon inimeste südametes ja tegudes tunduvalt tähtsamal kohal kui põhjamaades. Selle asjaoluga tuleb alati arvestada. Laias laastus jaguneb rahvas usutunnistuse järgi moslemiteks (60 protsenti) ja kristlasteks (39 protsenti), ent moslemite eri ususuundade vahel käärivad tõsised vastuolud. Oluline roll on ka ajalool, eriti eelmise sajandi lõpu poole toimunud pikal kodusõjal ja viimasel, 2006. aasta konfliktil Iisraeliga. Sama keeruline on poliitiline olukord. Enne uue kabineti kinnitamist 7. juulil sisuliselt puudus Liibanonis viis kuud teovõimeline valitsus. Tegemist on kahe suurema koalitsiooni, 14. märtsi liidu (üldiselt läänemeelne) ja 8. märtsi liidu (läänt tõrjuv) vahelise võitlusega. Kurikuulus Hizbullah ehk Jumala Partei on 8. märtsi liidu ametlik liige ja väidetavalt ka peamine mõjutaja. Riigi peaminister oli ja on sunniidist moslem Najib Mikati, keda samuti toetab Hizbullah. Uues valitsuses tugevdas 8. märtsi liit oma positsioone ja kontrollib nüüd 18 kohta 30st. Oluline on märkida, et just Hizbullah põhjustas eelmise valitsuskriisi, kui lasi jaanuaris oma kontrollitavatel ministritel tagasi astuda (Aljazeera 07.07.2011). Uue valitsuse moodustamisele eelnenud olukorda võib iseloomustada kui 8. märtsi koalitsiooni surveavaldust oma poliitilisele vastasele. Elukallidus ja rahva sellest tulenev rahulolematus kasvas punktini, kus võinuks kergelt korduda nn araabia kevade rahutused. Kuna Liibanonis puudub Gaddafi-sugune diktaator, poleks massilised vägivaldsed meeleavaldused andnud eelist ühelegi poliitilisele jõule. Mässu oht iseenesest oli aga argument poliitilises võitluses. Surveavaldaja võis vajada kaudset, kuid piisavalt mõjusat intsidenti oma positsioonide tugevdamiseks. See võiski meie ratturitele saatuslikuks saada.