Eesti julgeolekus puudub plaan B
Eesti riigi esindajatelt küsitakse tihti, milline on nende plaan B juhul, kui rahvas peaks Euroopa Liidule ei ütlema. Selles küsimuses sisaldub eeldus, et kuna on vabadus hääletada kas poolt või vastu, siis mõlemad otsused on laias laastus sarnaste tagajärgedega. See on pettekujutelm. Kõik on vabad ei ütlema, aga pärast ei ütlemist vabadus lõpeb. Siis ootavad meid ainult rasked sundkäigud, mida meile dikteerib meie väiksus ja keerukas geopoliitiline asend.
Nii näiteks on väga levinud väide, et NATOst piisab meie julgeoleku tagamiseks. Pole õige. NATO pole mõeldud sõja pidamiseks, vaid sõja vältimiseks. Sama ülesannet tagab Euroopa Liit. Nendesse kahte organisatsiooni kuulumine ajab Eesti ründamise “hinna” nii kalliks, et keegi ei taha seda üritada.
NATO tõstab kõrgele Eesti ründamise sõjalise hinna, Euroopa Liit aga poliitilise, majandusliku ja kaubandusliku hinna.
Seepärast peetakse loomulikuks, et NATO liige kuulub ka Euroopa Liitu, mõned vähesed erandid välja arvatud. Me pole oma NATO liitlastele kunagi kahtlust jätnud, et astume Euroopa Liitu, nagu oleme lubanud ka liituda tavarelvastusleppega ja jälgida strateegiliste kaupade väljavedu. Need kõik on poliitilised sammud, mis tugevdavad meie julgeolekut, sest meie liitlased eeldavad, et Eesti ainus julgeolekutagatis ei ole nende tankiraud või Ameerika poiste elud.
NATO-l ja Euroopa Liidul ühtne vereringe
Meie NATO liitlased teavad hästi, et julgeolek pole tingimata sõja pidamine. Sellesama NATO loomise otsustavaks teguriks sai 1948. aasta punaste riigipööre Prahas. See polnud sõjaline agressioon. Stalini agendid kasutasid vaesust ja sisemisi poliitilisi pingeid ja Tšehhoslovakkia kukkus neile sülle nagu küps õun. Seetõttu loodi üksteise järel NATO ja Euroopa Liit, üks sõjalise ja teine Euroopa poliitilise ja majandusliku julgeoleku tagamiseks. Kui asjatundmatud inimesed kordavad Eestis, et Euroopa Liit on ainult ühine turg ja mitte julgeolekuorganisatsioon, ei muuda see tegelikkuses Euroopa Liidu olemust.
Eesti julgeolekupoliitika kuldne alusprintsiip on püüe hoida häid liitlassuhteid nende riikidega, kes jagavad meie demokraatlikke väärtusi. Kõik sellised piirkonna riigid on otsustanud Euroopa Liiduga liituda. Pärast ei-d rahvahääletusel oleme üksik pisiriik Läänemere idakaldal (kokku 1,35 miljonit inimest), kes on ennast ise oma liitlastest poliitiliselt isoleerinud. Keegi ju ei usu, et jätsime Euroopa Liitu tulemata võimaliku suhkru hinna tõusu pärast. Keegi ei usu, et me julgeolekuaspekte üldse ei arvestanud. Vastupidi, üksiolekut peetakse meie teadlikuks valikuks. Arusaamatu julgeolekupoliitilise käitumisega riik muutub kergeks saagiks Eesti riigi vaenlastele, olgu siis nende relvaks meie mustamine maailma pressis, meie majanduse kõigutamine või mõni sisepoliitiline provokatsioon.
Vene küsimus
Polevat sünnis Euroopa Liidu debatis välja käia Vene kaarti. Õige, aga sama vastutustundetu on käituda nii, nagu oleks Venemaa ootamatult maakaardilt kadunud. Eesti rahva julgeolek on Vene poliitikaga olnud seotud aastasadu, see pole müüt ega väljamõeldis.
1710. aastal saime Venemaa osaks, see vormistati ametlikult 1721. aastal Uusikaupunki rahuga. Saavutasime ajutiselt iseseisvuse 1918. ja kaotasime selle 1939. Nüüd oleme olnud Venemaast iseseisvad tosin aastat, mis on ajaloo seisukohalt silmapilk. Viimased Vene sõdurid lahkusid Paldiski õppekeskusest septembris 1995.
Me kõik jälgime huviga Venemaa, meie hiiglasliku, üle kaheksa ajatsooni ulatuva naabri reforme ja ka tagasilööke. Ma ei usu, et keegi meist oleks valmis tegema pikaajalist prognoosi Venemaa ja tema välispoliitilise suuna arenguks. Mõned viimase aja uudised on murettekitavad. Nii on organisatsioon Freedom House arvanud Venemaa riikide hulka, kelle ajakirjandus ei ole enam vaba.
Kuid on üks oluline fakt, mis Venemaal ei muutu. 25 protsenti Venemaa impordist ja 35 protsenti ekspordist on seotud Euroopa Liiduga. Valdav enamik välisinvesteeringutest pärineb Euroopa Liidust. See suund üha kasvab. Head suhted Euroopa Liiduga on Venemaale eluliselt tähtsad majandusliku jõukuse seisukohalt.
Venemaa võib teatava piirini lubada suhete pingestumist NATOga, suhted Euroopa Liiduga on talle igapäevaselt tähtsad. Eesti omab Euroopa Liidu liikmena Eesti-Vene suhetes pikaajalist stabiilsuse garantiid, mis toob kasu kõigile, ka Venemaale.
Iseseisevalt... SRÜs?
Globaliseeruvas maailmas mõjutavad otsuseid rahvusvahelised majandusseadused. Me ei saa neid Eestis muuta, ükskõik kui kange meie parlament ka ei oleks, ükskõik kui kadakaselt vintske eestlane ka poleks. Võime otsida isoleeritud iseseisvust, aga kuna Eestil pole naftat, suurt rahvaarvu ega vajalikku kultuuritraditsiooni, siis viib see tupikusse.
Eesti on olnud siseriiklikult edukas eelkõige oma avatuse tõttu. Me pole peljanud välismaist kogemust ega välismaiseid investeeringuid. Meil pole suurt turgu, mis hoiaks meie majandust käigus. Eesti senine ja tulevane edu sõltub juurdepääsust suurtele turgudele ja ka poliitilistele mehhanismidele, mis meie elu kõige rohkem mõjutavad. Euroopa Liit on selline organisatsioon. Ta mõjutab meid igal sammul ja ainult meie teha on, kas me oleme nagu laev tormisel merel või suudame reaalselt oma saatuse kujundamisel kaasa rääkida.
Kurb küll, aga meie ei ei saa olema Šveitsi, Norra või Islandi ei, sest meil pole ühtki neist strateegilistest loodusressurssidest või ajalooliselt välja kujunenud majandussüsteemidest. Veel paar aastat tagasi nimetati meid rahvusvahelises ajakirjanduses “endiseks liiduvabariigiks”. Meie ei kaigub rahvusvahelisele majandusele kui soov sellesse staatusesse naasta. Pole ju saladus, et ärimehed, nii kodu- kui välismaised, on Eestisse investeerinud põhjendatud usus, et me saame Euroopa Liidu liikmeks. Miski ei saa takistada neil oma raha viimast neisse riikidesse, kes globaliseeruvas majanduses kaasa löövad.
Tahame seda või mitte, aga öeldes ei Euroopa Liidule hakkame majanduslikult ja poliitiliselt üha rohkem sarnanema väikesele SRÜ riigile. Ükskõik, kas me selle kuuluvuse ametlikult vormistame või mitte.
Suursaadik Jüri Luik avaldab artiklis isiklikku arvamust.
