Eesti juubeliaasta kanderaketid

Eesti Vabariigi sünnipäevapidu on juba alanud. Kui vägevaks see täpselt kujuneb, teavad kõige paremini kolm meest: teatraal ja nõunik ­Jaanus Rohumaa, ­teadusajakirjanik ­Toomas Kiho ning lavastav ­funktsionäär ­Margus Kasterpalu.

Eesti Vabariigi 90. aastapäeva pidustused algasid ametlikult 28. novembril ehk vähem kui kolm kuud enne sünnipäeva. Mis on väga mõistlik tegu, sest nõukogude ajal peeti iga juubelit aasta otsa. Selleks puhuks moodustas valitsus juubeli tähistamise ettevalmistamise ja korraldamise koordineerimise valitsuskomisjoni. Komisjoni teenindab kolmeliikmeline toimkond: Tallinna Linnateatri lavastaja ning presidendi kultuurinõunik Jaanus ­Rohumaa (38), ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho (44) ja sihtasutuse Eesti Teatri Festival juhataja ­Margus ­Kasterpalu (46), kes töötab praegu ka Draamateatris lavastajana.

Riigisekretär Heiki Loot kutsus Kiho töörühma juhiks ning tema pani ka meeskonna kokku. Kasterpalu leiab, et tõenäoliselt kutsuti teda osalema seetõttu, et ta oli eelmise juubeliaasta – Eesti teatri aasta peakorraldaja, seega omas teatud kogemust.

Kolm meest on Eesti ajaloos varemgi millekski väga head olnud. 1918. aastal kuulutas EV iseseisvuse välja samuti kolmeliikmeline Päästekomitee – ­Konstantin Päts, Jüri Vilms ja ­Konstantin Konik. Ilma nendeta poleks meil põhjust midagi tähistada – vähemasti 24. veebruaril mitte.

Kiho leiab, et kõigil Päästekomitee liikmetel on oma roll Eesti riigi loomisloos, erinev ja tähtis – meie ajaloos aegumatu. “Austagem nende tehtut. Olen kindel, et meie töörühma kõrvutamine, koguni samas seoses mainimine ei ole asjakohane.” Teised on temaga nõus.

Kolmikust kaks, Kasterpalu ja Kiho, on vanad – et mitte öelda igivanad – sõbrad, kes mängisid kahekümne aasta eest Tartu üliõpilasteatris Valhalla, mis oli toona oluline rahvusliku mõtte arendaja. Nooreestlaste ja siurulaste elu lavale tuues toodi sinna ka suur tükk iseolemist ja suveräänsust. Kiho mängis siis Bernhard Lindet ja August Gailitit, Kasterpalu Tuglast. Samuti tartlane Rohumaa on aatemeeste killas vähemalt 1994. aastast, kui tema lavastatud “Ainus ja igavene elu” tõi Linnateatri lavale Altermanni ja Pinna.

Kiho: “Kasterpalu tunnen tõesti juba peaaegu veerand sajandit, oleme temaga igasugu vett ja vilet läbi elanud. Tutvus Rohumaaga on hilisem, kuid ilmselt mõtteviiside haakuvuse või läheduse tõttu – temaga koos töötada on mõnu.”

Kasterpalu: “Rohumaa lavastusi olen ikka nautinud, nüüd siis ka koos töötamist.”

Ka Rohumaa, sel ajal küll veel koolipoiss, mäletab Valhallat ning nimetab vastseid kolleege eestiaegse kohusetundega meesteks, kes ei tulnud toimkonda mitte au, vaid kohustuste pärast. “Mäletan Margust 20 aasta tagant muinsuskaitsepäevadelt, kus lehvisid üle pika aja sinimustvalged lipud. Seal pöördus ta EÜSi maja ette kogunenud inimhulga poole sõnadega: “Armas rahvas!””

Pealik Kiho leiab, et tööülesandeid kolme vahel jagada on lihtne ning keegi ülemust ega tema paremat või vasakut kätt mängima ei pea – kes oskab ja jaksab, see teeb. “Minu meelest pole ka pea ning käte jaotust, kuigi olen mõnes situatsioonis pidanud rühmaülem olema. Töörühm – juba nime poolest – eeldab rühmatööd. Sestap arutame asjad, niipalju kui neid meile ette satub, omavahel läbi, lõpuks jõuame tulemuseni ja tihtigi imestame pärast, kui erinevad me siiski õnneks oleme.”

Mida mehed ise Eesti Vabariigile sünnipäevaks kingiksid?

Kiho: “Mida kodanik riigile kinkida saabki? Tee isamaa heaks seda, mis oskad ja suud ad. Ning mitte ainult sünnipäeval. See ongi ainus eduka riigi ülesehitamise eeldus.”

Kasterpalu: “Eks see väheke pidulikult kõlab, aga eks ma aita tal juubelit korraldada, kuis vähegi oskan. Kõik muu on tal – nagu selles eas juubilaridel tavaliselt ikka – juba olemas.”
Rohumaa. “Kui vennad Johansonid saaksid Eesti lahti lükata, siis kingiksin ühe aastase ümbermaailmareisi tervele riigile.”

Tegelikult tundub põhjamaise vähenõudlikkusega harjunud eesti rahvale ka kolmekuuline juubeldamisperiood üsna pikk. Tekib küsimus, miks on vaja juubelipidustuste programmi nii suureks ajada, et see üldse niivõrd suurt “tähistamise ettevalmistamise ja koordineerimise komisjoni” vajab. Võiks ju keskenduda ainult paarile, aga see-eest väga võimsale üritusele – näiteks punklaulupeole Rakveres, mille Üllar Saaremäe ja linnapea ­Andres Jaadla teha lubasid.

Kiho leiab, et toimkonda ei maksagi üle tähtsustada: “Lõppkokkuvõttes piisab nendest üritustest, mida kodanikud ette võtavad. Sest riigi sünnipäev polegi kellegi teise teha. Ka juubeliaasta tippsündmused on kokku pandud mitmest tavast ja algatusest. Aga päris korraldamata ju ka ei saa ega ole kunagi saanud. Ka mitte päris argiaastail, seda enam veel ümmargusil tähtpäevil: 80. aastapäeva ministeeriumideülest komisjoni juhtis välisministeeriumi kantsler; 75. aastapäeval juhtis toimkonda kultuuri- ja haridusminister isiklikult; 20. sünnipäeval pühitsemisega ühenduses olevate küsimuste selgitamiseks moodustati komisjon koosseisus siseminister, haridusminister, teedeminister, põllutööminister ja riigisekretär.”

Kasterpalu lisab, et oleks ju pentsik võtta enesele voli keelata kellelgi oma riigile tema sünnipäeval kingitust tegemast – ja eks kõik need sündmused ju seda ongi.

Rohumaa arvab, et punklaulupidu on väga hea näide. “See on üks sadadest üritustest tuleva aasta jooksul, mille on välja pakkunud lihtne eesti mees Üllar Saaremäe ja mille nad ühiste jõududega Rakveres ära teevad. Inimeste endi algatus on peamine. Meie töörühm on otsekui kanderakett, mis juubeliaasta orbiidile viib. Seal hakkab see elama juba oma elu ja rakett on oma töö teinud.”

Haridusminister Tõnis Lukas on välja pakkunud, et juubeli puhul võiks korraldada üleilmse keelevõistluse, kus eesti keel usutavasti häbenema ei peaks. Mis on toimkonna meelest eesti keele ilusaim lause, millega sinna minna?

Kiho: ““Kõueööõud” – see on üks Ain Kaalepilt kuuldud sõna, kindlasti mitte ilusaim, seega sellele võistlusele ei sobi, aga rahvusvahelises suus võib ta huvitavat tulemust anda. Või proovige ise, pange “üks kõueööõud” omastavasse...”

Kasterpalu: “Ma ei ole originaalne, kui ütlen ilusaimaks lauseks: “Ma armastan sind” – aga see on nii selle lause sisu ja mitte kaunikõlalisuse pärast, mis miskil võistlusel ehk määravam oleks.”

Rohumaa: “Mõni lause Doris Karevalt või Juhan Viidingult. Kas “Öö tulles maailm avardub meil kahel”. Või “Öö käest pannakse päeva käele koiduni alalhoitu”.”

 

Eesti Vabariigi juubeli programmilisi ­juubeliüritusi

• 11.1.2008: Vabadussõja Utria dessandi lavastus Utrias Ida-Virumaal.
• 2.2.2008: Tartu rahu aastapäeva kontsert Tartu Vanemuise kontserdimaja.
• 5.2.2008: Näitus “Estonia – riik ja rahvas” Tallinnas.
• 20.2.2008: Näituse “Eesti uhkus. Tehtud Eestis” avamine Tartus Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas. Näitus tutvustab kolmeteistkümne Eesti ettevõtte toodangut läbi kolme ajaloolise perioodi (eesti aeg, nõukogude aeg ja taas eesti aeg).
• 11.2.2008: Konkursi “Väike Lumevabariik” võistlustööde projektide esitamise tähtaeg. Väikese Lumevabariigi ehitus algab Tallinnas, Kadrioru pargis 23.2.
• 23.2.2008: Eesti tänab 2008. Teenetemärkide üleandmine Pärnus Endla teatris, millele järgneb kontserdimajas multimeedia-etendus, mille autoriks on Erkki-Sven Tüür.
• 24.2.2008: Ajutise Valitsuse liikmete büstide avamine Eesti Panga Iseseisvussaalis.

Kellel aga juhtub pähe hea mõte, kuidas oma riigi juubelipeole veel vunki lisada, otsigu kontakti koduleheküljelt www.eesti90.ee .