Eesti karikaturist irvitas NATO üle
Aasta oli 1960, kui olin lühikest aega Pikri kunstiline toimetaja. See minu traagikaks saigi! Pidin jagama toimetuses laiali ülesandeid. Pikri tagakülg oli ette nähtud välispoliitilisele karikatuurile. Poisid ei tahtnud neid eriti teha.
Edgar Valter oli liiga muhe, toimetajate meelest olid tema pildid “hambutud”. Evald Piho oli kõva tegija. Ühel tema parimal pildil mõõdab Saksa kindral karguga, kui kaugel on veel Moskva.
Lõpuks pidin hakkama neid pilte ise tegema. Ja kui olin Pikrist ära läinud, telliti mult neid edasi. Kuigi minu oma lemmikteema on kogu aeg olnud inimestest saržide joonistamine.
1983. aastal osalesin Moskvas kahekuulistel karikaturistide kursustel. Juhendaja oli kuulus karikaturist Boriss Jefimov, kes pidas kõne. Tema oli teinud statistikat, et Pravdas on aasta jooksul ilmunud nii mitu tuhat (ma ei liialda!) pommi ja puusärgiga karikatuuri. Jefimov kutsus üles leidma uusi kujundeid.
Mõtlesin, et siin aitab ainult seks. Joonistasin pildi, kus rakett läheb suurte rindadega rahutuvi peale pehmeks.
Jefimov lõi käed kokku ja ütles: “Kurat, väga hea pilt! See saab kuldmedali!”
Parajasti toimus Moskvas rahvusvaheline karikatuurinäitus “Võitlus kindla rahu eest!”
Žürii esimees oli Taani karikaturist Herluf Bidstrup. Näituse avamine aga viibis. Bidstrupi juures käis kompartei keskkomitee mees. Seejärel tõusis Bidstrup püsti ja punastas (ta oli aumees!) ja teatas, et “esikoha saab võitleva Vietnami kunstnike tööde kollektsioon”. Aga kuna tööd on kusagil Moskva postkontoris kadunud, siis neid näitusel veel ei näe.
Pärast rääkis Jefimov, et keskkomitee oli minu pildi väljapaneku ära keelanud. Nad kartsid, et see muudaks kogu tõsise näituse naeruvääseks. Mulle anti lohutuseks rahu medal.
Mida ma nendest piltidest täna arvan? Aeg oli selline. Kui kõik oleksid tundnud piinlikkust ja oleksid ära läinud, oleks täna venelased Eestis sada protsenti!
