1. Autor teadmata, tn Karl August Hindrey, Sädemed 4/1912 (üleval) “Rishski Westnik” seletas, et õigeusu palweraamatute ümberpanemine Eesti ja Läti keelde nagu usuteotus tundub ja need, kes õigetusku on, parem Wene ja Slawoni keele pähe peaks õppima.” (all) “Wõi jumalat julgeb oma keeles paluda! Küll ma sulle need ainsad keeled suhu panen, et sa edasi jumalat ei teotaks!”

1. aprill pakub legaalse võimaluse kaaskodanikke tüssata, aga ka huumori ajalukku süüvida. Ma ei üritanud võimatut ehk valida välja kõige naljakamaid Eesti karikatuure läbi aegade. Valisin 10 kõige kõnekamalt oma ajajärku peegeldavat pilapilti. Täpsemalt pilti, mis oma aega nii peegeldavad kui peegli taha vaatama sunnivad.

Ülevaade on ilmselt ammendav, sest enam karikatuurižanrit Eestis ei eksisteeri. Vähesed allesjäänud pilapiltnikud peavad kuus korda nädalas avaldama oma töö kindlas päevalehes, kus nende ülesandeks on joonistada konkreetsel päevapoliitilisel teemal, mitte luua jäävaid väärtusi. Järelkasv puudub, pärast taasiseseisvumist pole Eestis areenile astunud ühtegi nimetamisväärset karikaturisti.

Sünd ja suurekssaamine

Eesti esimene üldist kõmu tekitatud “karikatuur” oli 7. detsembri ööl 1878 Johann Voldemar Jannseni koduaknale tõrvaga soditud kana (tegu on niisiis Eesti karikatuuri sünnipäevaga). Autor pole teada, see-eest on kindel, et visuaalse efekti võimendamiseks tulistas ta läbi akna revolvrist ka kaks kuuli Jannseni töölaua suunas. Oskar Kruusi andmeil sai sellega tõenäoliselt hakkama teoloogiatudeng(!) Aleksander Sõrd, keda tunti ühtaegu agara Carl Robert Jakobsoni pooldajana ning skandalistina.

Eestlaste saamine tsiviliseeritud ja seega ka kõrgemat vaimukust hindavaks rahvaks toimus siiski alles 1905. aasta revolutsiooni vaevade ja valude kaudu. See aeg oli ka sotsiaalselt mõjuka karikatuuri sünniaeg. Revolutsioon suruti maha, vabadusiha ja sellega kaasnevat irooniat valitsevate olude vastu enam vaigistada ei suudetud. Pilt 1 pilkab avalikult venestamispoliitikat (ja kaudselt reaktsiooni tervikuna) kogu selle brutaalsuses ja nõmeduses. Ning tõestab, et kuuldused tsaariaegse tsensuuri karmusest on tugevasti liialdatud (seda enam, et tegu pole kaugeltki ainsa samateemalise pildiga).

Iseseisvuse sünnist vaikiva ajastuni

Niisiis oli eesti rahvas iseseisvudes piisavalt intelligentne ja vaimukas. Seetõttu pakkus omariiklus küll lahedamaid avaldamisvõimalusi, kuid kellelegi kapaga talenti juurde ei lisanud. Toimus huumori inflatsioon, kordusid teemad ja vormivõtted (eriti levinud olid pildiseeriad).

Juhtivatel karikaturistidel polnud poliitilist programmi. Ühesuguse agarusega ja samal ajal pilgati nii kommuniste kui kirikutegelasi. Ainus selekteeriv faktor oli lehe väljaandja meelsus. Näiteks pidi Sädemed Postimehe lisana välja naerma Jaan Tõnissoni poliitilisi vastaseid. Kui Hindrey aga Tõnissoniga tülli läks ja Päevalehe naljalisa Kratt asutas, pöördus tema pilge kohe endise peremehe vastu.

Küll oli ühine sarkastiline ja eitav suhtumine vapsidesse – aga see iseloomustas kogu Eesti demokraatlikku intelligentsi.

Karikatuurid annavad Eesti tolleaegsest eluolust selge pildi. Ka pilt 2 on tollasest Eesti Nokiast – piirituseveost – ning ajastuomane ränga võimukriitika tõttu.

Hiljem tekitas säärane sõnavabadus nõukogude võimu jaoks paraja dilemma. Ühest küljest oli selliste karikatuuride taasavaldamise abil hea ja “autentne” näidata kapitalistliku korra ja iseseisva Eesti mandumist. Samas tekitas piltide olemasolu küsimuse: kuidas need kodanluse verise diktatuuri tingimustes ilmuda said? Seletus muidugi leiti: ilma võimu pilkavate karikatuurideta poleks rahvas neetud pursuide lehti lihtsalt ostnud.

Kolme totalitaarse võimu ­tingimustes

1934 kehtestatud vaikiv ajastu hävitas loominguvabaduse ajakirjanduses. Pätsi ainuvõimu aastad on Eesti huumori, eriti karikatuuri ajaloos ühed närusemad.

Evald Tammlaan 1939: “Aga meie nalja-asjanduse lüngas pole süüdi mitte huumorimehed ise. Allakäik algas siis, kui ajalehis juhtkirjadegi asemel hakkasid ilmuma kirjutused kapsasupist ja kartulikoorimisest. Kui igale naljasoonele keerati ette ametlik filter.” Kui seni oli pilapiltnike ammendamatuks ideevaramuks vaadelda “erakondade solgivedu riigihuvide hobustel” (tsitaat August Allelt), siis nüüd võis sellest vaid und näha. Ainsa võimaluse sotsiaalselt mõjuvat nalja viljeleda pakkus välispoliitiline situatsioon, mis muutus üha pingelisemaks. Sellest vallast ka pilt 3. Nii Hitlerit kui Chaplinit on Eestis karikeeritud aastakümneid hiljemgi, samuti on lugematul hulgal taasavaldatud Gori töid.

Esimene nõukogude aasta karikatuurile suurt mõju ei avaldanud. Seejärel saksa okupatsiooni alusesse Eestisse jäänud tipphumoristid, kes Venemaale ei evakueerunud, pandi reeglina vangi (Gori, Romulus Tiitus, Tammlaan). Tegu oli loogilise jada tulemusega: Pätsi režiim pani nende suu lukku, nõukogude võim lubas seda režiimi põhjata nii palju, kui süda kutsus, ja seega olid mehed nüüd kindlalt punastena märgitud.

Saksa võimu all ilmus ajakirjanduses ohtralt karikatuure. Domineerib lame propaganda – kujutati näiteks, et Churchill ja Roosevelt on Stalini kannupoisid ja tallalakkujad. Või siis seda, et spekulandid nöörivad lihtsaid inimesi.

Esimesed paar sõjajärgset aastat olidki järgnevaga võrreldes üsna naljalembelised. Ilmus Pikker, ilmusid teiste väljaannete huumorileheküljed.

Ajastule oli iseloomulik, et pilapiltnike sooviga võimutruu olla ei käinud alati kaasas vastav tehniline arsenal. Ka pildil 4 ei kanna ideeliselt karastatud jõnglane mitte punast kaelarätti, vaid üdini kodanlikku madruseülikonda.

Nali oli sarkastiline ja tsensuurist kammitsetud. Aga see oli elav, mitte skemaatiline nagu järgneval ajajärgul. Näiteks Tiituse pilt Pikris 6/7/1945, kus halemeelne tädike õigustab liitlastest kohtunike ees paadunud natsi sõnadega: “Palun, säästke see inimene karistusest. Vaeseke on juba küllalt näinud õudusi – ta oli saksa surmalaagri komandant.”

Järgnes tasalülitamine. Pikker pandi kinni, muude väljaannete huumorileheküljed mandusid marutõbiseks ilapritsimiseks USA, Lääne-Saksamaa, Jugoslaavia või ükskõik millise välisriigi suunas. Karikatuur langes sama madalale kui natside ajal – selle tühise vahega, et nüüd kujutati Churchilli ja Roosevelti Hitleri tallalakkujatena.

60ndate kiratsemisest 70ndate sädeluseni

1957 hakkas Pikker uuesti ilmuma, nüüd juba soliidses kaustas ja heal paberil. Oli veel üks oluline vahe: 1945–46 väljaande ametlik tiitel oli “pilke- ja naljaajakiri”, uuel “satiiri- ja huumoriajakiri”.

Karikaturistidest domineerisid esialgu juba iseseisvas Eestis tunnustuse leidnud Jaan Jensen ja Romulus Tiitus. Viimase töövõime läbi kahe aastakümne (1945–65) oli hämmastav. Ta produtseeris ohtralt följetone ja pildinalju nii täiskasvanuile kui lastele, lisaks illustreeris peaaegu kõik sel ajal Eestis ilmunud teiste autorite humoristlikud raamatud (sealhulgas Lutsu “Kevade” nii Hitleri kui Stalini võimu all ja täpselt samas võtmes). Jensen aga on mitu aastat kõigi aegade prestiižikaimal ametikohal olnud Eesti karikaturist – ENSV Kunstnike Liidu esimees.

Esimesed Hruštšovi võimuaastad (umbes kuni 1958) elustasid ja arendasid nalja (pilt 5). Domineeris joobumuse ja jõukülluse tunne. 

60ndail toimus mandumine. See oli XX sajandi kõige naljavaesem aastakümme Eestis nii pildis kui sõnas. Selle põhjuseks olid riigijuhtide kaks pöörast vaimusünnitist: plaan jõuda järele ja mööda minna USAst ning kommunismiehitaja moraalikoodeks. Mõlemad tingisid mõõdutundetu paatosliku ülistamise õhkkonna. Kui 50ndate sisepoliitililine põhireegel oli “kes pole meie poolt, on meie vastu” (ja tuleb hävitada), siis 60ndail “inimesed kõik on head”. Ja kuidas sa ikka hea inimese üle naerad.

70ndad tõid kaasa taseme kiire tõusu. Esiteks hakkas okupatsioonivõim näitama esimesi lagunemise märke, mis kõigil eesti naljameistritel muidugi suu muigele kiskus. Ameerikale järelejõudmisest ja kommunismiehitaja moraalist enam ei räägitud. Soojenes rahvusvaheline kliima, vähenes ideoloogiline surve.

Disko-teksa põlvkonda ei tabanud ideoloogilise sopaga ülevalamine – nagu see oli toimunud kuuekümnendatel mitte ainult pikajuukseliste, vaid isegi noorte luule-, kunsti- ja teatriuuendajate puhul. (“Noorte poeetide arvel tehakse praegu vähem nalja kui mõned aastad tagasi” – Astrid Reinla, Looming 9/1971.)

Kui 60ndate eesti huumor oli tunduvalt igavam kui Hruštšovi kõned, siis 70ndate eesti huumor oli tunduvalt huvitavam kui Brežnevi kõned.

Oluline oli ka kahe mehe isiklik tegevus: Harri Lehiste saamine Pikri peatoimetajaks 1973 ja Toomas Kalli asumine Sirbi 16. ehk naljalehekülje toimetajaks 1971. Erinevalt varasematest perioodidest koondus vaimukas mõte nüüd nende kahe väljaande ümber ja teistele jäid riismed. Kasvatav ja karistav diskursus kadus huumorist kiiresti – umbes aastate 1969–1973 jooksul.

Asemele tulid uued teemad: seks (pilt 6), absurd, tõusiklikkus, võõrandumine loodusest. Üks “ametliku” pilke valdkond säilitas siiski elujõu kogu nõukogude perioodi jooksul, 40ndate algusest 80ndate lõpuni – kriitika bürokraatia ja ebapädevate ülemuste suhtes. Põhjus oli lihtne: NSV Liit oli nime poolest tööliste ja talupoegade, s.t lihtrahva riik. Neid ei tohtinud põhimõtteliselt naeruvääristada. Saamatu kolhoosiesimehe või tehasedirektori pilkamisega said aga hundid söönuks ning lambad jäid terveks – satiirik näitas end julge ja printsipiaalse kodanikuna, bürokraadid ja lollid ülemused istusid aga häirimatult oma kohal edasi.

Pilt 7 teeb puust ja punaselt ette, kuidas tolleaegne ühiskond funktsioneeris. Masu tingimustes mõjub see isegi omamoodi idüllina, seletades, miks nõuka-aja igatsus rahva seast visa kaduma on. Pilt kujutab aega, kus väikesel inimesel polnud suuri muresid. Punane nool näitas ette iga liigutuse. Polnud võimalik kalduda ohtlikult vasakule ega paremale, rääkimata üle võlli kiikumisest. Ei pidanud värisema töökoha, pangalaenu või liisingu pärast. Elu oli lihtne, etteaimatav ja turvaline.

Karikatuur muutus kujundlikuks, teksti osa minimaalseks, diskursus ise nii intelligentseks, et algharidusega vaataja enam naljast aru ei saanudki.

80ndatel nihkus sõna ja kujundi vahekord rohkem tasakaalu ja karikatuur muutus taas rahvalähedasemaks. Uue teemana lõi läbi võõrandumine inimsuhetes (Roman Ohlau pilt Pikris 20/1985, kus üks töömees kukub läbi kõrgehituse tellingute, teised kaks aga vahetavad ainult fraasi: “Ega see pole esimene kord, et ta küsimata ära läheb!”). Sama teemat esindab mastaapsemalt pilt 8, mis ilmus küll rubriigis “Raja taga”, kuid võib sama hästi (ja veel paremini!) kujutada ka nõukogude armee argipäeva.

Lõpuaastad

Nagu 1905. ja 1917. aastal, kajastas karikatuur ka taasiseseisvumise päevil aktiivselt ühiskondlikke protsesse. Paraku muutusid protsessid ise nii kiiresti, et see, mis ühel päeval oli vaimukas ja julge, ei pannud teisel enam muigamagi. Pilti 9 võib võtta laulva revolutsiooni stardipauguna Eestis. Lisaks poliitilisele angažeeritusele nihutas see ka sõnakasutuse piire.

Uue vabadusega kaasnes – nagu ka 20ndatel – trükitud nalja inflatsioon ja devalveerumine. Aga kuna vahetuvate võimude sisuline erinevus oli palju suurem kui 1918. aastal, muutus pilt eriti segaseks. Domineerisid naljad allapoole vööd ning irisemine, et pensionäridel pole midagi süüa, ministrid aga sõidavad välismaa autodega.

Nõnda ei surnud eesti karikatuur mitte ootamatult, vaid pärast lühikest rasket haigust. Leinameeleolu võimendamiseks ongi viimane, iseenesest ju ajatu pilt 10 samas võtmes. Ja muidugi sobib see ühtlasi järelehüüdeks lõppenud lumerohkele talvele.