Vallo Kruuser

Alles neli aastat tagasi jõudsid Pärnus Rüütli 1a lõpule arhitekt Olev Siinmaa (1881–1948) 1933. aastal valminud villa taastamistööd. Kolmnurkse krundi vormi järgiva elamu kujul pole tegu mitte ainult Siinmaa enese, vaid ilmselt ka kogu eesti funktsionalismi parima majaga. Ärimees Toomas Truuvertile kuulunud eramu kümme aastat väldanud renoveerimist juhendas arhitektuuriajaloolane Mart Kalm, mööblit restaureeris Aado Talimaa. Enne tehti ülimalt põhjalikud arhiiviuuringud, värvisondaažid ja välitööd. Maja polnud eriline mitte ainult ekstravagantse välisarhitektuuri, vaid ka väga hästi säilinud ning koostöös sisearhitekt Taso Mähariga taastatud interjööri tõttu. Head tööd hindas ka Eesti Kultuurkapital, pärjates restaureerimistöö eest Kalmu ja Talimaad arhitektuuri sihtkapitali aastapreemiaga.

Villa esimesel korrusel paiknes 1930ndate Eestis ülimoodne avatud elu- ja söögituba ning sellega liituv töönišš. Teisel korrusel olid arhitekti tööruum ja magamistoad. Katusekorruse rõdu oli mõeldud päevitamiseks ning pesukuivatamiseks. Toona reeglina õues paiknenud pesuköögi, puuriida, vihmaveepaagi paigutas Siinmaa hoopis keldrisse. Majas oli palju ekstsentrilise värvigammaga avangardset sisseehitatud puitmööblit ning täna veidi lapsikuna tunduvaid tehnitsistlikke detaile.

Muinsuskaitse all olev maja pandi aga juba 2008. aasta lõpul Truuverti firma Bonnard Kinnisvara pankrotivarana müüki ning 2010. aasta kevadel omandas hoone OÜ Refeus (omanik Irina Kolmkant), mis asus Muinsuskaitseametiga kooskõlastatult korrastama hoone fassaade. Suve lõpus muinsuskaitsjatele laekunud info kontrollimisel selgus aga, et samuti hakati ilma kooskõlastuse ning loata peale siseruumide remont- ja ümberehitustöödega.

26. augustil tuvastasid Muinsuskaitseameti Pärnumaa vaneminspektorid Nele Rent ja Karin Vimberg, et hoone sees toimuvad kooskõlastamata ja loata remont- ja ehitustööd; tööde teostaja keeldub nimetamast oma nime; objektil puudub muinsuskaitseline järelevalve; mälestise siseruumidest on teisaldatud hoone ehituskehandiga projektijärgselt seotud olnud sisseehitatud mööblit; mälestises on teostatud hoone põhiplaani muutvaid ümberehitusi (seinte lammutamine, uute seinte ehitamine, uute põrandate valamine); interjööridesse on asutud paigaldama uusi, algul hoonesse mitte planeeritud ehitusdetaile (nt marmorist põrandakate keldris); ehitusmahuga konstruktiivselt seotud eesaeda on asutud rajama algset lahendust eiravat betoonvalus terrassi alust. Asjale lisab vürtsi detail, et mälestisega tutvumisel leiti kaminasimsilt nende tööde aluseks olnud tuntud arhitekti Meelis Pressi poolt koostatud eskiisprojekt.

Muinsuskaitseinspektor Nele Rent selgitab, et omaniku Irina Kolmkanti sõnade kohaselt tundus hoone ostmisel olevat heas seisukorras ning esialgu oli plaanis seinte ja lagede ülevärvimine ja põrandate hooldus. “Tegelikkuses hoone katus lekkis ja esines probleeme, millest omanik polnud teadlik ja mille lahendamine polnud ette planeeritud. Näiteks avastati seintel niiskusest tekkinud hallitus. Mööbli kaitsmiseks ja kvaliteetse remondi tegemiseks eemaldati ka kogu sisseehitatud mööbel ning ladustati mujal.”

Tööd mälestisel peatati. Omanikule selgitati tema poolt toime pandud rikkumiste iseloomu ja tagajärgi. Muinsuskaitseamet ei ole Meelis Pressile väljastanud tegevusluba mälestistel projekteerimiseks ega kooskõlastanud tehtud tööde aluseks olnud Meelis Pressi poolt koostatud eskiisprojekti.

Töödega jätkamiseks on omanik kohustatud tellima mälestise siseruumide restaureerimise põhiprojekti tegevusluba omavalt ettevõtjalt ning taastama omavoliliselt muudetud ruumilahenduse ja eemaldatud detailid.

Karin Paulus