13.02.2009, 00:00
Eesti kaupmees on ahne nagu põrsas
Keskmine Eesti kaupmees on ostjate nappusele vaatamata ahne ja paindumatu. Seetõttu on poes tingida kohutavalt raske.
Väide võib esmapilgul tunduda imelik, sest kõikjal
ilutsevad reklaamid kuni 70protsendilistest
allahindlustest. Paraku eksivad need, kes arvavad, et kui kaup on 70
protsenti alla hinnatud, teeb kaupmees endale kohutava tünga.
Juurdehindlused küündivad kosmosesse!
See selgus juba
esimeses Ülemiste keskuse butiigis, kuhu hinnajaht mind viis.
Pierre Cardini poes jäi silma mantel. Omal ajal pandi see
poes müüki hinnaga 4095 krooni. Hiljem hinnati 3275 krooni peale ja
nüüd maksab ta 2050 krooni.
“Juurdehindlus
100 protsenti on isegi vähe!
”
Teen
ettepaneku osta kaup ära 1500 krooniga. Müüja mõtleb,
uurib kassaarvutit ja ütleb ei. “See läheks juba alla omahinna.
2050 on viimane piir!”
“Kas teil on sajaprotsendilised
juurdehindlused tavapärased?”
Müüja:
“Oh, see on isegi vähe veel. Kui te vaid teaksite, mis tegelikult
hindadele otsa pannakse!”
Tema tahtvat palka saada, keskus
üüri jne.
Järgmisena proovin pehmeks
rääkida Montoni müüjaid. Värske kollektsiooni
ülikond maksab 2700 krooni, kuid ma rihin 10protsendilist soodustust.
“Me ei saa teha. Kui oleks tootel mingi defekt, siis saaks, muidu ei
saa,” ütleb müüja. Kui ma jonni ei jäta, viiakse mind
vanemteenindaja juurde. Tema juhib tähelepanu kudumite kampaaniale
– osta kaks (hinnad 399 ja 499 krooni), saad 699ga. “Aga meil on ka
vanemaid ülikonnamudeleid,” osutab ta umbes 400kroonistele
retromundritele. Tänan, ei.
Tore klient saab viis
protsenti alla
Guessi butiigis kuulen müüjannalt
pika loengu, kuidas valge käekott oleks mu abikaasale väga
praktiline, sest seda võib kanda nii roosa kui ka punase kingaga.
Seevastu kollane ridikül osutuks märksa pretensioonikamaks.
“Eile käis ka üks meesterahvas meil, mõttes
sõbrapäev. Nii et pole see Eesti mees midagi nii loru ja tuim. Ja
iga naine on õnnelik, kui mees talle midagi kingib,” jutustab
müüjanna. Noogutan.
Lauale jääb kunstnahast
kott. Hind 2995 krooni.
“No viis protsenti saan alla teha. Ma
katseajal ja suuremaid võimalusi pole,” pakub müüjanna,
enne veel kui olen tingima asunud.
“Mille eest
viis?”
“Niisama. Kui on tore klient. Ma ei pea andma,
kui ei taha!”
Samasuguse toreda kliendi viieprotsendilise
soodustuse saan Samsonite’i kohvrite ja kottide poest, kus
müüjad tallavad kohvrite vastupidavust demonstreerides neil otsas.
“Ei ole võimalik. Karmid ajad”
Järgmised kaks kauplust – rõivabutiik Olsen ja
lõhnapood Esthetique – ei taha hindade langetamisest midagi
kuulda. Olsen pakub kliendikaarti, millega saaks kaheksa protsenti hinnast
alla, kuid selle saamiseks peaksin ostma 7000 krooni eest kaupa.
Esthetique’i müüja on endale kõik lõhnad
pähe õppinud ja sibab eri aroome soovitades riiuli juurest
teise juurde. Kui küsin kolme lõhna pealt kümme protsenti
alet, saadetakse mind kuu peale. “Ei ole võimalik. Karmid
ajad,” ütleb müüja. Kuigi teoreetiliselt peaksid karmid
ajad just hinnad alla tooma.
Sportland – sama lugu.
“Ei,” ütleb vanemmüüja resoluutselt ja teeb
sääred, kui olen küsinud tossude, dressi ja koti hinnast (kokku
ligi 2600 krooni) kas või mõnegi protsendi alla.
Sergio Tacchini poes piisab müüja arvates mulle sulejope
allahindlusest 60 prots
enti. Selline asi olevat neil tavaline.
Beebipoes Kaks
Karu läheb tingimisralli nii kaugele, et luban kõik
imikule vajalikud kaubad sealt osta.
Aga nemad ei
anna mulle ikka sentigi hinnast alla. Paluvad tuleval nädalal tagasi tulla
– siis on kõik normaalhinnaga kaubad 15 protsenti odavamad. Aga
täna ärgu ma lootku.
Tõsi, kliendikaardiga saaks
hinnaalandust 10 protsenti ja kaart maksab vaid 100 krooni.
Boss vihastub, kui kaubast lahti saab
Kuldan
Luxury juveelipoes ootab mind ebameeldiv üllatus. Müüja ajab
ebakonkreetset juttu – ostku ma kindlalt kaup ära, alles siis
räägime allahindlusest.
Briljantide ja ametüstiga
kaunistatud valgest kullast sõrmus maksab 9905 krooni.
Sõbrapäeva sooduskampaania raames saab selle 20 protsenti
soodsamalt.
“See hind on lõplik?”
“Kui oleksite kindel ostja, helistaksin mänedžerile ja ehk saaks
veel paar-kolm protsenti.”
“Mis see hind siis
oleks?”
“Peaksin helistama. Aga praegu ma ei helista,
sest te ei osta.”
“Mind huvitab lõplik
hind”
“Ostate siis või? Praegu kohe?”
“Ei saa osta, kui hinda ei tea.”
“Ei, nii
ei saa. Kui te ei osta, siis miks ma peaksin helistama?”
“Et saaksime teada hinna!”
Müüja vihastub ja
toksib pisikesse arvutisse 9950 – 20% = 7924. “Vaat selline!”
Ägestun ka mina. “Kas te teete minuga nalja
või?”
“Kui teaksime täpselt, et ostate ja
saate maksta sularahas, siis räägiksime muidugi teistmoodi. Aga kui
soovite mõelda, siis ei.”
“Aga kui ma soovin
osta ja te helistate mänedžerile ja siis ma ei soovi osta?”
“Siis tülitan teda asjata ja minu jaoks on lood halvad...”
“Mänedžer ei ole huvitatud kaubast lahti
saamisest?”
See küsimus jääb vastuseta ja
müüja näost võib lugeda: nägemist!
Viis protsenti... ok, seitse!
Sisustuspoes
Mööbel.zip pannakse mind valiku ette – kas ostan 18 782
kroonise voodi ja öökappide komplekti täishinnaga (üldjuhul
tarneaeg kuni kolm kuud) ja saan pehme salli kauba peale. Või ostan sama
asja väikse soodustusega ja salli ei saa.
“Soodustust
saame teha viis protsenti,” ütleb müüja, kes hetk varem
oli kurtnud ostjate nappuse üle. Helistab siis ülemusele ja
ütleb: “Hea küll, seitse protsenti!” Reeglid on reeglid,
nemad seal leti taga aga kõigest müüjad –
seetõttu ma salli ei saa.
Üks tuttav mees proovib Bata
kingapoes jalanõusid. Catweesis Hondasid müüv Kalle Kuuspalu
tahab kolm paari korraga osta, et mitte lasta jalavarjudel liialt ära
kuluda. Nüüd on temagi meie eksperimendis sees.
Viis korda
pinnib ta erineval moel müüjalt, kas “kaupa” saab teha.
Ja viis korda saab vastuseks ei. “Ma käin vahepeal
söömas ära, mõtlen natuke. Äkki te siin
mõtlete ka vahepeal,” üritab ta müüjat moosida.
“Sorry!” tuleb müüjalt vastuseks.
Kuuspalu lubab, et tema annaks mulle küll oma juhitavas autopoes
neliveolise Honda Legendi poole milliga ära (normaalhind 769 000).
Tehnikapoes arvesta ise hinnad väiksemaks
Euronics on hea koht tingimiseks. Seal võid kallimatelt
hindadelt kohe mitu tuhat krooni ise alla arvestada. Allahindlus
t ei saa ainult loll, kel pole taipu seda küsida.
Delli
sülearvuti maksab letis 15 999 krooni. Tarvitseb müüjalt vaid
küsida “õiget hinda”, käib ta kahe
minutiga tagaruumis ära ja tuleb lagedale pakkumisega:
“Kui nüüd, kohe ja praegu, siis on 13 999!”
“Nüüd ja kohe?”
“Jah, homme
räägime teist juttu juba.”
“Ja see siis on
lõplik hind?”
“Nojah, mis te mõtlete, et
saate kümnega kätte või?”
Kõrval
asuvas Delli poes maksab sama arvuti 14 200 krooni.
Hullud
päevad Armanis
Ülemistest sõidan Fordi
salongi Järvel. Seal pole midagi põnevat, sest kohe uksest sisse
astudes on kõik Mondeod 70 000 krooni võrra soodsamad.
Käib kampaania. No hea küll, talverehvid antakse veel
pealekauba ja lootust on ka müüja kulul klaasid toonitud saada.
Kui autosalongis näeb veel huvilisi, siis Emporio Armani ja Nude
rõivapoodides kesklinnas pole kedagi peale igavlevate müüjate
ja tühja pilguga turvamehe.
Armani 4000kroonised teksad saab
praegu õite soodsalt – 2000ga! Aga need on vanad asjad. Et saada
uue kauba pealt viis protsenti alla, pead tegema vähemalt 30 000
kroonise arve, mis selles poes polegi teab mis kunsttükk.
“Igal pool mujal tullakse hindades vastu, aga meil on nii-öelda
käed seotud,” kurdab Armani poemüüja nukral
häälel.
Josing: jäikadest kaupmeestest saavad inkasso kliendid
Ekspressi tingimiseksperiment näitas, et enamasti on poodides hinnad jäigalt paika pandud ja müüjate võimalused hinnaalandust teha piiratud. Erinevalt näiteks Araabia kultuurist, kus teisel pool letti seisab kauba omanik, kel on voli kliendile kas või kogu kaup tasuta ära kinkida, kui tal selleks soovi on.
Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu (pildil) sõnul pole Eesti kaupluste hinnad tihtilugu paika pandud isegi Eestis, vaid väljaspool. Teaduri sõnul peavad kaupmehed tihedas konkurentsis müügiedu saavutamiseks hinnas paindlikud olema. Osa Eesti ettevõtjaid pole sellest aru saanud ning on oma turupositsiooni kaotanud.
“Kinnisvaramulli lõhkemisel kartis suur osa kinnisvaraärimeestest hindu langetada ja pakkusid selle asemel boonusena küll sulast, küll aiatraktorit. Need, kes õigel ajal hindu langetasid, siiski müüsid, väga jäigalt oma hindadest kinni hoidjad peavad nüüd aga inkassofirmadega asju ajama,” ütleb ta.
2009. aastal näeme Josingu hinnangul päris suurt hinnasula seoses investeeringute ja tarbimise languse, eelarvepiirangute ning kulude (energiakandjad, tööjõud) vähenemisega.
Statistikaameti andmetel aeglustus tarbijahindade aastane kasv jaanuaris 4,1 protsendini.
Ekspressi tingimiseksperiment näitas, et enamasti on poodides hinnad jäigalt paika pandud ja müüjate võimalused hinnaalandust teha piiratud. Erinevalt näiteks Araabia kultuurist, kus teisel pool letti seisab kauba omanik, kel on voli kliendile kas või kogu kaup tasuta ära kinkida, kui tal selleks soovi on.
Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu (pildil) sõnul pole Eesti kaupluste hinnad tihtilugu paika pandud isegi Eestis, vaid väljaspool. Teaduri sõnul peavad kaupmehed tihedas konkurentsis müügiedu saavutamiseks hinnas paindlikud olema. Osa Eesti ettevõtjaid pole sellest aru saanud ning on oma turupositsiooni kaotanud.
“Kinnisvaramulli lõhkemisel kartis suur osa kinnisvaraärimeestest hindu langetada ja pakkusid selle asemel boonusena küll sulast, küll aiatraktorit. Need, kes õigel ajal hindu langetasid, siiski müüsid, väga jäigalt oma hindadest kinni hoidjad peavad nüüd aga inkassofirmadega asju ajama,” ütleb ta.
2009. aastal näeme Josingu hinnangul päris suurt hinnasula seoses investeeringute ja tarbimise languse, eelarvepiirangute ning kulude (energiakandjad, tööjõud) vähenemisega.
Statistikaameti andmetel aeglustus tarbijahindade aastane kasv jaanuaris 4,1 protsendini.
Tingimine kasvab üle ilma
Ajakiri The Economist teatab viitega turu-uuringufirmale America's Research Group, et viimase nelja kuu jooksul on tinginud 72 protsenti USA tarbijatest. Aasta tagasi oli sama näitaja 56 protsenti. Tingimine käib peagu igas eluvaldkonnas, alates telefoni- ja internetiteenusest kuni ülikoolimaksete, raviarvete ja krediitkaardi intressideni.