“Tere, palun öelge, kuidas minna raamatukokku.” Sellisest lihtsast eestikeelsest lausest piisab, et aru saada, mil määral juhuslik venelasest mööduja tuleb toime igapäevase eesti keelega. Olles keeleoskuse taseme välja selgitanud, pakub heatahtlik pensionär Leo (kui tunneb, et seda on vaja) oma abi eesti keele õpetamisel. Tasuta abi.


“Ma olen pensionär ja mul on piisavalt vaba aega. Ma võin aidata neid, kes seda vajavad,” selgitab heategija.


Õpilasi võtab Leo vastu Kristiine kaubanduskeskuse kohvikus – pole vaja ruume üürida ja ka õhkkond on vaba. Aktiivne pensionär võimaldab soovijatele suhtluspraktikat, peale selle võtab kaasa sobilikku kirjandust ning soovitab, millele tähelepanu pöörata.


Aga oma heategudest valju häälega kuulutamist ei pea Leo vajalikuks. “Ma olen usklik inimene. Mulle tundub selline tegutsemine loogilisena ja minu isikule pole vaja selle juures erilist tähelepanu pöörata.”


Sellepärast ei reklaami heategija ennast ning keeldub ka intervjuust. Ta teeb lihtsalt seda, mida peab vajalikuks. Aga tema õpilased, kes on omandanud vajalikud oskused, annavad “Kristiine õpetaja” telefoninumbrit edasi oma tuttavatele, kes soovivad eesti keelt praktiseerida.