Matkajate arv on kahanenud Dagmar Lambi ehk Daki võrra. Nimelt kukkus tema mees langevarjuga hüpates avamata varjuga alla ja Daki paneb teda nüüd jälle jõudumööda tükkidest kokku. Kokku saab meid seitse: mina, Andra, kunstnik Kristina Viin, Andres Ehin, Mihkel Kaevats, Mehis Heinsaar ja Tartu politseinik Jaan Mürk, kes murdis jalaluu, peab nüüd kolm kuud haiguslehel olema ja otsustas Kristjan Jaagu radadel kõndimisega igavust peletada.

Riias ollakse meie missioonist teadlikud. Igatahes eelmisel õhtul avastame täiesti suvalisest baarist teemakohase voldiku, kus on kirjas seegi, et matk kulgeb mitte ainult Kristjan Jaagu, vaid ka Eduards Veidenbaumsi radadel. Viimane käis samuti jalgsi Tartust Riiga, oli samuti kirjanik ja suri samuti noorelt. See teadmine teeb valvsaks.

Üldiselt annavad Riia kesklinnale ilmet saksa turistid, kes näevad välja nagu soome turistid Tallinnas aga käituvad 180 kraadi erinevalt.

Avatseremoonia on Petersoni haua ja mälestuskivi kõrval Riias. Ka siin on kõik tore. Jõerüüüt nimetab meie matka ühtaegu sümboolseks ja karmiks. Kõlab hästi, sest enamus sümboolseid asju pole ju karmid ning vastupidi. Lätlased musitseerivad, Valmiera teatri direktor peab kõnet (sellest teatrist tuleb edaspidigi juttu ja loodetavasti palju), sama teatri näitleja, eestlane Jaanus Juhanson tõlgib ning Andra Teede tänab. Lugu kisub minoorseks, sest kalmistul ärasaatmisest kõnelemine nii ju kõlab.

Seejärel annan intervjuu ühele ilmselt fashion-ajakirjale, sest küsitlejat huvitab üksikasjalikult minu saabaste, pükste, jope ja seljakoti päritolu: Eriti paelub teda ja fotograafi EE logoga seljakott, millest tehakse pilti nii otse kui profiilis.

Retk algab kell 13.05 Siguldast, kuhu sõidame saatkonna bussiga. Petersoni haua juures kutsub Andra viimast korda Läti kirjanikke retkega ühinema. Kohale ei ilmu ühtegi, kuid kaks lätlast, meie giidid või täpsemalt öeldult teejuhid Ieva ja Janis teevad meiega kaasa esimesed viis päevateekonda. Bussis räägib Andres juhile, et Eestis taheti kunagi panna ühele kalurikolhoosile nimeks „Punane Angerjas", aga kõrgemalt poolt ei lubatud. Juht räägib, et Lätis oli olemas kalurikolhoos „Punane Poi".  

Kõigepealt teeme haagi Sigulda linnusesse. Jube küll, aga juba esimese saja meetri järel olen väga väsinud.

Enne matka arutati palju, millised päevad on matkal kõige raskemad. Üldiselt ennustati, et neljas-viies päev Ja muidugi viimased, kui ollakse juba kõige väsinumad. Minu jaoks oli kõige raskem esimene päev. Sest teele minnes tuli teha hulk valikuid ja mitte kõik valikud polnud õiged. Näiteks pole mingit mõtet kanda seljakotti, mis sellest, et kerget. Vaja ei lähe muud kui veepudelit, mis mahub taskusse ja kapuutsiga jopet, mida võib ka käes kanda. Samuti selgub, et üsna arutu oli juua enne teeleasumist tühja kõhu peale kaks pudelit õlut. Kusagil diafragmas hakkab pistma. 

Rännak kulgeb mööda spetsiaalset matkarada, millelt avanevad vaated Gauja jõele ja selle kõrgetele kallastele hellitavad küll silmi, aga mitte jalgu. Alatasa treppidest ja lihtsalt järsakutest või ebatasasustest üles-alla turnimine väsitab palju rohkem kui pelgad kilomeetrid näitavad.

Ilm on jalgsimatkamise jaoks mitte just ideaalne, aga üks parimaid reaalsetest: vahelduv pilvitus, päikese käes palavam, pilve all vilu.

Paari tunni pärast tabab meid esimene katastroof: toidutegemise auto ei jõua kokkulepitud lõunapaika, sest paduvihm on 3 km pinnasteed ära uhtunud. Hiljem lähme sellest teest üle ja pilt on tõesti jube.

Uues lõunasöögikohas avastab Kristina jalalt kaks puuki.

Vastu õhtut möödume muinasjutulisest linnutalust, kus kanade, kalkunite ja hanede seas jalutab ka kaks paabulindu. Keegi näeb ka kiivisid, aga paljugi mis väsinud matkajale viirastuda võib.

Kell 19.05 näeme esimest korda pärast Siguldast lahkumist autot. Ja siis kohe oleme ka kohal. Ööbimiskoht on Gauja kõrgel kaldal metsa all. Kui Läti kopraid pole majanduskriis puudutanud, siis sääsed on küll ebatavaliselt passiivsed.

Pedomeetri külge köidetud Mihkel teatab teekonna pikkuse: 27 000 sammu. Esialgu ei ütle see arv midagi.

Päeva lugu: Mehis Heinsaar räägib, kuidas mõne aasta eest Tartus talle röövlid kallale tulid. Üks röövel oli hea, teine halb. Mehis tunnistas ausalt, et tal on 27 krooni. Halb röövel tahtis talt sellegi ära võtta. Hea röövel arvas, et pole mõtet.

Varsti vaidlesid nad vihaselt ja Mehis pidi seda kannatlikult pealt kuulama. Lõpuks ilmutasid röövlid silmapaistvat arukust ning võtsid Mehiselt ära 15 krooni, 12 aga jätsid alles.