Eesti kirjanike jalgsimatk Riiast Tartusse. Kogu tõde. II OSA
Hommik on külm ja kurb. Jalad ei ole taastunud. Päike ei jõua kuidagi puude latvadeni. Jan Rahmani toodud känd lebab põlematult lõkkeasemel.
Aga teele asudes on meid kolme võrra rohkem. Liitunud on Hasso Krull, alles eelmisel päeval Tartu Ülikooli lõpetanud Carolina Pihelgas ning kirjandusele lähedalseisev grungefilosoof Valdo Valper.
Teele minnes on ilmselt kõik targemad ja käia ei ole raskem kui eile.
Andrale ja Kristinale avaldab muljet Hasso riietus ja käimismaneer: kaks kätt taskus, jalas plätud ja seljas triiksärk. Arvatakse et portfell veel ainult puudub. Kõige ilusamad aluspüksid on Mihklil - siniste porganditega.
Lõunat sööme Amata jõe kaldal ja Andres räägib, kuidas ta 38 aasta eest siinsamas koos Läti kirjaniku ja tõlkija Laimonis Kamaraga matkas.
Läti elusloodus paneb sel päeval veel rohkem jahmatama. Ühes aedikus näeme kaameleid ja laamaid, kusjuures viimased on pöetud nagu puudlid. Läti kaamelid on hästi kasvatatud, lasevad end pildistada ega sülita.
Kuivõrd ma ei tunne huvi täpse päevamarsruudi vastu, on mulle jäänud vale mulje, et pärastlõunane teekond on oluliselt lühem kui hommikune. Tegelikult on vastupidi. Näeme muuhulgas nõiaparki kõrgete liivakivist kaljudega, kust nõiad walpurgiööl õhku tõusmiseks hoogu võtavad.
Lõpuks viiakse meid kanuudega üle Gauja. Aerutaja annab teise aeru lahkelt mulle, aga mina jaksan seda väsimusest vaevalt käes hoida. Ja miks ma peaksin vaeva nägema kui olen ülesõidu eest ühe lati maksnud - või, nojah, tegelikult maksis küll meie matka sponsor.
Teisel pool jõge saabub selle päeva kõrgpunkt: teejuhid eksivad ära. Kõnnime edasi-tagasi, kuid hull lugu laheneb sellega, et hakkame ronima (oeh!) mööda erakordselt järsku ja kõrget treppi. (Jaan loeb järgmisel hommikul kokku 140 astet.) Lõpuks jõuame see-eest paika, kus avaneb sõna otseses mõttes viielatine vaade. Nimelt kasvab kõrgendikul asuva maalilise läti talu kõrval tamm, mida on kujutatud sel Läti väiksemail paberrahal. Õigupoolest on tamm võetud ühelt maalilt, kus tema võra on mõnevõrra tihendatud, nii et päris identsed nad pole.
Peremees - umbes 25-30-aastane - räägib palju ja nagu tõrrepõhjast ning muudkui naerab. Hiljem selgub ka tema elevuse põhjus - nimelt näeb ta esimest korda elus eestlasi.
Lõkke ääres toob Valper välja tõelise menuki - 2006. aastal välja antud eesti-läti vestmiku. Õpin pähe kaks fraasi: „Gribetu veikt misionaru darbu starp neticigajiem" („tahaksin teha misjonitööd uskmatute hulgas") ning „Pagajušaja gada musu uznemuns sasniedza neto aprgrozijumu viena miljona kronu un tiro pelnu septindesmit tukstošu kronu apmera" („Möödunud aastal oli meie ettevõtte netokäive miljon krooni ja puhaskasum 70 000 krooni"). Sellest peaks piisama.
Õhtul ilm muutub. Hilisõhtul tabab telklaagrit päris tõsine vihm, mis ei kesta õnneks kaua.
Päeva Kaevats: 24 000 sammu. See tekitab mus hämmingut, sest jalad räägivad otse vastupidist juttu.
Päeva lugu: meie kokk-logistik Auli räägib, kuidas Sass Mülleri naine kapist välja tuli. Lugu olnud nii, et naine olnud viimaseid päevi rase. Kuulnud Müllerit trepist üles tulevat, peitis ta ennast kappi. Mõtles, et Müller arvab kindlasti, et ta on juba sünnitusmajja viidud, tuleb talle järgi ega hakkagi jooma. Aga Sass vaatas korteris ringi ja kui veendus, et see on tühi, hüppas rõõmust õhku, hüüdis hõissa! ja kadus. Varsti tuli tagasi koos suure viina ja ühe joodikuga.
Siis tuli naine kapist välja...19. juuni: viielatise talu - Cesis ehk tagasi tsivilisatsiooni rüppe
Öö on palju mõnusam, sest kõrge metsa asemel telgime kõrgel lagedal mäel. Päike paistab juba varahommikul telgid soojaks. Näen unes, et kohtume Läti politseinikuga, kelle nimi on Mumm ja kes avastab kurjategijaid 100-%liselt. Mummi välimust ei mäleta.
Aga Jaan näeb unes, et me hääletame(!?).
Avastan jalataldadelt kaks villi, aga valu on väsimusega võrreldes nii tühine, et ei viitsi plaastritki panna. Jaan väidab, et tema sellel jalal, mille luu ei olnud murdunud, on nii suur vill nagu imiku pea. Noh need Tartu politseinikud ikka oskavad luuletada..
Kui esimesed kaks päeva liikusime suhteliselt otse Eesti poole, siis järgmised kaks tiirutame enam-vähem sihitult Cesise ümber, põhjuseks laupäevane teatrietendus, mis on esimene ühe paigaga seotud vabaõhuetendus Lätis üldse ja mille teemaks Võnnu lahing. Selle segase marsruudi tõttu ei muutu meie retk ka Petersoni omast lihtsamaks, kuigi alustasime lähemalt. Igatahes siseneme me Cesisesse „valelt poolt" nagu silla juures peesitavad eesti turistid meile hüüavad.
Eluslooduse suurimaks üllatuseks sel päeval on erakordselt suured, lehmakõrgused valged kitsed, keda Carolina ja Hasso ühe heki tagant avastavad. Aga paabulindude ja laamadega võrreldes on see suhteliselt triviaalne pilt.
Kristina vastab kolmanda puugi ja seekord kohast, kus tõeline džentelmen küll naist ei hammusta.
Õhtul jõuame taas tsivilisatsiooni rüppe. Öö veedame jälle Gauja ääres, aga sedapuhku Cesise äärelinna telklaagris. Kohtume Heiki Vilepiga, kes toob õlut ja Aapo Ilvese. Viimane avastab õllepakist läti estraadilaulude CD, mille peal ka Raimonds Paulsi hittide popurrii ja paneb selle mängima. Meile meeldib, aga Ieva ja Janis kaovad millegipärast ruttu ära.
Siin on elekter, dušš ja muud head asjad, välja arvatud internetiühendus, mistõttu see lugu liigub edasi esmalt Vilepi läptopis.
Päeva Kaevats: 23 500 sammu. Ja seekord tundub see juba üllatavalt suure numbrina, sest see etapp läks üllatavalt ruttu. Ilm on kolmandat päeva praktiliselt samasugune, nii et sellest pole mõtet rääkidagi. Ainult tuul on kogu aeg tugev, aga õnneks matkame enamuse ajast metsa varjus.
Päeva lugu: Andres räägib, kuidas hull Ralf Parvele hirmu nahka ajas. Parve olnud sel ajal kirjastuse konsultant, kes käsikirjad vastu võttis ja esimesena läbi luges. Ühel päeval tuli tema juurde umbes kahe meetri pikkune väga kurja näoga mees koos käsikirjaga.
„Mis käsikiri see on?" küsis Parve.
„Kalevipoeg," ütles tundmatu kurjalt.
„Aga „Kalevipoeg" on juba kirjutatud Kreutzwaldi poolt," selgitas Parve.
Mees teatas seepeale, et ta teab seda, aga Kreutzwald ainult valetas. Tema jutus aga on kogu tõde.
Parve võttis julguse selles kahelda. Et kuidas mees seda tõde teab.
"Ma ise olengi Kalevipoeg," selgitas mees..
Siis võttis Parve käsikirja ja lootuses mehest vabaneda lubas, et loeb selle kahe nädala jooksul läbi.
„Ei! Kohe hakkad lugema!" käskis kuri mees.
Parve oli sunnitud alistuma. Lõpuks teeskles ta pissihäda. Mees lubaski tal tualetti minna ning tegi sellega saatusliku vea, sest Parve kutus hoopis miilitsad, kes käsikirja tooja teadmata kuhu viisid.
Käsikiri ise olnud üsna segane ja seosetu.
