Eesti kirjanike jalgsimatk Riiast Tartusse. Kogu tõde. III OSA: Kainestusmaja Kägistaja ja vabaõhuteater
Hommik kämpingus on minoorne. Jätame hüvasti Mihkel Kaevatsiga, kelle jutud, eriti jutt Tartu Kainestusmajas töötanud miilitsast, kellele meeldis joodikuid kägistada ja keda seetõttu Kägistajaks kutsuti, jätsid meile sügava mulje. Mihkel toob lahkumise põhjusena esile mingid hämarad jaanipäevaettevalmistused kodukandis Saaremaal. Hiljem selgub palju karmim tõde. Mihkel igatses nii väga oma pruudi järgi, et ei suutnud temast enam kauem lahus olla. Igatsusest unetuna oli ta igal öösel kella kolmeni üleval.
Meie marsruut muutub pidevalt. Eelmisel päeval oli ette nähtud Tuule kõrtsi külastamine, kus Kristjan Jaak kirjutas oma kuulsa luuletuse „Kui ma Tartust Riiga läksin..." Kuna see on üsna kaugel ja tagasi tuleks tulla sama teed mööda, hääletasime selle maha. Õnneks on mul kaasa „Keele ja Kirjanduse" 1970. aasta mainumber, mille kaanel on sellesama kõrtsi pilt 44 aastat tagasi, kui see veel palju tervem oli. Vaatame siis hoolega seda. Pärast on ajakiri puhta räbal...
Igaüks õpib siin matkal uusi tarkusi. Andres tõmbab ööseks villased sokid kätte ja leiab hommikul, et polnudki väga külm. Hommikul sööb mannaputru kalakonserviga ja leiab, et päris hea on.
Mina oskan nüüd une pealt 5 minutiga telki üles panna ja maha võtta. Ja ega ma midagi muud enam eriti oskagi.
Rivi venib vahel uskumatult pikaks, aga keegi veel ära kadunud ei ole. Sageli arutame, kuhu võtta ette järgmine jalgsimatk. Paljudest variantidest tunduvad mulle arukaimad kaks Andrese oma. Esiteks Ants Laikmaa jälgedes Eestist Brindisisse. Ma ei tea, kas ta kogu selle maa jalgsi matkas, aga olen lugenud, kuidas ta Düsseldorfi laks. Leiame, et lähme alguses Düsseldorfi ja seal vaatame, mida edasi teha. Kui see oleks puhtalt kultuurilooline matk, siis teine variant on omakasu silmas pidav. Nimelt matkata Põhja-Koreas Kim Il Sungi sünnipaigast surmapaika (või vastupidi). Kindel, et Põhja-Korea valitsus kuldaks meid selle eest üle. Ja kuna riik pole pindalalt eriti suur, ei saa need paigad teineteisest ka väga kaugel olla.
Kuna õhtul ootab meid ajalooline hetk - osasaamine esimesest Läti teatri vabaõhuetendusest „Latviešu Laiks" („Läti aeg"), on teekond täna lühem, et me etenduse ajal konditsioonis oleksime ja Mihklilt Andresele päranduseks jäänud pedomeeter näitab vaid 17 400 sammu. Vaatame Inglikaljut Gauja ääres, mis meenutab Taevaskoda, kuid on palju võimsam ja suurejoonelisema vaatega. Lõunaks tuleme tagasi kämpingusse ja ei lähe enam kuhugi..
Lõunale tulles avastame kämpingust Contra koos mõne õllega. Kuna sponsorabi selles valdkonnas saigi juba otsa, on see teretulnud vaheldus.
Teater on meeldiv vaheldus, sest keegi ei saa tekstist midagi aru ning pühendume puhtale kunstile: liikumisele, diktsioonile, tempole, muusikale, valgusele, zhestile. Muusika on silmapaistvalt hea. Näidend käsitleb Valmiera vabatahtlike koolipoiste rügemendi formeerimist enne Võnnu lahingut 1919 suve hakul. Peategelasteks on kuus koolipoissi, nii et eesti vasteks võiks olla film „Nimed marmortahvlil". Samas on tegu tragikomöödiaga, samal ajal kui „Nimed..."on ju puhas paatos.
Kui lugesin Karl August Hindrey väidet, et läti keel on väga lihtne, kehitasin õlgu, sest mulle küll nii ei tundunud. Aga selgub, et tal oli õigus. Kui Riias teekonna algul laulsid Valmiera teatri näitlejad üht Veidenbaumsi sõnadele kirjutatud laulu, sain ma aru ühest sõnast - „cilvēks" („inimene"). Pärast, kui tõlkima hakati, selguski, et luuletus rääkis inimesest! Näidendiga on sama lugu, mõistan üht korduvat fraasi - „nau laika, poikis!" vms („pole aega, poisid!") - ja näidendi idee ongi selles, et gümnasistidel pole enam aega sõda mängida ja omavalmistatud morseaparaadiga sõja käiku jalgida, vaid tuleb endil kodumaa vabastamiseks relvad haarata. Veel on näidendis kaks tütarlast (keda on kuue poisi jaoks ilmselgelt vähe, mis tekitab omamoodi konflikte) ja ühe poisi, eestlase, isa, keda mängib meie vana tuttav Jaanus Juhanson, kes oma tõlkimisabiga teekonna tunduvalt kergemaks on muutnud.
Veel on näidendis vana tuletõrjuja, kes ilmselt pole Duracelli tuletõrjuja, sest ta kukub teises vaatuses maha ja on tükk aega nagu surnud. Jargmisel paeval selgitab Jaanus, et sakslased põletasid tuletõrjuja maja koos viie lapsega maha.
Eks ta ole.
Etendusele järgneb aftekas koos uue õlle „Valmiermuizha alus" presekaga.
Päeva jutt: Mehise ja Mihkli kohtumine ühekäelise mehega.
Retk on kestnud juba nii kaua, et on hakanud tekkima spetsiaalne folkloor. Üks tähtsamaid tegelasi selles on ühekaeline mees, keda Mehis ja Mihkel Siguldas nagid, kui õllepoodi otsima läksid. Nad arvasid, et ühekäeliselt pole mõtet teed küsida, vaevalt ta õllest hoolib.
Poodi nad ei leidnudki. Küll tuli aga neile vastu sama ühekaeline, ainsas pihus kaheliitrine plastikpudel õllega.
