Eesti kirjanike jalgsimatk Riiast Tartusse. Kogu tõde. VI OSA: Jaanilaupäev Läti kaitseministriga
Esimene ja viimane puhkepäev. Ekvaatori puhul kulub see ära. Hommikul lähen Mehise ja Maliniga Valmierat uudistama. Avastame memoriaali ja turu. Ütlemata mõnus on käia, kui oled ise oma jalgade peremees! (Kuigi ka nende kultuuriintegratsiooni teenistusse müümine pole laita tegu.)
Cesis ja Valmiera asuvad üsna lähestikku, on sarnase ajalooga ja ühesuurused linnad, aga välisilmelt erinevad nagu päev ja öö. Samavõrd kui Cesis on ilus, on Valmiera kole. Sõjas enam-vähem täiesti purustatud kesklinna asemele on ehitatud kobakaid kõigil nõukogude tüüparhitektuuri perioodidel stalinlikust alates. Ning suurim säilinud vana hoone, Püha Siimoni kirik ei meeldi mulle mitte üks raas, sest Siimon on minu meelest üks koledamaid nimesid maailmas.
Läti loomariik on meid juba piisavalt hämmastanud. Viimased päevad on pakkunud peamiselt koeri, kes erinevad Eesti liigikaaslastest ainult selle poolest, et armastavad viibida mitte kuudis, vaid kuudi katusel, et jumalale lähemal olla. Enne Kaulacit nägime ka ühte tee ääres maandunud mesilassülemit, aga millegipärast keelati mul karmilt seda uurida.
Läti sääsed võtsid sel aastal teatavasti vastu otsuse imeda 8% vähem inimverd kui mullu, et näidata üles solidaarsust majanduskriisi all kannatavate inimestega. Meie suhtes on nad seda lubadust ka pidanud.
Uudised kodumaalt on seni peaaegu olematud. Raadiojaamad on lätikeelsed, lehed putkades ilmselt samuti. Täna aga teab keegi rääkida, et Tallinnas olla avatud mingisugune võidusammas. Olnud suur paraad ja ilutulestik. Kas see tähendab, et Savisaar on kukutatud?
Jaanilaupäeva pidama sõidame bussiga Mazsalaca lähedale. Meid ja veel hulka külalisi võõrustab enamuse elust Saksamaal elanud Austris Grasis. Austris on 67-aastane balti keelte professor, kes pärast pikka võõrsilolekut taas kodumaal kanda kinnitab. .
Jaanipäev tähendab lätlastele midagi hoopis enamat kui eestlastele. See on pigem religioosne sündmus, mitte erakordselt madalale massimaitsele mõeldud süldimuusika ja lollid naljad nagu Eestis. Tõsi, lõppkokkuvõttes joovad naaberrahvad aasta lühimal ööl end küll täpselt ühtemoodi täis. Isegi õllehind teeb enne jaanipäeva hüppe. Siguldas maksis Aldaris gaishas veel 50 santiimi, Cesises 53, Valmieras juba 59!
Juba talu territooriumile sisenemine toimub rituaaliga. Iga saabuv seltskond peab esitama laulu. Meie „Saaremaa valsi" versioon selle Kaugveri igihalja loo parimate hulka ei kuulu. Kokku saab inimesi 70 ringis.
Kohal on ka Läti kaitseminister, vaikne rahulik hallipäine mees, kes koos eestlastega kann kannu järel õlut kurku kallab ning kõik lätikeelsed laulud kaasa laulab. Jälle on platsis ka legendaarne ühekäeline lätlane, ainsas käes õllekann, kelle tõttu kõikides ringmängudes rida katkeb. Õlu on väikestes puuvaatides, valmistatud ühe Cesise koduõllemeistri poolt ning maitseb hästi. Õlut on 150 liitrit, seda jätkub hommikuni - ja tõesti täpselt hommikuni.
Lätlastel on imelik komme, et jaanilaupäeval ei tohi peremees enne magama minna kui viimane külaline: Seetõttu peab Austris pikalt lõkke ääres piinlema, enne kui Jaan, Andra ja Aapo Ilves talle halastavad.
