Eesti kirjanike jalgsimatk Riiast Tartusse. Kogu tõde. XI OSA: „Oh sa mu kallis räppetombuke"
Mida lähemal on Tartu, seda rohkem tekib tarku, kes vaidlevad kirglikult, millise marsruudi järgi oleks kõige parem päevateekond koostada. Täna kulub selleks juba sama palju aega kui viie kilomeetri läbimiseks.
Hulgale matka poolelijätnutele ja ühele juurdetulnule (Jaan Malin) lisandub esimene reinkarnatsioonijuhtum. Taas on meie hulgas Valdo Valper oma lahutamatu piibuga.
Hommikul jalutab Mehise jopetaskust välja hiir.
Andres jutustab hommikulauas, kuidas ta mesilast mängis. Nimelt kasvab Raplas tema õues kaks pirnipuud, mis küll ilusasti õitsevad, aga vilja ei kanna, sest mõlemad on isased. Andres küsis luba ja tal võimaldati endise raamatukogu juures kasvanud emaselt pirnipuult õitsemise ajal üks oks maha saagida. Andres ronis sellega oma pirnipuude otsa ja tolmutas hoolega nii palju õisi kui jõudis. Sügisel aga ei kandnud puud ikka vilja.
Ehina arvates oli viga selles, et ta tolmutamise ajal ei sumisenud.
Siis räägib Andres, kuidas omaaegne ENSV välisminister Arnold Green olnud armunud tema ilusasse kursuseõesse Anusse. Veel armastanud Green koos tolleaegse ENSV siseministriga duetti laulda. Laulu refrääniks olnud: „All õllekeldris üleval..."
Näitan kaaslastele, kui ilusast noorest tammikust me läbi läheme. Mehis ütleb selle peale, et tammik on nii ilus, et tal läks pauk lahti.
Enamuse tänasest teekonnast kulgeme Tartu maratoni rajal. Maasikad, mis sellel kasvavad, on pisikesed, igerikud ja maitsevad pigem nagu suusamääre.
Hellenurmes näevad kohalikud rullnokad autost Andres Ehinit ja imestavad: „See on ju see telekast nähtud vana parm!"
Ehin räägib täna peamiselt putukatest ja lindudest. Ööbik näiteks ei suutvat üldse laulda kui ta ei ole ennast korralikult ämblikuverest täis õginud. Andres hoiatab, et ööbikut ei tohi sellepärast hukka mõista, et ta sel moel meeldiva ja kasuliku ühendab. Veel räägib ta, et öökullidel ei ole perset. Nad eemaldavad jäägid oma organismist räppetompudena. Kui me teda järjekordselt ropendamise eest hurjutame, ütleb Ehin, et „räppetomp" ei ole üldse inetu sõna. Soovitan tal koju jõudes abikaasale öelda: „Oh sa mu kallis räppetombuke" ja vaadata, mis siis juhtub.
Vahepeal jõuab ta välja mõelda järjekordse laulu „Kaunim linn on Eestis Tartu" viisil: „Me tuleme ja võidame, inimverest paisume!" See olla puukide hümn.
Enne Elvat näeme oravat, kes istub teeveeres ja mõtleb oma rahutuid oravamõtteid. Vaatame teda võlutult. Kõik uhked Lätimaa paabulinnud, kaamelid ja laamad kahvatuvad järsku tema tagasihoidliku, kuid majesteetliku kogu kõrval.
Elva vahel pöörab Mehis Heinsaar teisele teele ja läheb bussijaama. Ta ei suutvat enam ühe matkakaaslase norskamist välja kannatada, ööbib sellepärast Tartus ja tuleb homme hommikul meie juurde tagasi.
Õhtul ootab meid jälle saun ja korralik magamisase Heiki ja Auli naabrite juures. Homme hommikul pidavat sinna tulema Lenna Kuurmaa, et tuuriks harjutada, aga minu suureks kurvastuseks pole meil aega seda oodata, sest homme punkt kell 18 peame olema Tartus Toomemäel Kristjan Jaagu ausamba juures.
Päeva jutt: Aapo Ilves rääkis eile, kuidas tema sõber kunagi mobiiltelefoni ostis. Ta oli selle üle väga uhke ja andis igale tuttavale oma numbri, et need talle helistaksid. Aga mitte keegi ei helistanud. Kaks aastat.
Siis läks sõber oma naisega tülli ja põgenes kodust. Autoga. Ja just siis helises telefon kahe aasta jooksul esimest korda. Mees keeras auto teeserva, võttis uhkelt telefoni ja ütles väärikalt: „Halloo!"
Helistajaks oli tema oma naine, kel oli öelda vaid kolm sõna: „Mine p...sse, värdjas!"
