EESTI KIRJANIKE JALGSIMATK RIIAST TARTUSSE: VIIMANE PÄEV JA KOKKUVÕTE
Viimane päev kulges sajaprotsendiliselt asfaldil ja meenutas natuke juba triumfikäiku. Südantsoojendav oli kõigi nende autode pärast, mille juhid meile äratundmise puhul signaali andsid või tulesid vilgutasid.
On kohutavalt palav ilm. Hakkame astuma tavalisest varem, et päike väga kõrgel ei oleks. See tähendab, et juba Külitses, rääkimata Tartust on meil aega küll ja küll. Hakkaks või ajaviiteks natuke tagasi minema.
Meiega Mazsalacast saati koos kõndinud Jaanus Johansonsi poeg Edvards on skaut. Nüüd ronib ta Külitse järve ääres umbes kolmkümmend korda puu otsa, et ikka ja jälle allapudenevaid lennuvõimetuid rästapoegi tagasi pessa tassida. Tema osavus ja abivalmidus ei tunne piire, paraku ka mitte poegade allakukkumise jätkusuutlikkus.
Juba Tartu piires kohtub Jaan Mürk oma kolleegide politseinikega. Kuuldes, et ta tuli just jalgsi Riiast Tartusse, üritavad need talle pikkade käistega politseinikusärki selga ajada, aga Jaan jõuab plehku panna. Tema jalaluu on juba täiesti terve.
Lätist jäi mul veel mainimata tore kauplus Valmiera kesklinnas, kus peasissekäigu kohal kutsutakse kuues keeles sisse astuma. Ei puudu ka eestikeelne "Tere tulemast!"
Ja mis veel toredam: välja minnes on samuti kuuekeelne kutse, sealhulgas "Nägm nagemiseni!"
Järgmise Lätti mineku tarvis õppisin meie oivalisest vestmikust veel ühe fraasi: "Ka iet, Mammu?" ("Kuidas läheb, ema?")
Jäin selle päeviku kirjutamise tõttu viiel hommikul ilma hommikusöögita. Internetis sain olla vaid kaks korda - Kaulacis ja Vapramäel ning ka siis kiirustati mind nii telefoni teel kui otseselt takka. Seepärast võib eelmistes osades olla faktivigu ja kindlasti juhtus matkal veel palju huvitavat, mida ma ajapuudusel kirja panna ei jõudnud.
Kui ma seda Riiast Tartusse matkamist meenutan, siis kõigepealt ilmuvad mu vaimusilma ette surnukssõidetud konnad. Neid jätkus vist igale päevale ja sageli oli neid rohkem kui üks. Mõned juba täiesti kõvaks kuivanud, mõned veel toored ja niisked. Oli ka paar nastikut.
Kui mu käest küsitaks, kas ma veel selle teekonna ette võtaksin, vastaksin: "Ei."
Kui mu käest küsitaks, kas ma tahan veel kunagi pikemat jalgsimatka ette võtta, vastaksin: "Ei."
Aga ma ei kahetse ka midagi.
Põhimõtteliselt tundsin ennast nagu sõjas: olin oma tahtest sõltumatult paisatud mingisse jubedasse inimvaenulikku ja otsest füüsilist valu tekitavasse rutiini.
Ja nagu sõjaski, oli kõige raskem esimene päev, st algus. Inimene kohaneb ju kõigega, ka vanurid ja lapsed tagalas peavd sõja süngesse rutiini sisse elama ja see on võimalik. Matkaga oli samuti nii, et juba kolmas päev oli oluliselt kergem.
Ja mis peaasi: meie võitsime selle sõja.
Retke algul kuulsin ühelt kaaslaselt, et paljud tema tuttavad olla hullult kadedad, et ta nii toredast üritusest osa võtab, nemad aga seda teha ei saa. Need inimesed peavad olema kas äärmiselt rumalad või äärmiselt pealiskaudsed.
Käimine on põhimõtteliselt nüri, rutiinne ja säärases koguses ka väsitav ning valu tekitav tegevus. Et seda valu täpsemalt kirjeldada, võib öelda, et igasugused muud, villidest, hõõrdumistest ja muudest jalavigastustest tekkinud valud olid igaks õhtuks üldise jalgade väsimusest tekkinud valu kõrval praktiliselt tajumatud.
Matkamine iseenesest on tore ja sportlik tegevus, aga mina isiklikult eelistan jalgrattamatku, kus sama füüsilise koormuse juures jõuab inimene palju rohkem näha. Ka ei olnud meie matk mitte sportlik, vaid kultuurilooline ja turismi populariseeriv, mis tähendas palju huvitavaid, kuid väsitavaid lisategevusi ja -kilomeetreid.
Veidenbaumsi suhtes on mul aga tekkinud kahtlused, kas ta ikka käis Tartust Riiga. Miks ta pidi Riiani astuma kui ta kodupaik oli Cesise ja Valmiera vahel ehk umbes poolel teel ning ta õppis Tartu Ülikoolis?
Päeva lugu: Külitsel räägib Jaan Mürk, et siin toimub pidevalt raskeid autoõnnetusi. Ühe laupkokkupõrke järel olnud jälle mitu laipa. Muidu olnud kõik hästi, aga ühel laibal puudunud pea. Politsei otsinud küll, aga väljas olnud juba pime ja tähtis kehaosa jäi leidmata.
Järgmisel hommikul läinud läheduses elav vanamemm oma kaevust vett võtma ja ennäe: pea vedelenud otse kaevu kõrval.
Lõpp hea, kõik hea.
NIMEKIRI
Retkel osalesid põhimõtteliselt algusest lõpuni ehk 17. juunist Riiast Kristjan Jaak Petersoni haualt 29. juunini tema mälestussambani Tartus Toomemäel:
- Andra Teede
- Kristina Viin
- Andres Ehin
- Mehis Heinsaar
- Jaan Mürk
- Veiko Märka
Vähemalt ühe päevateekonna tegid kaasa:
- 17.-19. juuni: Mihkel Kaevats
- 18.-21. juuni: Carolina Pihelgas ja Hasso Krull
- 18.-19. ja 28.-29. juuni: Valdo Valper
- 21.-22. juuni ja pool viimast päeva: Contra
- 22.-29. juuni: Jaan Malin
- 24. juuni: Wimberg ja Katja
- 27. juuni: Heiki Vilep
- 29. juuni: Valeria Ränik
Päris palju käis koos meiega ka Auli poeg Ats, aga kuna ta oli koos skaut Edvardsiga, siis olid nad pidevalt meist nii palju ees või taga, et nende täpset kilometraaži ma ei tea. Igatahes oli see mõlemal alaealisel tublisti üle keskmise.
Kurioossematest matkaseltsilistest võib nimetada väikest taksikoera Krausist, kes ületas koos meiega Lätis ühe oja (seda küll peremehe süles), pääses siis valla ja lidus sada meetrit koos meiega, enne kui jõud otsa lõppes.
