Eesti kõrvuti teistega
Meie teatrielu rikastub, kui Katrin Essensoni kõrvale tekib tantsvaatemängude loojaid nagu Viljandi Kultuurikolledžist väljunud Renate Keerd, kes Augusti TantsuFestivalil esitas pooletunnise programmi “Mobil Home”. Võis näha abitult maas lamavat meest (Päär Pärenson), kes teeb suuri pingutusi roomata, end teisele küljele pöörata, istuli või püsti tõusta – kuni ta lõpuks enda ees istunud naiseni (Renate Keerd) välja jõuab. Järgneb rida hetkepilte naise vabasammulisest liikumisest ja tantsust koos mehega. Aeglased liigutused ja keha eksponeerimine domineerivad, taustaks võib olla tavamiljöö projitseeritud piltidega.
Ahistavast olukorrast väljajõudmine oli ka Brüsseli väljaõppega prantslanna Claire Croizé pooletunnise etteaste “Blow-Up” teemaks, siin aga soolotantsu vormis ja märksa dramaatilisemalt. Samad liigutused korduvad siin suure intensiivsusga pikkades seeriates. Ikka sama peasakutamine püsti, pikali, kükakil, maas pööreldes, käpuli käies. Kas näeme eitust, eitavat noogutust? Ei, pigem peast segaseks minemist, mõtlemise katkemist – pole enam võimalik teada, mida teha. Riietunult näitab noor naine kätega suunda nagu liikluspolitseinik – see kujuneb aga meeletuks vehkimiseks ja eri kehaasendeis pöörlemiseks. Hüplev kohavahetus kujuneb samuti pikaks liikumisseeriaks, inimene ei suuda aga seejuures isegi keha püsti hoida, kukub röötsakil ettepoole käed ripakil, jalad hajali, tardub üha loomuvastasemaisse asenditesse, pöörleb iseenda ümber kontrolli kaotanud vurrina.
Kas Claire Croizé tants lahkab väljast tulevat survet, inimese soovide ja ihade eiramist? Või on inimene ise hullunud, kaotanud eesmärgid ja võimalused? On ka lüürilisi hetki, kus keha harmoniseerub vaimuga, üritab end teostada, ent need jäävad lühidaks ega jõua välja kuhugi. Algab uus sari skisoidseid sundliigutusi – miks?
Berliini viieliikmelise, koreograaf Angela Shuloti ja näitleja Martin Clauseni poolt loodud Two Fish-grupi pisut pikem etendusdraama “Christiane Müller, Gabriel-MaxStraße 2, 1.06 lines” tugines tantsule, ent taotles teatrikunsti eri väljundite süsteemi. Konstitutiivne roll langes siin ka sõnadele, muusikagi omandab osatähtsuse. Tantsnäidend kaardistab intiimmiljöö, inimvahekordi samas majas elavate inimeste vahel. Konfliktid on pidvad ja toovad kaasa agressioone, aga toimub ka lepitus, ühteliibumine. Tants areneb välja tükati, dramaatiliste poosidega kõrvutuvad vabasammud ning ka klassikalisest balletist lähtuvad hüpped. Haarava mõju saavutasid staatilised grupitablood akrobaatilistes kehaasendites, mille juures värvi- ja valgusefektidele langes suur roll.
Minu lõppmuljeks jäi, et Renate Keerdi “Mobil Home” jäi intensiivsuselt nõrgemaks kui Berliinist ja Brüsselist (ka mainiksin ära Thomas Hauerti/ZOO trupi töö “Verosimile”) saabunud programmid. Eri väljendustehnikas teostatud osad lükkusid liiga kiiresti üksteise kõrvale, ei tekkinud sukeldumist samasse teemasse või väljundisse. Tervitada tuleb aga Renate Keerdi etteastet koos Päär Pärensoniga soojalt, soovida neilt uusi tantsvaatemänge.
