Eesti kuulsaim küberkurjategija

Hiigelpettuse väidetav “aju” elas Inglismaal surnud eestlase nime all.

“Minu poiss ei ole selleks võimeline! Ta pole nii tark! See süüdistus on absoluutne bluff ja jama!” Seni pressiga suhtlemast keeldunud Vladimir Kostapi jutus on paisu tagant pääsenud tulvavee marulisust. Mais astub Vinni vallavalitsuse ametniku ja Rahvaliidu aktivisti poeg Inglismaal apellatsioonikohtu ette, kes isa lootuste kohaselt ta õigeks mõistab.

Pärast vigastust tipptasemel judoga tegelemisest loobunud Aleksei Kostap läks neli aastat tagasi Inglismaale keelt õppima. Ettevõtlusega tegelnud isa müüs poja kallite loengute tasumiseks isegi osakuid. Viimati käis Aleksei kodus Lääne-Virumaal kursuste jaoks raha küsimas 2004. aasta lõpus. Tema noorik oli siis esimesi kuid rase ja miski ei ennustanud kodustele tragöödiat.

Mõni kuu hiljem sai Vinni kandis tuntud ja lugupeetud härra šokeeriva sõnumi: tema poeg vahistati Londonis kui maailma edukaim netipettur ja identiteedivaras. Läinud aasta lõpus mõisteti 31aastane Eesti kodanik Inglismaal esimese astme kohtus viieks aastaks vangi pahaaimamatute inimeste petmise eest eriti nutikal ja mastaapsel viisil.

“See on fabritseeritud absurd!” ütleb isa, kelle sõnul pole tema poiss iial pätti teinud. Viimati nägi ta poega vilksamisi läbi klaasi mullu, enne kui kohtuprotsess Londoni Harrow’ kohtus kinniseks kuulutati. “See on meie pere suur õnnetus,” on Vladimiri sõnul poja ema süda murest haige. Ja varsti kaheseks saavat tütart pole võõrsil türmis istuv Aleksei ihusilmaga näinud.

Kuueaastaselt perega Eestisse ­kolinud Aleksei Kostapi isa on Siberi eestlane ja ema venelanna. Nagu kinnitavad Eks­pressile nimekad treenerid, oli kolmandas klassis judo­saali viidud turjakas poiss lootustandev talent ja kuulus Eesti noortekoondisse, kus tema tippsaavutuseks jäi viies koht 1995. aasta EMil Hispaanias. “Juuksekarva võrra jäi puudu, et ta oleks medali saanud,” meenutab treener Riho Rannikmaa.

Kostapist võinuks saada olümpiatasemel atleet. Temaga samast treeningseltskonnast võrsusid Eesti esijudokad ja medalimehed vennad Budõlinid. Hiljem tuli Kostap korra küll täiskasvanute Eesti tšempioniks, aga otsustas siis kimono varna riputada. “Ilmselt ta tundis, et spordis suurt kala ei püüa,” leiab Aavo Põhjala, kelle klubi värvides Kostap viimati võistles. “Ta nihestas seljalülid ja arst ei soovitanud jätkata,” täpsustab isa.

Kostap jõudis rahvusvahelisele areenile küll, aga kurjategijana. Kuidas sai lootustandvast sportlasest, noorest abielumehest, kes seni polnud kordagi seadust rikkunud, maailma edukaima identiteedivaraste jõugu võtmetegelane, nagu väidab Briti politsei? Täpset vastust võib vaid oletada, sest Kostapi vanglarežiim ajakirjandusega suhtlemist ei luba ning Eesti võimud ei tea ja Briti võimud ei taha loost rääkida.

Nii põhineb enamik järgnevas artiklis toodud üksikasju Ekspressi käsutuses oleval 110-leheküljelisel süüdistuskõnel, mis kanti ette Tema Majesteedi kohtus mullu 2. novembril. Üllataval kombel tekitab see seni avaldamata materjal rohkem küsimusi kui vastuseid.

Pagenud Vene pankuri kuritegelik karjäär
Selgub, et üleilmse uudiskünnise ületanud juhtumi jälile ei jõudnud politsei niivõrd visa jälitustööga kui tänu õnnelikule juhusele. Nimelt nabis Hispaania politsei 2004 aprillis kinni Andres Fuhrmanni nimelise mehe, keda kahtlustati kelmuses ja kes ootab viimastel andmetel lõunamaal tänini kohut.

Kahtlusaluse kontori läbiotsimisel Barcelonas leiti viiteid, et pettusega on seotud mees, kes kasutab Anton ­Gelonkini nime. Hispaanlased andsid tema suhtes välja üleeuroopalise vahistamiskäsu. Möödus ligi aasta, enne kui appi tuli kurioosne juhus.

Afääri paljastamisel sai otsustavaks 2005. aasta 10. jaanuari öö, mil seni tabamata pätid tungisid kontorimajja Lääne-Londonis. Rüüstamispaiga kõrval töötas ei keegi muu kui Aleksei Kostap, kes oma sõnul tegeles veebidisainiga. Saatuslikuks sai tema avameelsus – patrulliga vesteldes mainis ta oma bossi nime: Anton Gelonkin.

Jaoskonnas söötsid mundrimehed nime arvutisse ja leidsid, et tegu on rahvusvahelise tagaotsitavaga. Nädal hiljem mindi juba läbiotsimisorderiga sviiti nr 204, kus vahistati nii Kostap kui ka Gelonkin. Nädal varem toimunud patrullpolitsei visiit polnud mehi ilmselt ehmatanud, sest andmevargad tabati lausa teolt.

Leiti suur summa raha, tuhandeid dokumente, kümneid krediitkaarte, tšekivihikuid, seifitäis eri riikide isikutunnistusi, dokumendiplanke ja passifotosid ning lõpuks ka kaupa (alates sülearvutitest kuni spordisärkideni), mis, nagu hiljem selgus, oli osa petiste saagist.

Muu hulgas leiti erinevaid passe, milles olid vahistatute pildid. Gelonkini üheksa passi seas oli kaks Eesti passi Paide ja Siiraku nimedega. Kostapi fotoga leiti Kreeka pass ­Kostas Maridise ja Prantsuse pass Rene Guinsbergi nimele. “Pettuse osalised olid viljakad identiteediloojad,” sedastab prokurör David Hewitt. “Ära võetud dokumentide hulgas oli andmeid üle 70 eri identiteedi kohta.”

Kui Kostap tutvustas end politseinikele kohe õige nimega, siis Gelonkini puhul oli varuks veel üks üllatus. Selgus, et tegu oli kahekordse tagaotsitavaga! Prokuratuuri andmetel pole Vene kodanik Gelonkin keegi muu kui 1995. aastal kodumaalt sääred teinud Moskovski Gorodskoi panga juht Anton Dolgov, kes jättis maha 100 miljoni dollari suuruse võla.

Saatuslik hüpe krüptib info
Politseireidi hetkel töötas küberkurjategijate kontoris viis arvutit. Maailma press on elavalt kirjeldanud episoodi, kuidas pikka kasvu (195 cm) ja sportlik Kostap sooritas tiigrihüppe (väidetavalt kahe meetri kõrgusele), et vajutada lae all asuvat nuppu, mis katkestas voolu ja krüptis arvutites oleva info igaveseks.

Selle akrobaaditrikiga hävitas Kostap olulise tõestusmaterjali. “Kui on mingitki kahtlust, kas Kostap oli selles pettuses osaline, siis see tegu kustutab selle,” nendib prokurör. Juhtumiga tegelnud organiseeritud kuritegevusega võitleva Serious and Organised Crime Agency (SOCA) spetsid ei suutnud salastatud faile avada ja prokuratuur teatas pressile, et isegi 400 arvutil kuluks koodi murdmiseks 12 aastat! Just seetõttu keskendus uurimine sisuliselt ainult kelmide tegevuse viimasele 18 kuule, ehkki politsei usub, et tulus skeem töötas juba palju aastaid.

Süüdistuse andmetel oli Gelonkin petiste “tegevdirektor”, kes juhtis “närvikeskust” Londonis ja kontrol­lis Hispaania osakonda. Ainuüksi Gelonkini enda nimel oli 58 pangaarvet. Kui 42aastane Gelonkin tunnistas kohe süüd, siis Kostap eitab oma osalust ja raiub, et lavastati süüdi. Noormees väitis, et ei kasutanud võltspasse ega tea, kuidas tema pilt valedokumentidesse sattus, isegi ­pärast seda, kui ekspertiis leidis nendelt tema näpujälgi.

Prokurör Hewitt on siiski veendunud Eesti kodaniku süüs ja rollis. “Kostap oli keskne tegelane pettuses, mida viidi läbi hulk aastaid süstemaatiliselt ja rahvusvaheliselt.” Tema sõnul polnud endis el judokal Inglismaal muud legaalset sissetulekuallikat.

Ametlik juurdlus näitas, et vaatluse alla võetud 18 kuu jooksul liikus vandenõulaste kontrollitud arvetel ligemale 20 miljonit krooni. Oletatakse, et tegelik summa võis olla kümme korda suurem. “On selge, et me ei saa kunagi teada kogu välja petetud summa suurust, aga lühidalt öeldes – see on märkimisväärne,” teatas prokurör vandemeestele.

Kuritegelik geenius peitub surnu varju
Juhtum oli nii mahukas ja keeruline, et prokuratuur tellis selle haldamiseks protsessi ajal erilise tarkvaralahenduse ja andis vandemeestele sülearvutid, et nad suudaksid skaneeritud dokumentide massiivis orienteeruda. Prokurör joonistas arvutis “puust ja punaseks” ette, kuidas petuvõrgustik töötas. Kokku kestis esimese astme protsess 18 päeva.

Mullu detsembri keskel määrati Gelonkinile kuueaastane ja Kostapile viieaastane vanglakaristus. Kolmas kohtualune, Leedu päritolu ­Romanos Vasilauskas, kelle süüks jäi ainult võltsdokumentide kasutamine, pääses 18 kuuga. Kuid sellega pole ajaloo ühe jultunuma ja edukama küberkuriteona afišeeritud lugu kaugeltki lõpuni lahendatud ja vähemasti üks võtmetegelane on veel jooksus.

Süüdistaja väitel planeeris petuskeemi mees, kes esines vähemalt nelja varjunime kõrval peamiselt Väino Kaljusaare nime all (veel oli ta Lindmets, Ravinskis, ­Vorozbitov ja Febertov). Näiteks üüris just Kaljusaar petiste peakorteri ruumid Londonis. Juhtumit uurinud SOCA pressiteenistus küll kinnitab Ekspressile, et Kaljusaart otsitakse, kuid kriipsugi muud infot tema kohta ei avalda. Näiteks ei näidata jooksus oleva kuritegeliku geeniuse pilti, mis väidetavalt sündmuskohalt leiti.

Lugu on seda imelikum, et väidetavalt tuhandeid inimesi petnud Eesti paberitega Kaljusaare ega ka teiste kriminaalasja materjalidest läbi käinud eestlaste kohta pole Eesti politseile midagi teatatud. “Meile ei ütle need nimed midagi,” sõnab keskkriminaalpolitsei kriminaalteabe osakonna ülemkomissar Ahti Truupõld, vaadanud Ekspressi käsutuses olevaid andmeid.

Kas sellest saab järeldada, et sensatsioonilise loo võtmetegelane pole rahvusvaheliselt tagaotsitav? “Siinkohal jääb ainult nentida, et sellele küsimusele saavad vastata Ühendkuningriigi ametivõimud,” jääb ülemkomissar Truupõld diplomaatiliseks. Hoolimata ligi kaks kuud kestnud päringutest ei õnnestu Ekspressil Inglise võimudelt mingit täiendavat infot välja õngitseda.

Kas sellise nimega inimene üldse eksisteerib? Kes ta on? Kuidas ta välja näeb? Ekspress suudab kindlaks teha, et Eestis leidub kaks Väino Kaljusaart. Tõeline pomm on fakt, et üks neist – 1962. aastal sündinud Väino – on varem tõesti olnud politsei huvisfääris. Aga õnnetuseks suri Väino, keda politsei korduvalt pättustes kahtlustatuna üle kuulas, aga keda teadaolevalt süüdi ei mõistetud, 2004. aastal.

Ilmselt just surnud Väino Kaljusaare identiteet elas Inglismaal kurjategijate käes edasi. See on seda usutavam versioon, et inglise uurijate andmetel pärinesid mitmed teised nimed petiste
kasutatud pangakaartidel ja -kontodel surnutelt (tihti surnud lastelt). Läbiotsimisel leiti näiteks CD-plaate USA sünni- ja surmaregistritega.

Eesti ohvrid ei aima midagi
Kriminaalasjast käib läbi vähemalt tosin eesti nime, aga näib, et Eesti suunal ei pidanud Briti politsei vajalikuks töötada. Vägisi jääb mulje, et koguti täpselt nii palju tõendeid, et pihku jäänud mehed pokri pista, aga edasi ei mindud. Näiteks pole mingit märki, et oleks uuritud, kust kurjategijad hulgaliselt Eesti valedokumente said ja kas sel lool võib olla seos näiteks mõne aasta eest Eestis avastatud põrandaaluse passivabriku juhtumiga.

Veel vähem võeti vaevaks hiigelpettusesse segatud Eesti inimesi hoiatada, et nende nimega on kurja tehtud. Näiteks kui politsei Londonis küberkurjategijate kontorisse tungis, oli ühes arvutis lahti netipanga lehekülg ja ees kiri – tere tulemast tagasi, Maria Lilje! Sama nimega Eesti passiga käis keegi mitmes Inglise pangas petiste jaoks arveid avamas. Kuid ühtegi katset Maria Liljed leida politsei ei teinud.

Eesti ainus Maria Lilje on noor daam, kes elab ja töötab täiesti avalikult Tallinnas ühe ööklubi juhi abina. Neli aastat tagasi murdsid vargad tema koju ning viisid muu hulgas ära kõik dokumendid. Osa pabereid leiti küll hiljem juhuslikult linna peal vedelemas, aga pass jäi kaotsi. Algatati kriminaalasi, aga juhtum on siiani “pime”.

Mõni aeg hiljem sai Maria Hispaaniast paar kirja, kus kutsuti teda kohtusse ja teatati, et tema nimel on avatud arveldusarve, kuid rohkem pole loost kippu ega kõppu. Et tema identiteeti on Inglismaal jõhkralt kuritarvitatud, tuleb talle ebameeldiva üllatusena. Lugu on seda imelikum, et Maria on pärast passi vargust reisinud nii Hispaanias kui ka Inglismaal.

“See on tõeline uudis mulle, et Inglismaal on ka midagi juhtunud,” imestab Maria. “See ei ole üldse tore, et kusagil Inglismaal on minu nimi halbade asjadega seotud.” Kus täpselt tema nimel “märk” küljes on ja kas ka edaspidi riigipiiride ületamine viperusteta kulgeb, ei saa kindel olla ei Maria ega ka teised loosse segatud pahaaimamatud eestlased.

Vladimir Kostapi sõnul toimub paari nädala pärast tema poja apellatsiooni­protsess. Sõltumata selle tulemusest usub ja loodab isa, et poeg vabaneb hiljemalt tänavu 22. juulil, mil saab läbi pool tema karistusajast ja vastavalt Inglise seadustele avanevad tema ees vangla väravad.

 

Eesti IT-kurjategijad möllavad Inglismaal

 

Briti press teatas hiljuti, et identiteedipettused on Ühendkuningriigis kasvanud 70 protsendi võrra. Kahjuks on selles kandev roll eestlastel. Sel nädalal jõudis kohtusse järjekordne hiigelpettus.
Esmaspäeval Londonis alanud kohtuistungil ennast 390 miljoni krooni suuruses krediitkaardipettuses süüdi tunnistanud Hannes Pajusalu (33) kuritegeliku karjääri algus on seotud Eestiga. Kolmapäevased lehed kirjutasid põgusalt, et 1999.aastal mõistis Vilniuse kohus Pajusalu ja kaks lätlast süüdi võltsitud maksekaartide abil Leedu pankadest ligi poolteise miljoni krooni varguses – kokku 52 kuriteoepisoodis. Pajusalu karistuseks mõistis kohus kolm aastat vangistust. Ent tollel lool oli ka teine ots, mis vahetult Eestiga seotud.
2002. aastal mõistis Tallinna linnakohus võltsimiste ja kelmuste organiseerimises süüdi Meelise (31) ja Mariuse (30). Otsusest nähtub, et Keilast pärit grusiin ­Marius õpetas Pajusalule 1998. aasta suvel, kuidas maksekaarte võltsida. Marius ja Meelis andsid Pajusalule nimekirjad eri välismaiste pankade klientide arvete numbritega ja VISA Elektroni maksekaartide toorikud, millistele Pajusalu kandis klientide arvete numbrid ja märkis kaartide omanikuks Valeris Maksimovsi. Kokku võltsis Pajusalu 52 maksekaarti. 
Valmis kaartidega käis Maksimovs kamraadide juhtnööride järgi “Vilniaus banka” kontorites, Vilniuse postkontorites ja kauplustes, kus ta võltsis pangaterminalide tšekkidel allkirju ning sai teistele isikutele kuuluvatelt pangaarvetelt kätte sularaha. Samuti ostis kamp endale rõivaid, tasudes võltsitud maksekaartidega.
Saak jagati viie mehe vahel võrdselt, Mariuse ja Meelise osa saatis Pajusalu reisibussidel Vilniusest Tallinna. Üks tunnistaja, bussijuht, kirjeldas Pajusalut sõnadega “keskmist kasvu, paks, lühikeste heledate juustega umbes 27aastane mees”.
Muide, kohtuotsuse andmetel Pajusalule võltsimiskunsti õpetanud Marius käib veel tänagi kohtu vahet, olles süüdistatav ühes Eesti pikaealisemas kohtuasjas – teda ja viit kaasosalist süüdistatakse Ühispangast poolteise miljoni krooni varguses, kasutades ära pangaautomaatide tehnilisi iseärasusi.
Kinnistusregistri andmetel kuulub Pajusalule maatükk Kiili vallas ja kaks korterit. Kiili valla ajalehe andmetel on Pajusalu maja (pildil) korduvalt auhinnatud kui valla üht ilusaimat.

Janar Filippov

Libainimeste keeruline võrk

• Kelmid kasutasid mitut skeemi, kuidas internetis valeidentiteetide abil raha välja petta. Mõned skeemidest olid ülimalt komplitseeritud ja jälgede segamiseks asutati isegi valefirmasid, kuhu palgati sekretär, kes kinnitas näiteks pankadele isiku ehtsust.
• Põhiskeem oli siiski kaaperdatud krediitkaardiandmetega kauba ostmine. Et sellelt teenida, müüdi kraam uuesti internetis e-Bay kaudu maha. Kaubaks läks kõik, alates elektroonikast ja lõpetades Liverpooli jalgpallimeeskonna särkide ning meenemüntidega.
• Kaaperdatud krediitkaartidega mängiti muuseas ka veebikasiinodes ja -totalisaatoritel, kus saadud võidud suunati petiste kontrollitud kontodele. Uurimise andmetel olid nende ohvrid peamiselt ameeriklased, britid ja hispaanlased.
• Loo ulatust näitab, et kohtus vandemeestele esitamiseks skaneeriti 1200 dokumenti ja fotot.