Kevadel 1924 laiendati Eesti lennuväge ning see hakkas kandma Lennuväe Rügemendi nime. Vaevalt et muudatused olid süüdi, kuid just neile järgnenud aasta kujunes kõige mustemaks Eesti lennuväe ajaloos üldse. Surnuks kukkus neli lendurit, lisaks oli mitu inimohvriteta avariid.

16. märtsil 1925 pudenes Tartu aerodroomil 150 meetri kõrguselt alla Lennuväe Rügemendi hävitaja Spad. Lennukit juhtis 1. eskadrilli lendurõpilane nooremleitnant Valentin Sontag. Väike lennuk tõusis aerodroomilt sujuvalt õhku ja hakkas poolringi tehes veelgi kõrgemale tõusma. Hetk hiljem oli kõik aga läbi.

“Vääratas nüüd lenduri käsi või läks mootor rikki, kuid korraga teeb lennuk surmasõlme sarnase pöörde ja kukub otsejoones pööreldes alla. Kuuldub tume raksatus. Lennuk-hävitaja on esimese otsaga maasse kukkunud ja täiesti purunenud. Aerodroomil viibijad jooksevad kukkunud lennuki juurde. Ümberringi on purunenud lennuki osad laiali pillatud. Kukkumise kohal annab lennukist tunnistust vaid rusuhunnik. Rusude alt paistab nooremleitnant Sontagi keha. Rutuga pillutakse purunenud lennuki osad kõrvale, kuid Sontag ei avalda ainustki elumärki,” kirjeldab Päevaleht õnnetust.

Hukkunud lendur oli vaid 21aastane, kuid teda peeti heaks piloodiks. Ometi oli Sontagil saatuslik viga – talle meeldis igal võimalikul ja võimatul juhul oma osavust näidata. Kas püüdis ta ka oma surmalennul eputada, pole teada. Igatahes viis madalal tehtud järsk pööre lennuki pöörisesse, millest Sontag ei suutnud masinat enam välja tuua. Kuigi palju ei puudunud. Et tegu võis olla osavuse näitamisega, sellele viitab lennuväe ülema käskkiri pärast õnnetust: “Lendur peab olema julge, kuid see ei tähenda veel, et tema võib, kui süda heaks arvab, vigurdada madalas korstende vahel, et sellega mõne plika ees kelkida.”

Lennuk kadus rappa

Poolteist kuud hiljem, 6. mail toimus Lasnamäe aerodroomil järjekordne õnnetus lennuõpilasega. Sel päeval tegi uuel lennukil Avro 504 õppelendu nooremleitnant Erich Kristel. Kristel oli õhus tiirelnud juba tükk aega, tehes surmasõlmi ja teisi lennuvigureid. Kõik sujus kenasti, kuid ootamatult kaotas lennuk juhitavuse ja sööstis nina ees maa poole. Langemist märkasid teised lendurid, samuti nähti seda lennuväljalt. Halvimat ei uskunud keegi, oodati, et kohe-kohe viib Kristel lennuki tagasi õigesse asendisse. Kuid seda ei sündinud.

“Lennuk läheneb maale hiigla kiirusega, veel mõni sekund ja raksatusega kaob suur osa aparaadist rabasse. Maapinnale jäävad ainult kerged kandepindade osad. Kukkumise silmapilgul tõuseb sellelt kohalt üles mitmekümne sülla kõrgune veesammas. Selgub, et Avro on hirmsa kiirusega rabasse tunginud, kaasa viies lenduri, kellest rusuhunniku keskel midagi näha ei ole. Hakatakse kaevama. Umbes jala sügavusel tuleb vastu inimese jalg, seal ongi Kristel. Ta on sügavale maa sisse kukkunud, nii et surnukeha kättesaamiseks peab veel kaevama. Viimaks saadakse lenduri surnukeha kätte. Ta on tugevasti kannatada saanud: käe- ja jalaluud on murtud, vigastada on saanud ka pea ja nähtavasti ka sisemised elundid. Ta juures ei ole enam elumärkigi,” kirjeldas Päevaleht.

Katastroofi põhjused jäid lõplikult välja selgitamata. Lennuk oli tehniliselt korras. Samal ajal õhus olnud teise lennuki piloot aga märkas, et Kristeli keha ja pea olid lennuki langedes imelikult ettepoole kaldunud. Arvati, et pilooti võis tabada ootamatu terviserike. Õnnetuse muutis veelgi traagilisemaks see, et 24aastane Kristel oli vähem kui nädal enne hukkumist abiellunud.

Mai tõi surmalendudele veel lisa. Kuu eelviimasel päeval kukkus Lasnamäe aerodroomil õppelendu tehes alla lahingulennuk Halberstadt-Roland koos lendurõpilase Ferdinand Alevi ja motoristi Harry Tõnishofiga. Seegi lennuk sattus vale manöövri tõttu pöörisesse ja pudenes nina ees alla otse vastu kiviaeda. Aerodroomilt nähti õnnetust ja rutati õnnetuskohale. Kardeti, et surm on lennuväest jälle kaks uut ohvrit nõudnud.

“Lennuki rusude vahelt kistakse sõitjad välja, nad on mõlemad meelemärkuseta olekus. Lennuki osad on täis verd. Selgub, et mõlemad on saanud pähe vigastusi, motorist Tõnishofil on jalaluu murtud. Kuid selgub ka uskumatu ja rõõmustav asjaolu: mõlemad sõitjad elavad!” vahendas Päevaleht sündmust.

Hõisata oli siiski liiga vara. Motorist Tõnishof suri mõni päev hiljem haiglas. Saatus ei olnud armuline ka Alevi vastu. 13. veebruaril 1928 kukkus tema lennuk Jõhvi kohal alla ning lendur hukkus.

Landeswehri aeroplaani viimne lend

Vaevalt kuu aega hiljem, juuli algul, teatas Päevaleht jälle oma esiküljel järjekordsest traagiliselt lõppenud lennuõnnetusest. Lasnamäe aerodroomil kukkus 1. juulil puruks taas üks harjutuslendu teinud lennuk. “Juba aerodroomi piirkonnas, 20-30 meetri kõrgusel, hakkas mootor halvasti töötama. Et lennu sihis maandumiseks kohta ei leidunud, otsustas lendur Paul Päev aerodroomile tagasi pöörata. Jõudes Aeronaudi angaaride ja Narva maantee vahele, jäi mootori tegevus peaaegu üsna ära. Kuna ees olid Aeronaudi angaarid, ei olnud enam võimalik väikese kõrguse tõttu nendest üle lennata ja tuli pöörang teha, et nendest angaaridest mööduda. Kuid siin, pöörangu ajal, kaotas lennuk tarvilise kiiruse ja läks pöörisesse,” kirjutas Vaba Maa.

Lennuk kukkus nina ees vastu maad ja purunes kuni vaatleja istmeni, kus istus motorist Arnold Trikkel. Ta pääses peahaavade ja selgroopõrutusega. Lennuki esiosa purunes kokkupõrkel täiesti ning Päev sai surmavalt vigastada. 32aastane lendur suri teadvusele tulemata kahe ja poole tunni pärast sõjaväe haigemajas. Tema noor naine sai õnnetusest teada liiga hilja: haigemajja rutates leidis ta eest natuke aega tagasi surnud abikaasa.

Lisaks mootori veale ja ebasoodsatele maandumistingimustele põhjustas õnnetuse veel ka tuuline ilm ning lendurite ja motoristide ülekoormatus. Õnnetusele järgnenud käskkiri, mis vabastas lendurid kõigist muudest teenistuskohustustest, oli jäänud lootusetult hiljaks. Paul Päeva peeti kaitseväe üheks paremaks lenduriks. Sama ei saanud öelda lennuki kohta, mis oli üks vanemaid: Vabadussõja ajal võeti see Landeswehrilt sõjasaagiks.

1925. aastal ridamisi toimunud katastroofid andsid ainet mustaks huumoriks. Ilmus isegi karikatuur, millel õmbleja juures kleiti valiv noorik arutleb: “Mulle sobib hästi must värv, ma pean vist lenduriga abielluma.”

Gerdesseni, Kitveli ja Tilga raamatu “Aeg. Mehed. Lennukid” (2001) andmetel oli lennuväes ajavahemikul 1919-1940 kokku 19 inimohvritega lõppenud lennuõnnetust, milles hukkus 24 inimest.