22.02.2007, 00:00
Eesti luurajate missioon Afganistanis kukkus läbi
12. novembril 2006 asusid Eesti kaitseväelased Tallinna lennuväljalt Afganistani poole teele.
Suurbritannia suursaadik Nigel Haywood
ütles neile eesti keeles saateks: “Meile –
Suurbritanniale – olete usaldusväärsed partnerid. Kodumaal
– Eestis – tõstetakse teie pingutusi õigustatult
esile.” Tänaseks on Eesti sõjaväeluure Afganistanis
brittide usalduse kaotanud, Eestis aga ei taha sellest ebaõnnestumisest
keegi midagi rääkida.
Esimene Camp Bastionis viibinud eesti luurajate vahetus kõrvaldati Eesti Päevalehe andmetel jaanuari keskpaigast ametialasest tegevusest. Eesti luurajad olid sunnitud veetma oma aega baasi poe ja alkoholivaba õlleka vahel kurseerides. Luurele nad ei saanudki. Teine, novembris saabunud vahetus sai vaid poolteist kuud luurel käia, kuni NATO käskkiri ka nende ees väravad sulges.
Eesti Ekspressi andmetel on konflikti põhjuseks Eesti kaitseväe liigne agarus oma nina briti luure asjadesse toppida. Sellisel tasemel teevad seal koostööd vaid suurriigid USA, Inglismaa, Kanada ja Austraalia, kes omavahel infot jagavad. Ühtki pisiriiki sellesse ringi ei taheta.
Väidetavalt oli Eestile antud selgelt märku, et luurajaid sinna ei oodata. Sellest aga ei hoolitud. Tagatipuks suundus Afganistani ka luurepataljoni ülem major Riho Ühtegi isiklikult. Viimane oli brittide jaoks liiga kõrge positsiooniga mees, mis koostöö ja alluvussuhted veelgi keerulisemaks muutis. Mis saab siis, kui riigi luureülem hukkub? Temaga suheldes peaksid britid sama taset hoidma ja infot jagama, kuid selleks polnud neil ilmselgelt mingit tahtmist.
Konflikti teise põhjusena räägitakse briti ja eesti luurajate erinevast tasemest – briti luurajad on intelligentsed, kohalikku puštu keelt rääkivad mehed; eesti luurajad aga lihtsalt head sõjamehed, kes said kohalikega suhelda vaid tõlgi abil. Brittidel polnud erioskusteta eesti sõjameestele lihtsalt mingit rakendust. (Suurbritannial on Afganistanis sõdimisel enam kui saja-aastane kogemus. Winston Churchill võitles Afganistani piiril 1897. aastal ning kirjutas kohalike kohta nii: “Iga mees on sõdur, poliitik ja teoloog. Igal perekonnal on oma vendetta, igal klannil vihavaenlased.”)
Kolmanda põhjusena räägitakse konfliktist kohalike elanikega, millesse eesti luurajad olevat sattunud samal ajal, kui baasi külastas Briti kaitseministri asetäitja. Asi läinud suure kella külge ja eesti luurajate baasist väljakäimisele tõmmati lõplikult kriips peale.
See probleem haudub Afganistani kuumuses suure saladuskatte all nagu jube pajaroog. Kaitsevägi on konflikti avalikustamisest ärritatud. Kevadeks peab kaitseväe uus ülemjuhataja kindralmajor Ants Laaneots lahendama mõttetuks muutunud ja tegevusetuse tõttu demoraliseeruva Eesti luuremissiooni saatuse Afganistanis. On andmeid, et otsus missioon koju tagasi tuua on juba tehtud.
Esimene Camp Bastionis viibinud eesti luurajate vahetus kõrvaldati Eesti Päevalehe andmetel jaanuari keskpaigast ametialasest tegevusest. Eesti luurajad olid sunnitud veetma oma aega baasi poe ja alkoholivaba õlleka vahel kurseerides. Luurele nad ei saanudki. Teine, novembris saabunud vahetus sai vaid poolteist kuud luurel käia, kuni NATO käskkiri ka nende ees väravad sulges.
Eesti Ekspressi andmetel on konflikti põhjuseks Eesti kaitseväe liigne agarus oma nina briti luure asjadesse toppida. Sellisel tasemel teevad seal koostööd vaid suurriigid USA, Inglismaa, Kanada ja Austraalia, kes omavahel infot jagavad. Ühtki pisiriiki sellesse ringi ei taheta.
Väidetavalt oli Eestile antud selgelt märku, et luurajaid sinna ei oodata. Sellest aga ei hoolitud. Tagatipuks suundus Afganistani ka luurepataljoni ülem major Riho Ühtegi isiklikult. Viimane oli brittide jaoks liiga kõrge positsiooniga mees, mis koostöö ja alluvussuhted veelgi keerulisemaks muutis. Mis saab siis, kui riigi luureülem hukkub? Temaga suheldes peaksid britid sama taset hoidma ja infot jagama, kuid selleks polnud neil ilmselgelt mingit tahtmist.
Konflikti teise põhjusena räägitakse briti ja eesti luurajate erinevast tasemest – briti luurajad on intelligentsed, kohalikku puštu keelt rääkivad mehed; eesti luurajad aga lihtsalt head sõjamehed, kes said kohalikega suhelda vaid tõlgi abil. Brittidel polnud erioskusteta eesti sõjameestele lihtsalt mingit rakendust. (Suurbritannial on Afganistanis sõdimisel enam kui saja-aastane kogemus. Winston Churchill võitles Afganistani piiril 1897. aastal ning kirjutas kohalike kohta nii: “Iga mees on sõdur, poliitik ja teoloog. Igal perekonnal on oma vendetta, igal klannil vihavaenlased.”)
Kolmanda põhjusena räägitakse konfliktist kohalike elanikega, millesse eesti luurajad olevat sattunud samal ajal, kui baasi külastas Briti kaitseministri asetäitja. Asi läinud suure kella külge ja eesti luurajate baasist väljakäimisele tõmmati lõplikult kriips peale.
See probleem haudub Afganistani kuumuses suure saladuskatte all nagu jube pajaroog. Kaitsevägi on konflikti avalikustamisest ärritatud. Kevadeks peab kaitseväe uus ülemjuhataja kindralmajor Ants Laaneots lahendama mõttetuks muutunud ja tegevusetuse tõttu demoraliseeruva Eesti luuremissiooni saatuse Afganistanis. On andmeid, et otsus missioon koju tagasi tuua on juba tehtud.