15.02.2007, 00:00
EESTI MAJANDUST ÄHVARDAB KRIIS
Inimesed lihtsalt ei jõua enam rohkem juua!
Hiljuti tegid Eesti Viinaliit, Eesti Õlletootjate Liit
ja Lastele Kergete Alkohoolsete Jookide Müüjate Ühendus
ühisavalduse, milles tuntakse muret alkoholitarbimise vähenemise
üle Eestis. Avalduses nenditakse, et Pareto printsiip, mille järgi
20% riigi elanikkonnast joob ära 80% riigis toodetavast alkoholist, Eestis
enam ei toimi. Osa teenelisi alkohoolikuid on läinud välismaale
tööle (ja joovad seal), osa on aga sootuks parematele jahimaadele
lahkunud. Siiski ei ole alkoholitootjate turundusinimesed veel meelt heitnud:
on mõned kasutamata reservid. Kranaat käis kohapeal asja uurimas.
Libisev graafik ja joomispuhkus
“Kui on näha, et inimese alkoholitarbimine hakkab vähenema, kui ta ei suuda enam endise mahuga toime tulla, on peamine välja selgitada selle põhjused,” räägib Liviko personaalalkoholismi osakonna juhataja Rudolf Raisk. “Me kutsume inimese välja, võtame tema viimase kuue kuu laekumised (s.t joodud alkoholi kogused) arvutis lahti ja analüüsime olukorda. Vajadusel koostame talle uue, reaalsema joomisgraafiku.”
“Tähendab see seda, et inimene võib edaspidi ka vähem juua?” küsin vahele.
“Ei-ei, saate ju isegi aru, et see õpetaja Lauri jutt Tootsile, et tee kas või pool, kui rohkem ei jõua, aga ise, meie äris ei maksa,” õiendab Raisk. “Meil on tema raha kohe vaja, meil pole aega oodata, millal härra või proua jälle juua suvatseb. Ei, me püüame tema joomist rohkem tööpäevadele hajutada. Näiteks lepime tema tööandjaga kokku viia meie klient üle sellisele tööle, mida joomine väga ei segaks. Või siis joomine puhkuse ajal –kindlasti on võimalik teha diil, et inimene kuhugi ei sõida, vaid joob ikka Eestis. Me oleme nõus isegi osa kulusid kinni maksma, kui ta iga päev tuleb ja meie kontoris näo ära näitab. Nii saame kontrollida, on ta ikka purjus või ei,” puistab turundusäss ideid nagu varrukast.
“Lõpuks, kui inimese tervis ikka juba väga käest ära on, oleme nõus talle pakkuma ka väikest joomispuhkust,” tunnistab Raisk. “Meil on erinevaid pakette, mõnest nädalast kuni paari aastani. Aga loomulikult peab inimene endale aru andma, et puhkuse ajal joomata jäänud alkohol tuleb hiljem tagasi juua. Selles asjas me kompromisse ei tee!” lõpetab Raisk.
Isiklik õllehaldur
Saku Õlletehases on era- ja ärijoomisosakond küll lahku löödud, kuid kuna mõlemad üksused töötavad käsikäes, istuvad minu vastas mõlemad juhid. Nende nimed on Mõhk ja Tölpa, oma eesnimed on mehed unustanud.
“Kui inimene hakkab meile joomist võlgu jääma, on peamine vaadata, kas tegemist on vana või uue kliendiga. Samuti, kas tegemist on esmakordse võlgnevusega, või on sel vennal juba ennegi mingeid joomisraskusi olnud,” seletab Mõhk.
“Ja firmadega on täpselt samuti!” lisab Tölpa.
“Kui selgub, et joomata jätmine on juba halvaks traditsiooniks muutumas, sekkume meie ja määrame kliendile isikliku õllehalduri, kelle ülesandeks on garanteerida lepingus ettenähtud joomismaht,” jätkab Mõhk, kes on kahest turundusgurust jutukam. “Ta võib koos kliendiga õlut juua, kulusummad on meie poolt. Või viia kliendi kokku korralike joodikutega, kel võlgnevusi pole, ja teda niimoodi hea eeskuju kaudu mõjutada.”
“Ja firmade puhul teeme täpselt samuti!” lisab Tölpa.
“Teiselt poolt võib õllehaldur vähendada ka joomis t segavaid tegureid,” ei lase Mõhk end kolleegist häirida. “Kui segab perekond, võib haldur kliendi naise võrgutada või ta vähemalt paarikuulisele puhkusereisile viia. Kui arst keelab, on võimalik leida teine arst või lasta esimene vallandada.”
“Aga kui ka haldur ei aita ja kliendi joomisvõlad järjest suurenevad?” tunnen huvi.
“Noh, siis tõstame meie käed püsti ja anname kogu kupatuse inkassofirmale üle,” ütleb Mõhk. “Seda, milliseid võtteid nemad kasutavad, ei tahaks ma siinkohal kommenteerida, aga peaaegu kõik võlgnikud on oma joomised ikka varem või hiljem ära joonud.”
“Ja kõik firmad samuti!” lisab Tölpa.
Krediitkaart – joo täna, maksa hiljem!
A. Le Coq Tartu Õlletehase võtmejoodikute osakonna juht kuulub vähemuse hulka. Selles mõttes, et tal on vähem käsi, jalgu ja mõistust kui tavalistel inimestel. Teda hüütakse Voltsiks.
“Noh, mina tegelen võtmeklientidega, need on peamiselt meie kuld- ja plaatinakaartide omanikud,” alustab Volts. “Ühest küljest on tegemist krediitkaardiga, millega vend saab oma õlle kohe kätte ja võib selle eest maksta hiljem. Põhimõtteliselt on tal võimalik võlg isegi lastele pärandada, aga seda me väga laialdaselt ei praktiseeri.
Teisest küljest annab kaart muidki soodustusi: odavam suupiste, soodustused arestimajades ja kainerites, altkäemaksukindlustus liikluspolitseinikule purjuspäi roolis vahelejäämise eest jne. Kindlalt tagab kuldkaart kliendile selle, et iga joodud õlleliitri pealt saab ta 100 grammi tasuta õlut, plaatinakliendi puhul võib see protsent ulatuda kuni 50ni. Võtmekliendi surma puhul korraldab A. Le Coq talle tasuta matused, kusjuures ka kogu matuseõlu on tasuta. Samas on lisaks boonuste süsteemile ette nähtud ka karistused, näiteks kui klient jääb vahele mõne konkurendi õlle joomisel. Nii et piits ja präänik käsikäes, nii me oma kliente hoiame,” võtab Volts teema kokku.
Kogu selle jutu peale lihtsalt peab klaasikese võtma!
Kranaadi turundusosakond
Libisev graafik ja joomispuhkus
“Kui on näha, et inimese alkoholitarbimine hakkab vähenema, kui ta ei suuda enam endise mahuga toime tulla, on peamine välja selgitada selle põhjused,” räägib Liviko personaalalkoholismi osakonna juhataja Rudolf Raisk. “Me kutsume inimese välja, võtame tema viimase kuue kuu laekumised (s.t joodud alkoholi kogused) arvutis lahti ja analüüsime olukorda. Vajadusel koostame talle uue, reaalsema joomisgraafiku.”
“Tähendab see seda, et inimene võib edaspidi ka vähem juua?” küsin vahele.
“Ei-ei, saate ju isegi aru, et see õpetaja Lauri jutt Tootsile, et tee kas või pool, kui rohkem ei jõua, aga ise, meie äris ei maksa,” õiendab Raisk. “Meil on tema raha kohe vaja, meil pole aega oodata, millal härra või proua jälle juua suvatseb. Ei, me püüame tema joomist rohkem tööpäevadele hajutada. Näiteks lepime tema tööandjaga kokku viia meie klient üle sellisele tööle, mida joomine väga ei segaks. Või siis joomine puhkuse ajal –kindlasti on võimalik teha diil, et inimene kuhugi ei sõida, vaid joob ikka Eestis. Me oleme nõus isegi osa kulusid kinni maksma, kui ta iga päev tuleb ja meie kontoris näo ära näitab. Nii saame kontrollida, on ta ikka purjus või ei,” puistab turundusäss ideid nagu varrukast.
“Lõpuks, kui inimese tervis ikka juba väga käest ära on, oleme nõus talle pakkuma ka väikest joomispuhkust,” tunnistab Raisk. “Meil on erinevaid pakette, mõnest nädalast kuni paari aastani. Aga loomulikult peab inimene endale aru andma, et puhkuse ajal joomata jäänud alkohol tuleb hiljem tagasi juua. Selles asjas me kompromisse ei tee!” lõpetab Raisk.
Isiklik õllehaldur
Saku Õlletehases on era- ja ärijoomisosakond küll lahku löödud, kuid kuna mõlemad üksused töötavad käsikäes, istuvad minu vastas mõlemad juhid. Nende nimed on Mõhk ja Tölpa, oma eesnimed on mehed unustanud.
“Kui inimene hakkab meile joomist võlgu jääma, on peamine vaadata, kas tegemist on vana või uue kliendiga. Samuti, kas tegemist on esmakordse võlgnevusega, või on sel vennal juba ennegi mingeid joomisraskusi olnud,” seletab Mõhk.
“Ja firmadega on täpselt samuti!” lisab Tölpa.
“Kui selgub, et joomata jätmine on juba halvaks traditsiooniks muutumas, sekkume meie ja määrame kliendile isikliku õllehalduri, kelle ülesandeks on garanteerida lepingus ettenähtud joomismaht,” jätkab Mõhk, kes on kahest turundusgurust jutukam. “Ta võib koos kliendiga õlut juua, kulusummad on meie poolt. Või viia kliendi kokku korralike joodikutega, kel võlgnevusi pole, ja teda niimoodi hea eeskuju kaudu mõjutada.”
“Ja firmade puhul teeme täpselt samuti!” lisab Tölpa.
“Teiselt poolt võib õllehaldur vähendada ka joomis t segavaid tegureid,” ei lase Mõhk end kolleegist häirida. “Kui segab perekond, võib haldur kliendi naise võrgutada või ta vähemalt paarikuulisele puhkusereisile viia. Kui arst keelab, on võimalik leida teine arst või lasta esimene vallandada.”
“Aga kui ka haldur ei aita ja kliendi joomisvõlad järjest suurenevad?” tunnen huvi.
“Noh, siis tõstame meie käed püsti ja anname kogu kupatuse inkassofirmale üle,” ütleb Mõhk. “Seda, milliseid võtteid nemad kasutavad, ei tahaks ma siinkohal kommenteerida, aga peaaegu kõik võlgnikud on oma joomised ikka varem või hiljem ära joonud.”
“Ja kõik firmad samuti!” lisab Tölpa.
Krediitkaart – joo täna, maksa hiljem!
A. Le Coq Tartu Õlletehase võtmejoodikute osakonna juht kuulub vähemuse hulka. Selles mõttes, et tal on vähem käsi, jalgu ja mõistust kui tavalistel inimestel. Teda hüütakse Voltsiks.
“Noh, mina tegelen võtmeklientidega, need on peamiselt meie kuld- ja plaatinakaartide omanikud,” alustab Volts. “Ühest küljest on tegemist krediitkaardiga, millega vend saab oma õlle kohe kätte ja võib selle eest maksta hiljem. Põhimõtteliselt on tal võimalik võlg isegi lastele pärandada, aga seda me väga laialdaselt ei praktiseeri.
Teisest küljest annab kaart muidki soodustusi: odavam suupiste, soodustused arestimajades ja kainerites, altkäemaksukindlustus liikluspolitseinikule purjuspäi roolis vahelejäämise eest jne. Kindlalt tagab kuldkaart kliendile selle, et iga joodud õlleliitri pealt saab ta 100 grammi tasuta õlut, plaatinakliendi puhul võib see protsent ulatuda kuni 50ni. Võtmekliendi surma puhul korraldab A. Le Coq talle tasuta matused, kusjuures ka kogu matuseõlu on tasuta. Samas on lisaks boonuste süsteemile ette nähtud ka karistused, näiteks kui klient jääb vahele mõne konkurendi õlle joomisel. Nii et piits ja präänik käsikäes, nii me oma kliente hoiame,” võtab Volts teema kokku.
Kogu selle jutu peale lihtsalt peab klaasikese võtma!
Kranaadi turundusosakond