Craydon Carter on ajakirja Vanity Fair peatoimetaja, 60aastane nerowolfelik härra, kelle kaubamärgiks väärikas hõbedane lokipuhang ja renomee olla the de facto ruler of everything, mis Anna ­Wintouri ninasõõrmete ja 23. tänava vahele jääb.

Kuid kes või mis on butler?

Butler on suures majapidamises teenijate juht, vastab entsüklopeedia. Ülemteener, majordoomus, Jeeves.

Punasest telliskivist majas aadressil 436 West 20 on kortereid viis. Neist neli soodsamat – kuuüür 15 000 – 20 000 dollarit – on hõivatud, sellal kui kalleim, 37 000 dollarit kuus maksev penthouse alles otsib asunikku.

Kui usaldada New York Posti, elab viiekorruselises townhouse’is vähemalt kaks pooltselebriiti, Prantsuse presidendi poolvend Olivier Sarkozy ja rokilesk Courtney Love – ning just Ivo Juhani on see, kes ütleb neile väärikalt “Precisely, sir (mam)”.

Trepialune uks avaneb ja välja vupsab umbes 60aastane mustanahaline proua. Kaader jätkub: ust lahti hoidev blond mees surub naise põsele kiire hüvastijätumusi. Ta tundub prouast umbes poole noorem, kuid riided pigem 19. sajandi Londonist. See väike vest, see taljes pintsak kolme nööbiga, need alt laienevad kellukesekujulised püksid – kõik on osa Ivo Juhani butler’i-univormist ja ühtlasi isikupärasest stiilist.

Eesti, aga võib-olla ka New Yorgi ainus butler viipab mind väärika žestiga edasi maa-alusesse kontorisse, mis ulatub aina edasi ja edasi kvartalisügavusse. Hiiglaslikud põrandani ulatuvad kivikaminad, vanad maalid, iidsed kummutid, suured punased nahktugitoolid. 1835. aastal ehitatud hoone on sisustatud ajastutruus võtmes.

Juhani liigub väikeste tippivate sammudega, millest ükski ei tundu olevat üle 30 sentimeetri pikk. Nii võiks käia ringi maikelluke, mis öises metsas oma juured mullast välja kaevanud ja pimeduse varjus ühe põõsa alt teise alla tõttab.

Räägime inglise keeles. Kohe selgub ka põhjus: ühes tugitoolidest lamasklev kinnisvaraarendaja Michael Bolla, kes soovib intervjuul kõrva peal hoida. Ta on ebamäärases vanuses ning jätab oma dändihoiaku ja hooletult õlgadele visatud pintsakuga mulje Oscar Wilde’ist, kes ühtäkki siin hämaras keldris reinkarneerunud.

436 West 20 hoone ostis Bolla kuue või seitsme miljoni dollari eest (ta täpselt ei mäleta) ning teist sama palju läks maja täielikuks renoveerimiseks ja liftipaigaldamiseks. Bollal on Manhattanil kümneid kinnisvaraprojekte ning aeg-ajalt viskab ta ühe jala üle teise, lausub midagi sofistikeeritut ühe või teise šampanja “õunasuse” kohta, või siis selle kohta, kuidas ta palkab vaid tuttavaid (“Nii on lihtsam!”), või siis naerab ebaloomulikult valju laginaga (kuid lühidalt) – kõik üksnes selleks, et visata oma jalad taas uude ristasendisse ning vajuda mõtisk­ellu. Ja jälle vaikus.

Ameerikasse saabumise kohta ütleb Ivo Juhani napilt, et see oli suvereis, mis osutus “ootamatult pikaks”. Eestis käis ta esimest korda taas alles mõne aasta eest.

Manhattanil jõudis Juhani töötada mitmes klubis, triumfeerides ülemkelnerina Waverly Innis – Greenwich Village’is asuvas ja pigem informeeritud eliidile mõeldud keldrirestoranis, kuhu tänavalt juhatab nähtavate eraldusmärkideta tume uks. Waverly kuulub varemmainitud Craydon Carterile, kes Ivo butler’iks palkas (Ivo keeldub diskreetselt rääkimast Carterist, tema kodust, sealsetest tööülesannetest). Kanapiruka ja juustumakaronide taolisele Ameerika toidule spetsialiseerunud restoran oli üks lemmiksöögikohti ka Bollale, kes hakkas arvama, et tema uus kinnisvaraprojekt vajab butler’it.;

Kui butler’i-amet lugeda orbiidil vilksatavaks ihaldusväärseks täheks (Ivo annab mõista, et see on väärikalt tasustatud professioon), oli see restoran Ivo karjäärile tõeliseks Baikonuriks.

Kogu intervjuu jooksul ei lahku Juhani väiksest mobiiltelefonist. Ta avab seda iga paari minuti tagant otsekui nuusktubakatoosi ja tulistab selle sisemusse kiire äreva pilgu (kuigi butler’i ametlikud töötunnid on 12–16, on Ivo muul ajal kättesaadav telefoni teel). Ülesanded ulatuvat restoranibroneeringutest ööklubisid puudutavate nõuanneteni, personaalsete osturetkede organiseerimisest kiropraktikute või jaapani kokkade kinnipanekuni, kuid ka kaminate süütamine on Ivo ülesanne, nagu ka värskete lillede asetamine vaasi. Ja mõistagi tuleb avada šampanjapudeleid (majajoogiks on Leclerc Briant Brut Premier Cru) just nii sageli kui vaja.

Teenindavat personali, kes printsiibis Ivole allub (“Kuid me ei suhtle iga päev; nad teavad, mis teha”), on majas seitse hinge, sh uksel kohatud mustanahaline proua – Bolla kinnitusel üks viimaseid vana kooli teenijannasid Manhattanil, kelle tööülesannete hulka kuulub muuhulgas kõigi linade igapäevane tärgeldamine ja keemiline puhastus.

Siit pole kaugel valgete kinnaste teema, mida aga Ivol polegi. “See oleks liiga pretensioonikas.”

Viimased fotod maja ees. Ivo viib jalutuskäigule kaks koerakest, kes koosnevad peamiselt lehvidest, suurtest punnis silmadest ja lõõtsutamisest. Nüüd kappab mööda tänavat lähemale keegi pikk, pisut äraräsitud daam, poolkasukas seljas ja kohvitops käes, ning manööverdab end nõtkelt külg ees aiaväravast sisse.

„Oo, kas te elate siin?” pärib ilmutis Ivolt, hääles 49 protsenti ülisõbralikkust ja 51 protsenti ebasiirust.

„Ei, mina olen siin butler,” vastab Ivo ja kohemaid lagistavad mõlemad sekundi naerda ning kukutavad end hetkeliseks embuseks nagu kaks toe kaotanud ronitaime.

Pigem see vist siiski polnud Courtney Love, ütleb iga samm, mis mind 436 West 20st eemale viib, kuid see on ka teadmine, millega ma ei oska midagi teha.