Eesti mehe rüvetamine

Pärast Eesti ja Fääri saarte koondiste vahelist jalgpallimatši sõitis Eesti jalgpalli­fännide ühenduse MTÜ Jalgpallihaigla juhatuse liige Frank Papa Kolde taksoga mööda ühest jalutavast prillidega (seega vastaseks piisavalt ohutult nohiklikust) noormehest, hüppas autost välja ning koos ühe oma sõbraga hakkas pahaaimamatut noorukit kõhtu ja näkku peksma. Kolkimine lõppes, kui ohver põgenes ühe lähedal seisnud politseiauto poole. Lähedalseisnud inimeste abiga püüti Kolde ja ta sõber siiski kinni.

Tuli välja, et peksti enne mängu tasuta ja heast tahtest Eesti hümni esitama tulnud lauljat Ewert Sundjat. Kohe mõeldi välja peksmisele põhjendus: Sundja olevat oma interpreteeringuga Eesti hümni mõnitanud ja Kolde jaoks olevat hümn “püha”. Väga osav, aga arvestades, et Jalgpallihaigla on Eesti sinimustvalgest ja Briti Union Jackist mingi värdhübriidi endale lipuks meisterdanud, siis ei tundu selline “patriotism” eriti usutav. Sundja tõesti venitas hümni esitades mõningaid noote, nagu teevad poplauljad näiteks USA Super Bowli eel, lisamaks pateetikat. Nii et polnud mingit mõnitust, pigem vastupidi.

Netikommentaariumides aga jätkus peksjate õigustamine ja hümni “mõnitamise” legendi levitamine peamiselt anonüümsete argpükside poolt. Nende sõnumi võib kokku võtta Jalgpallihaigla patsiendi 05.06.2008 16:31 lisandusega: “Tubli “Papa”, asja eest sai. See mis eile staadionil kõlas ei olnud hümn...see oli hümni rüvetamine.” Kiideti “pede” karistamist hümni “neegrivärgiga” solkimise eest.

See tuletas millegipärast meelde uudist, kuidas mai keskel ühes Rootsi külas tungis kamp neonatse metalltorudega kallale samas asulas toimunud feminismiteemalisel konverentsil osalejatele. Uudis tekitas samuti siinsetes foorumites nimetameeste seas rõõmsat elevust, kiideti peksjate “mehemeelt”, “munade olemasolu” jms.

Hiljuti kuulsin, kuidas mu kunagises kodulinnas üks reservväelane kiitles sellega, et ta andis “ülbele” naabrile, nii et tolmas. Pärast tuli välja, et öise lärmamise pärast manitsema tulnud kõrvaluksemees peksti läbi kambakesi. Kiitleja ise oli saanud varem tingimisi karistada ühe 65-aastase härra kolkimise eest. Kahe vägivallatsemise peale kokku sai mees ühe reaalse “karistuse” – teda ei lubatud oma unistuste missioonile Afganistani.

Nii et sellised on siis “parimad, keda meil võtta on”, sellised näitavad maailmas “mehemeelt”.

“Õige Eesti mees” peksab kaitsetut inimest suvalisel põhjusel ja soovitavalt mitmekesi.

Ei tahagi olla enam ei mees ega eestlane.