Eesti mehed kaugel sõjakatlas

Afganistanis, Iraagis ja Kosovos välismissioonidel käinud Eesti kaitseväelased räägivad Madis Jürgenile oma sõja­lugusid – traagilisi, naljakaid, kurbi, tõsiseid. Kole asi see sõda.

Hullud eestlased tulid bussiga sõtta!
Vanemveebel Enn Adoson, ESTPLA-7

See oli 2003. aasta juunis. Kuveidi lennuväljal ­ootas buss, mis viis meid Iraagi piirile. Seal lasksime bussi aknakatted alla, panime lahinguvarustuse selga, ja teekond Bagdadi poole algas. Sõitsime mööda suurt põhimaanteed, Ameerika sõjaväepolitsei eskort sõitis meil ees ja taga, ja mind pandi istuma bussijuhi lähedusse – et kui juhiga midagi juhtub, hüppan mina kiiresti rooli. Mingit erilist ohtu me karta ei osanud. Ega meie ei teadnud, et kuu aega tagasi korraldati ameeriklastele selsamal teel tõsine rünnak.

Esimese öö veetsime Talili lennujaamas. Järgmisel päeval löödi meid varustuse-kolonnist lahku, öeldi, et nii on ohutum ja sõitsime edasi. Kokku sõitsime maha umbkaudu 800 kilomeetrit. Järgmise päeva õhtuks olime Bagdadis USA sõjaväebaasis kohal.

Ameeriklased tulid uste ja akende peale vaatama: hullud eestlased sõidavad bussiga lahingusse!

Hiljem, kui käisin USA staabiveeblite akadeemias ja sellest rääkisin, ei jõutud ära imestada: kuidas niisugune asi üleüldse võimalik saab olla!

(ESTPLA-7 oli esimene Iraagis käinud Eesti üksus.)

Mees kukkus kustes kraavi!
Nooremveebel Ergo Reinvald, ESTCOY-7 rühmavanem

See oli Afganistanis Helmandi provintsis 2009. aasta aprillis. Puhastasime ­öösel teed isetehtud lõhkeseadeldistest ehk IEDdest. See käib nii, et lahingupioneerid käivad miiniotsijatega ees. Nende taga on julgestajad, ja nende taga sõidavad soomusautod meestega, kes pommid kahjutuks teevad.

IEDsid oli tee peal väga palju. Teed ühe kahjutuks, liigud veidi edasi, ja juba on uus. See on näha – savipind on muidu kivikõva, aga pommi kohal on maapind pehmeks kaevatud. Aga alati pole näha ka. Pomm on oma kohal päevad ja ööd.

Päeval sõidavad kohalikud ka mööda teed, aga siis on juhtmed lahti ühendatud ja pomm ei toimi. Õhtul ühendavad Talibani-mehed juhtmed jälle ära, ise jäävad põõsasse püssidega passima.

Nelja kilomeetri pikkust teed puhastasime 12 tundi ja selle ajaga tegime kahjutuks 6–7 IEDd. Õhtul olime alustanud, lõpetasime hommikul vara.

Kui sihtkohta jõudsime, läks mu paarimees kraavikaldale “kergemat asja õiendama”. Aga väsimus nii suur ja pingelangus mängis ka oma osa, ja mees jäi püstijalu magama. Kukkus kraavi, kusemise pealt, püksiauk lahti. Kraav oli sügav, ja vett vähe, nii et midagi ohtlikku ei juhtunud.

Järsku vaatan – mees hakkab lendu tõusma!
Nooremveebel Deniss Šramov, ESTCOY-8 ja 9

Tõeliselt õnnelik päev Afganistani-missioonil oli minu jaoks päev enne jaanipäeva 2009. Raadio teel saime väljakutse, et üks kohalik vajab meditsiiniabi. Hakkame sõitma ja… Järsku kostab mingi imelik hääl. Vaatan – mees minu ees hakkab lendu tõusma! Pea on juba laeluugist väljas!

Lõhkekeha, millele me soomukiga otsa sõitsime, oli õnneks väike (praegu on nad neli-viis korda suuremad), ja kui teised kohale tormasid, olid meil juba näod nalja täis. Käed-jalad terved, hing sees, mõistus peas. Õhtul sõime pidulikuks õhtusöögiks konserveeritud puuvilju ja kiirnuudleid.

Üldiselt teeb see kurvaks, kui mõtled, et meie poisid peavad Afganistanis sõdima… Aga minul on seal vedanud. Ükskord sõitsime veel miini otsa, aga elusana ja tervena tulin koju tagasi.

Kes teisele auku kaevab…
Vanemveebel Jaanus Lensment, ESTCOY-9

Seekord, kui kõlas plahvatus, oli selge, meie kompaniist keegi viga ei saanud – keegi ei olnud hetkel patrullis.

Umbes 20 minutit hiljem kuulsin raadiojaamast ülema häält, mis käskis meditsiinimeeskonnal sõita soomukiga patrullbaasi väravasse. Seal olevat kohalik afgaani talumees, kes on lõhkekehale peale astunud ja vaagub elu ja surma vahel.

Mul oli väga kahju sellest õnnetust talumehest, kes oma igapäevast tööd tehes pommile astus, mis ei olnud tema jaoks mõeldud. Surnukeha ja vigastusi nähes sai aga kõigile selgeks, mis siin juhtunud oli – ise ta selle lõhkekeha maha pani. Tegi midagi valesti, pomm plahvatas, ja surma sai tema, mitte keegi meie hulgast.

Kergel sammul liikusin tagasi oma majutuskohta.

Oi, kuidas tahaks hernesuppi!
Lipnik Aaro Hallap, ESTCOY-6

Oi, kuidas tahaks vahel hernesuppi! Brittidel on ju ainult riis, kartulid ja liha. Suppi neil, kuraditel, pole. Või sülti tahaks vahel! Oi! Hernesuppi või borši oleme ise ka püüdnud teha. Ja kui saab õiget sinepit! Brittidel on ju lastesinep! Meie Põltsamaa Kange viskab neil vennikestel vedru püsti.

Ja gaseeritud Värska veega võib seal rikkaks saada. See kõlab nagu reklaam, aga see on jumala tõsi. Värska on parim!

Ja saun! ESTCOY-5 oli omal ajal sauna püsti pannud ja ESTCOY-6 kasutas seda.

Inglased ja ameeriklased ei saanud üldse aru, mis asja need eestlased teevad – käivad kuskil kuumas punkris ennast vemmeldamas. Kohalikele on see täiesti üle mõistuse. Aga ühel päeval vaatame – kaks kohalikku meest, rätid peas, püksid jalas, istuvad, näod krimpsus, lava alumise astme peal. Tulid ka sauna!

Tuleb jaanipäev kätte, lind laulab, Eestist on toodud head-paremat.

Laud oli nagu äke. Köievedu, sangpomm. Vaata, selline asi tugevdab sõduril vaimu – tuleb tunne, nagu polekski sõda.

Või kui sulle endale on saadetud midagi head. Kui sul on suitsuvorst kuskil kuivamas. Pühapäeval võtad lati suitsuvorsti, ja sööd poistega koos ära. Või ostad kohalikelt granaadikastitäie kartuleid. (Algul võeti dollar kilo eest, hiljem kaks.) Kaevad maasse augu, varjad ära, et valgust ei paistaks, ja praed kartuleid selles pimedas augus. Sibul, kellel mida oli – sinki… Oh!

Keemiaülesanded on hea rohi hirmu vastu
Leitnant Tõnis Kurm, ESTCOY-3, ESTCOY-4

Hirm on sõjaolukorras väga vajalik. Ja kui sa tegutsed Sangini orus Helmandi provintsis, siis seal lihtsalt peab kartma – sest muidu ei jää ellu. Sangini org on kõige ohtlikum koht Afganistanis üleüldse.

Aga nipid, kuidas hirmuga hakkama saada, peavad olema välja mõeldud juba kodus, ega kohapeal midagi väga välja ei mõtle. Muusikakuulamine pole hea, siis ei kuule pommi vilinat ega ülemuse käsklusi. Aga lugeda ja õppida võib sõjas küll.

Mina võtsin missioonile kaasa gümnaasiumiaegseid keemiaõpikuid ja lahendasin Afganistanis keemiaülesandeid. Suurepärane, väga hästi aitas!

Aitäh, et poisi terveks tegite!
Veebel Marek Kohv, ESTPLA-12 ja 16

2006. aasta kevad Iraagis. Me otsisime läbi iraaklaste maju Sab al Boori linnas – et kas on seadusevastaseid relvi, lõhkekehasid, püssirohtu. Ühes majas selgus, et peres on laps haigeks jäänud. Umbes kümneaastasel poisil oli kehal lööve, kogu nahk punaseid punne täis. Meie rühma meedik vaatas poisi üle, puhastas nahka, andis tablette, ja läksime edasi.

Kaks aastat hiljem olin ma uuesti Iraagis, sellessamas Sab al Booris. Jälle otsisime maju läbi. Olime olnud väljas terve öö, päike hakkas tõusma, ees oli viimane maja.

Koputasin väravale, peremees tegi värava lahti, ja meie tõlk hakkas tegema oma tavapärast sissejuhatust – et kas võime sisse tulla jne. Mehel läksid silmad särama: “Jaa, muidugi, tulge aga tulge! Tulge kõik sisse, ma katan teile hommikusöögilaua!” Vaip laotati maha, toodi välja riis rosinatega, pakuti teed ja suurt õhukest leiba, mis näeb välja nagu pitsapõhi. Vaeselt elati, aga kõik, mis oli, toodi välja.

Majas oli poiss, umbes kaksteist aastat vana – seesama, kelle meie tohter kunagi terveks ravis!

Mul oli Eesti pärast häbi!
Kapral Raiko Jäärats, ESTPLA-8

See oli 2004. aasta aprillis Bagdadis, umbes lihavõtete ajal, mis sel aastal kattus mingi šiiitide pühaga. Mingil põhjusel sidusid šiiidid endale rohelised rätid pähe ja hakkasid püssidega paugutama. (Varsti nad rohelistest rättidest loobusid, sest see tegi nende tuvastamise meile liiga lihtsaks.)

Et šiiitide rünnakuks valmis olla, saadeti meie rühm kaitsepositsioonidele ühte kahest eelpostist. Tõsist rünnakud nad ei korraldanud, üksikud miinipildujad siin-seal kärisesid, aga magada ikka keegi ei saanud.

Vahelepõikeks ütlen, et meil oli nii kohalike kui ameeriklaste silmis täitsa arvestatav maine. Mitte et me mingisugune special forces oleksime olnud, aga kergejalaväe rühm paistab tankipataljoni kontekstis lihtsalt silma.

Meiega arvestati isegi brigaadi tasemel. Mingil ajal oli meie brigaadis 2000 sõdurit, kellest camp’ist väljas käis vaid 150, ja neist 30 olime meie. Ühesõnaga oli meil tihti põhjust tunda ennast kõrvust tõstetuna.

Loo juurde tagasi tulles – teise päeva varahommikul tuli staabist korraldus, et meid saadetakse mingit piimatehast üle võtma. Ükskõik mis muul ajal oleksin ma olnud väga entusiastlik sellise ülesande puhul – parem ikka kui camp’is passida või eelpostide vahet joosta. Aga ma polnud kaks ööd silmatäitki maganud, seest valutas, pea kumises. Soovisin ainult, et saaksin magada.

Olime juba välja sõitmas, kui tuli korraldus camp’i tagasi minna ja oodata, sest operatsioon lükkub edasi. Keerasime magama, aga iga tunni tagant anti teada, et operatsioon lükkub veel tund aega. Kuni lõpuks operatsioon tühistati.

Kui ma lõpuks ennast enam-vähem selgeks olin maganud, sain teada operatsiooni tühistamise põhjuse. Meie välja saatmine keelati ära Eesti kaitseväe poolt, midagi rohkemat ei selgitatud. Mina oskasin seda seletada nii, et kuu aega tagasi oli üks kaasvõitleja meie rühmast surma saanud ja kaitsevägi leidis, et Eesti avalikkus järgmist sarnast juhtumit ära ei seedi.

See oli täielik absurd! Eesti Kaitsevägi oli andnud meid Ameerika pataljoni käsutusse “ilma igasuguste piiranguteta”.

Pikkamööda oli ameeriklaste toetusest ja meie pühendumusest arenenud vastastikune usaldus: meid oli hakatud võtma võrdse partnerina.

Ja nüüd – ühe otsusega oli kogu see usaldus kadunud! Keegi ameeriklastest küll midagi ei öelnud, aga seda oli tunda.

Ma tundsin sügavat häbi Eesti Kaitseväe pärast. Ma tundsin häbi, et ma olen eestlane. Ma tundsin häbi, et ma olin soovinud magada!

Schwarzeneggeri sõber
Vanemveebel Risto Gurjev, ESTPLA-12

Otsisime Sab al Boori linnas Iraagis maju läbi. Eel­info oli selline, et kuskil siin (tegelikult näidati täpselt, kus) peab olema hull terroristide pesa. Läksin majja sisse, ja olin valmis bandiitidele vastu astuma. Ja mis ma näen – maja on karikaid ja medaleid ja igasugu auhindu täis.

Perepoeg tuli vastu ja demonstreeris meile erilise uhkusega pilti, kus keegi musklis Iraagi mees naeratas säravalt koos Arnold Schwartzeneggeriga. Selgus, et noormehe isa (mees pildil) on endine maailmameistrivõistluste pronksimees, Iraagi ja kogu Aasia meister kulturismis – Abbas al Hindawi.

Spordiheeros ise majas ei viibinud – ta vist elab peaasjalikult Jordaanias. Ja mingeid jälgi hullust terrorismipesast polnud samuti näha.

Kurat! Vaata, mis sellel seljas on!
Vanemveebel Toomas Leets, ESTPLA-14

See oli Iraagis, Bagdadist 60 km põhja poole. Olime patrullis ja otsisime mingit kahtlast maja. Kohalikke käis ümberringi palju, nende hulgas nooremat sorti habemik mees, 30–35 aastat vana.

Järsku keegi karjatab: “Kurat, vaata, mis sel seljas on!”

Mehel oli sinine t-särk, millel valge kiri “Haapsalu 700”.

Iraagi mees oli saanud Haapsalu särgi humanitaarabi korras kaugelt Euroopast.

“Kas sa tead, kus on Eesti?” küsisid meie mehed. Habemik raputas pead. Eesti on üks väike, ilus, põhjamaine, tubli riik, seletasid meie mehed. Mees noogutas.

Aaviksoo tuleb ja lippu pole!
Leitnant Hare Unt, ESTRIF-6

See juhtus tänavu kevadel. Meie missioon Kosovos Olaf Rye sõjaväebaasis oli kohe-kohe läbi saamas, aga üks tähtis sündmus oli veel ees ootamas – külla pidi tulema kaitseminister Jaak Aaviksoo. Olime riviplatsile Taani lipumasti kõrvale pannud püsti teise masti – Eesti lipu jaoks – ja ootasime ministri saabumist.

Samal ajal käis baasis tihe sigin-sagin. Taanlased hakkasid samuti ära sõitma, ja kreeklased (kes pole just kõige kõvemad keelemehed ja asjadest tihti valesti aru saavad) olid neil kolimisel abis. Äkki märkame – kreeklased on Eesti lipumasti maha võtnud!

Meil Aaviksoo tulemas ja nemad võtavad meie lipumasti maha! Ei jõudnud me veel tormata korda majja lööma, kui kuskilt kostis taanlasest baasiülema kuri hääl ja kreeka mehed kamandati Eesti masti juurest minema.

Paar tundi hiljem oli minister Aaviksoo platsis ja meie sinimustvalge lehvis rõõmsasti tuules.

Mees üle parda!
Vanemleitnant Taavi Urb

See oli möödunud aastal, kui me tulime miinijahtijaga Sakala* ­SNMCMG1 koosseisus USAst tagasi Euroopasse.

Sõitsime välja Charlestonist ja tegime kolmepäevase peatuse Bermudal, et varusid täiendada, väiksemaid remonttöid teha ja enne pikka ülesõitu puhata.

Bermudale jõudsime 9. oktoobril, mis on juhtumisi minu sünnipäev. Mereväes on traditsioon, et sünnipäevalaps visatakse koos riietega üle parda. Ega mul ka pääsu ei olnud. Telefon taskust välja, saapad jalast ja … Vesi oli 30 kraadi, õhk 40, nii et midagi hullu polnud – nii sooja vette polegi veel visatud. Rifi sees ei ole haisid ka.

Sadamasse jõudmise, aga ka minu auks peeti õhtul pidu. Kõike ei räägi ka, mis tehti, sest – mis laevas juhtunud, see laeva jäänud!

Konfliktipiirkonnas pole me Sakalaga olnud. Kui oleksime kuskil käinud piraate taltsutamas, oleks rohkem rääkida.

*2009 sõitis miinijahtija Sakala NATO õppustel esimese

Eesti mereväe laevana üle Atlandi ookeani.

Jõudehetk mõni päev enne kojusõitu
Veebel Risto Fuchs, ESTCOY-10

Afganistani politseinike unevajadus näib olevat võrdväärne kasside omaga, kes tõusevad üles enamasti vaid selleks, et kõht täis süüa.

Nad tõmbavad endale keset päeva teki ümber ja magavad lageda taeva all. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Oli keskpäevane jõudehetk ja olin parasjagu oma võrratus välivoodis pikali trussikute väel ning lugesin raamatut. Mõtted hakkasid koduste peale minema, sest missiooni lõpuni oli veel vaid mõni päev.

Ja äkki raputas meie maja hirmus kärgatus. See oli ainuke klaas­akendega hoone ümbruskonnas, aga nüüd jäi ta akendest ilma.

Meid lasti tankitõrjerelvast RPG läbi metallist mastaapse värava (sellest ei jäänud suurt midagi järele) ja pärast anti kolme sorti automaatrelvadest vürtsi juurde.

Ega polnudki muud teha kui toas pikali visata ja sellises asendis endale riided ja varustus selga ajada.

Afgaani politseinikud kargasid ka maast lahti, jooksid edasi-tagasi ja paugutasid püsse. Umbes minutiga suutsime mehitada ringkaitsepositsioonid, afgaani politseinikud maha rahustada, et nad rohkem pauku ei teeks, ja varsti oli vaikus majas. Mõne päeva pärast sõitsime koju.