Eesti meistrivõistlused altkäemaksuvõtmises
Selge, kuid siiski soe hilissügise hommik. Teisipäev, 29. november 2005. Narva maanteel endises Pedagoogikaülikooli majas on tööpäev alanud. Kell on juba kümme. Kohvikus kohtuvad ehitusspetsialist Rein Orusaar ja üks mees firmast, mis müüb ülikooli uuele hoonele tehnikat.
Mehed on juba mõnda aega jutelnud, kui laua juurde astub kaitsepolitseinik ja teatab Orusaare vahistamisest.
See pole lugu, kus käerauad "klõpsataksid randmete ümber", sest Orusaar pole narkodiiler, vaid 36aastane pereisa, Tallinna ülikooli töötaja.
Kaitsepolitseinikud viivad Orusaare tema tööruumi, kus nad otsivad sahtlitest pabereid ja arvutisse kirjutatud dokumente.
Koridoris seisvad ülikooli töötajad vaatavad toimuvat eemalt pealt. "Paras üllatus oli," ütleb kolleeg Tarvo Tomingas.
Seejärel sõidab politseikonvoi Peetri külla. Orusaarte perekond on elanud Tallinna lennujaama lähistel 1960. aastatest. Rein Orusaare isa ehitas sinna maja. Ikka ise – nagu nõukogude ajal kombeks. Ehitus venis aastaid ja seniks oli perekonna kodu ajutine majake ehituse lähedal.
Peetri küla on Rein Orusaare lapsepõlvemaa. Sõbrad teavad teda kui toredat ja sõbralikku poissi hoolimata kahest Viljandi noortekoloonias veedetud aastast.
Naabrid läbiotsimist ei märganud. Ka varem pole neile seoses Orusaarega midagi erilist silma jäänud.
Uudis vahistamisest jõuab ajakirjandusse alles siis, kui on toimunud esmased ülekuulamised ning läbiotsimised töökohas, kodus ja mõnes kahtlusaluses firmas. Alles nädal hiljem kirjutavad ajalehed, et kinni on võetud Eesti suurimas ehk 500 000 kroonises altkäemaksus kahtlustatav mees.
Võltsitud diplomiga vastutavale tööle
Tegemist pole paadunud kurjategijaga, kuigi rikastumise riskantsed keerdkäigud olid tal hoolega läbi mõeldud. Grand Cherokee džiip oli olnud Rein Orusaare unistus ja tema mõõt – mida muud võiks arvata sellest, mis oli toimunud eelnevate kuude jooksul.
Rein Orusaar juhtis Tallinna ülikoolis saja miljoni kroonise eelarvega uue peahoone ehitust. Tema kuupalk oli 12 000 krooni, vastutus aga nagu mõnel tippjuhil. Tema üksi pidi hea seisma selle eest, et iga ehitusmeeste ostetud kaabli- või torujupp oleks vastuvõetavast materjalist ja paigaldatud sobival moel. Norimist oli kõvasti, sest ehitus korraldati vähempakkumisega ning ehitajatel oli kiusatus siit ja sealt kokku hoida. Ülikooli õppehoone pole kortermaja, siia oli vaja ehitada laboratooriumid ja erisugused õpperuumid.
Mõne tuhande kroonine igakuine lisatasu pidi Orusaare vastutuskoormat tasakaalustama. Ikkagi oli tema kuupalk umbes kaks korda väiksem kui suurtes ehitusfirmades sama tööd tegevatel meestel.
Ülemus Tiit Villig oli Orusaare tööga üldiselt rahul. Praegu käib ülikoolis konkurss Orusaarest vabanenud ametikohale. Selle eriala spetsialistid ei näita üles isegi tagasihoidlikku huvi.
Olukord nõudis erakordset asjatundlikkust mitmel alal ja Orusaar sai oma tööga hakkama. "Asja ta tundis," ütleb Tiit Villig, Tallinna ülikooli kinnisvaraosakonna juhataja. "Kuigi selgus, et tal ei olnud erialast haridust."
See on üllatus, mis paljastus alles uurimise käigus. Tööle kandideerides lasi Orusaar Viljandi noortekoloonia aegsel sõbral Toomas Ildil võltsida talle kõrghariduse tunnistuse. Muuseas, see on sama Ild, kes 1984. aastal üritas Balti jaamas hävitada 1. detsembri mässu mälestusmärki ja selle eest koloonias istus.
Niisiis viis Orusaar ülikooli personaliosakonda koopia Tehnikaülikooli ehitusteaduskonna diplomist. Ülikool ei osanud võltsingut märgata – masinatahmased koopiad näivad kõik sarnased.
Liiga suur arve käib üle mõistuse
Orusaar treis välja skeemi, mille lõpplahendusena oleks tema perekond saanud igapäevaseid sõite teha vahva maasturiga. Ta oli isegi Silberautos kohal käinud ja džiibi välja valinud.
Kava nägi välja järgmine: Tallinna ülikool korraldas septembri alguses konkursi konverentsitehnika leidmiseks. Firma pidi kokku panema ja paigaldama ligi 300kohalises konverentsisaalis ja senati istungiteruumis jutu võimendamiseks mikrofonid ja kõlarid ning tehnilise pudi-padi tõlke lähetamiseks saalis istuva kuulaja kõrva.
Enne pakkumiste tähtaja kukkumist helistas Orusaar ja leppis kokku kohtumise ART Konverentsitehnika juhatuse liikmega. Tema mõte oli selline, et firma kirjutab ülikooli arvele juurde pool miljonit krooni. Tehnika hind oleks miljon krooni ja sinna juurde keevitataks maasturi ostuks vajalik 500 000 krooni.
Orusaar pakkus, et ART Konverentsitehnika võidab konkursi, kui nõustub diiliga. Kusjuures ta lubas konkursi võitu olukorras, kus Konverentsitehnika oli niigi ainus osaleja.
Tallinna ülikool ei märganud midagi. "On küsitud, et kuidas me ei taibanud, kui kolmandik arvele juurde kirjutati," räägib üks pakkumist hinnanutest Tiit Villig. "Tõesti ei saanud aru. Seal oli paar lehekülge tundmatute seadmete nimesid ja meil oli võrdluseks mõne aasta tagune keeltemaja mitu korda väiksem hange."
Orusaarel oli veel üks mure. Ta oli pool miljonit krooni küll välja kaubelnud, aga kuidas seda tähelepanu äratamata enda kätte saada? Tema idee oli selline – ülikool maksab raha konverentsitehnika firmale, see kannab edasi Orusaare tuttava tuttava firmale, kes ostab Silberautost džiibi ja annab auto Orusaarele kasutada. Hüvituseks pidi firma saama 50 000 krooni.
Orusaare plaanis osutus nõrgaks kohaks pika ahela üks lüli, kes ei soovinud ametniku head elu toetada ja andis vihje kaitsepolitseile. Alates sellest hetkest toimus kogu korruptiivne sebimine sõna otseses mõttes uurijate luubi all.
Koputajal oli põhjust küllaga, sest vahelejäämise korral oleks ka teda oodanud kohtu ette astumine ja karistus. Näiteks sotsiaalministeeriumi altkäemaksujuhtumis tõmbas kaitsepolitsei peale altkäemaksuvõtjast osakonnajuhataja vahele veel seitse inimest erasektorist. Riigikantselei infotehnoloogia osakonna juhile altkäemaksu andnud firma aga maksis karistuseks riigikassasse 80 000 krooni.
Ka Orusaare juhtumi korral on süüdistus esitatud kokku kaheksale inimesele ja kahele firmale: M&B Partnertid ja Riigel. Kõik nad osalesid nn rahapesu skeemis.
Kuigi altkäemaksu andjaid ähvardab karistus, imestab prokurör Kadri Väling, et ettevõtjad lähevad üsna lihtsalt altkäemaksunõudjatest ametnikega kokkuleppele. "Saavad aru küll, mis toimub, aga ikka osalevad."
Altkäemaksuks kõlbas ka kodukino
Kahe väikese poisi isa Orusaar tahtis džiipi, kuid see polnud kõik – ta oli varemgi meisterdanud julgeid skeeme, et pere elustandardit tõsta.
Mullu suvel helistas Orusaar mehele, kes juhtis Eltel Networksi töid ülikooli ehitusel. Tema firma paigaldas ülikooli audio- ja videotehnika. Orusaar arvas, et ta võiks hanke raames saada kodukinosüsteemi ehk õhukese ekraaniga teleri ja DVD-mängija. Ja sai ka.
Sügisel aga küsis ta samalt firmalt veel lisaks arvuti, mis tema soovi kohaselt võinuks olla tänapäevase õhukese LCD-ekraaniga. Kuna firma laos sellist mudelit polnud, läks Elteli mees poodi ja ostis selle oma firma arvelt. Osapooled said kokku parklas Olümpiapurjespordikeskuse juures, kus nodi tõsteti ühest autost teise.
Teleka ja arvuti looga oli Orusaar hea hoo sisse saanud ja nähes, et kodukülas teeb kaablipaigalduse töid jälle Eltel Networks, lasi endalgi kodus interneti- ja telefonikaabli paigaldada. Küla teised asukad maksid täie rauaga, aga Orusaarel oli käpp firmas sees ja ta arvas, et tema pere võiks kaablitööd tasuta saada. Ja sai ka.
Orusaar jõudis ülikoolis töötada kolm aastat ja kolleegid teadsid ka seda, et mehel oli ikka mõni haltuura käsil. Praeguse kinnisvarabuumi ajal on suur nõudlus ehitusspetsialistide järele. Orusaar tegi ehitusjärelevalvet, kuigi oli saanud vastava loa majandusministeeriumist võltsitud haridustunnistust kasutades.
"Vaatasin, et Altmetsa rajoonis, kus ma ise elan, oli silt üleval, et firma ehitab. Tema nimi oli sildil, et Rein Orusaar teeb ehitusjärelevalvet," rääkis Tiit Villig. "Üldiselt oli teada, et see firma teeb kehva tööd." Orusaar kostnud seepeale, et tema ei tee seal enam ammu midagi, peab laskma nime maha võtta.
Hiljem selgus, et Orusaar tegi järelevalvet vähemalt nelja kortermaja ehitusel ja teistelgi objektidel. Ega see polnud otseselt keelatud, aga eks ta ülikooli tööajast haltuuradele lippama pidi.
"Ühe firma mehed tulid pärast vahistamist mingeid dokumente otsima. Need olid küll rahul, et ta mitte ainult vormi poolest ei tee järelevalvet, vaid on ikka täitsa tõhus," rääkis Villig. Hinnatud spetsialistina koostas Rein Orusaar ekspertarvamuse ka Kumu ehituse muudatustööde kohta.
Ülemus Villig mõtleb, et oleks pidanud hoolikamalt uurima alluva tausta. Ta ise tuli ülikooli tööle alles pärast Orusaart. Samas miski ei äratanud kahtlust – mees sõitis täiesti tavalise autoga, tal polnud edevaid riideid ega ebatavaliselt uhket kella.
"Esimese paari nädala jooksul oli meil üks konflikt. Keeltemajale ehitasime korruse peale. Liiga varakult lasi akti alla kirjutada. Selline kiirustamise lugu oli."
Neljas kuu trellide taga
Nüüdseks on möödunud neli kuud päevast, kui Orusaar tol teisipäeva hommikul töölt kaasa viidi. Ta istub Tallinna vanglas, viie või kuue mehega ühes kongis. Tal pole õigust kellegagi kohtuda, ei naise ega lastega – isegi kirju ei tohi saata. Ainult advokaat Raul Ainla ja uurija on tema juures käinud.
Tegemist on levinud taktikaga, kus vastu punnivat kahtlusalust üritatakse vaimselt murda. Mida kauem istub Orusaar trellide taga, seda enam võib pereisal tekkida huvi end prokuratuuri versiooni kohaselt süüdi tunnistada.
Kahel korral on Orusaar taotlenud võimalust oodata kohtuistungi aega kodus. Advokaadi hinnangul pole ta ühiskonnale ohtlik.
Jäikuse ja kindla sõna poolest tuntud prokurör Väling on vankumatult nõudnud altkäemaksuvõtja vanglas hoidmist. Prokurör põhjendab seda väitega, et Orusaar ei tohi minna tunnistajaid mõjutama.
Selleks ajaks peaks kaitsepolitseil olema Orusaare vastu terve hunnik asitõendeid ning kogu juhtum sisuliselt lõpetatud.
Kuid Orusaar ja tema advokaat Ainla vaidlevad ägedalt vastu. Nad soovivad õigusmõistmist mitte ametiseisundi kuritarvitamise, vaid hoopis kelmuse eest. Ehitusjuht oli konverentsitehnika meestele luisanud võimalusest konkurss võita – nad olid ise ainukesed pakkujad!
Kelmusega oleks suurim karistus kolm aastat vanglat, altkäemaksu nõudmise eest kuni kümme aastat.
Prokurör Kadri Väling nõuab süüdistatavale tegelikku vangistust ja tõenäoliselt jõuavad pooled lähipäevadel ka kokkuleppele karistuse suuruses.
Orusaare püstitatud altkäemaksuvõtmise rekord ei pidanud vastu isegi mitte kohtuprotsessi alguseni.
Altkäemaksuvõtja portree
Altkäemaksu võtjatele saab saatuslikuks kirg luksuslike autode või kalli firmamärgiga riiete vastu – sõltub, mis on kellegi nõrk koht.
Möödunud reedel paljastas kaitsepolitsei altkäemaksu võtnud kohtuniku Ardi Šuvalovi. Lühikesekasvulist meest iseloomustavad teda tundvad inimesed kui inimtüüpi, kellel on alati olnud hoogu pisut üle võimete elada.
Rein Orusaarele, kellel kolleegid polnud täheldanud uhket kella ega edevaid riideid, sai nõrkuseks Grand Cherokee džiip.
Safiirsinise Toyota Supra Turboga tegi kiirendusvõistlustel ilma sotsiaalministeeriumi osakonnajuhataja Henry Timmermann. Lisaks oli tal maastur Toyota Land Cruiser ning kolmetoaline korter Tallinna kesklinnas.
Inimestele, kes on kohtunud maksuameti osakonnajuhataja Ahti Lillega, jäi meelde stiilne ja firmamärgitruu riietumisstiil.
Veterinaarameti peadirektori asetäitjal Vladimir Razumovskil on Viimsis kaks kõrvuti krunti majadega.
Need on viimase paari aasta ajakirjanduses kajastamist leidnud juhtumid, kus on uurimisasutused vahele võtnud altkäemaksu kahtlusega riigiametnikud.
Samas pole need mehed ohvrid, kes andsid järele uksest ja aknast tulvavale rahapakkumiste survele. Nad küsisid ise ja joonistasid oma peas skeemid pisiasjadeni lahti.
Altkäemaksu suurusele on seadnud piirid fantaasia. Kes rohkem teenib, ka küsib rohkem. 30 000 kroonise kuupalgaga kohtunik küsib miljon krooni, mis seni on suurim Eestis paljastatud altkäemaks. Väiksema palgaga inimesed lepivad vähemaga.
Eesti keskmine altkäemaksuvõtja on keskastme juht, kes sai tõestatud kasu 100 000 kuni 300 000 krooni.
Karistused nendele altkäemaksuvõtjatele pole olnud hirmuäratavalt karmid. Kohus on pistnud nad trellide taha neljaks kuni kuueks kuuks.
Suurema osa ajast on nad kohtuotsuse jõustumiseks juba ära istunud. Ülejäänud vangistus on tingimisi. Et nad on tavaliselt kõrgharidusega, keskklassi kuuluvad kodanikud, peaks neil olema piisavalt võimalusi ja motiive alustada uut elu.
Kes on kes?
Advokaat Raul Ainla
Kogenud advokaat, tegelnud mitme juhtumiga, kus prokurör on esitanud süüdistuse ametiseisundi kuritarvitamises.
Tuntuim kaitsealune oli Hüvitusfondi eksjuht Andres Männart, keda Ainla kaitses koos advokaat Aleksander Glikmaniga. Keskkriminaalpolitsei kahtlustas Männartit fondile ligi 22,5 miljoni kroonise kahju tekitamises.
Tallinna linnakohus mõistis Männarti vangi kaheks aastaks ja kuueks kuuks ning ta pidi fondi kasuks välja maksma 8,5 miljonit krooni. Hiljem kohus vähendas vanglakaristust kuue kuu võrra.
Paar nädalat tagasi, märtsi lõpus arutas kohus kaitseministeeriumi endise nõuniku Sven Smiti süüasja. Prokurör nõuab ametiseisundi kuritarvitamise ja riigile 4,7 miljoni kroonise kahju tekitamise eest kaheaastast vangistust, millest kuus kuud tuleks kohe ära kanda ja ülejäänud osa kaheaastase katseajaga.
Prokurör Kadri Väling
Rein Orusaare asja uurimises on ta tegelikult kolmas prokurör. Advokaat Ainla kursuseõde.
Tema juhtida on olnud paljude majandus- ja korruptsioonikuritegude uurimine.
Välingu "klientidena" on praegu ametiseisundi kuritarvitamise süüdistusega kohtus erakõrgkool Concordia endine rektor Mart Susi ja tema endine naine Mari-Ann Susi.
