HÄSTIVARUSTATUD AHV: Seitsmeaastane šimpans Rudi mängib Yongini lõbustuspargis Lõuna-Koreas golfi. Uue uuringu valguses võib oletada, et ta oskab näha seost golfikepi ning mängu eest saadavate auhindade vahel ega viskaks keppi minema ka siis, kui mänguvõimalust hetkel pole. Chung Sung-Jun/Getty Images

Saksamaal Leipzigis asuvas Wolfgang Köhleri Primaatide Uurimise Keskuses töötavad teadlased Nicholas J. Mulcahy ja Josep Call tsiteerisid oma läinud nädalal Science’is avaldatud uurimuses üht Endel Tulvingu tööd, kus inimese võimet varustada end tulevikus võib-olla vajalikuks osutuvate esmete ja oskustega illustreeriti eesti muinasjutuga.

"Eesti muinasjutt räägib tüdrukust, kes nägi unes, et ta kutsuti peole, kus pakuti tema lemmikrooga. Kuid tüdruk ei suutnud toitu süüa, sest kusagil polnud lusikat," kirjutasid Mulcahy ja Call Science’is. "Arvestades võimalusega, et peole kutsumise unenägu võib korduda, võttis ta järgmisel õhtul lusika voodisse kaasa. Oluline on, et tüdruk ei võtnud lusikat voodisse seepärast, et tal oleks seda seal otsekohe vaja läinud, vaid seetõttu, et seda võis vaja minna tulevikus. Tulving illustreeris selle näitega inimesele oletatavasti ainuomast võimet mõelda minevikule ja planeerida selle abil tulevikku ning ta pani ette, et samasugust "lusikatesti" võiks kasutada ka mitteinimeste tulevikuplaneerimise võime testimiseks."

Kas loomad mõtlevad?

Sarnasel moel tulevikuks valmistumine näib eeldavat teadvuse olemasolu, sest tegevuse ning sellest tõusva kasu vahele võib jääda pikk ajavahemik, kirjutavad teadlased. Seni on seda peetud ainuomaseks jooneks inimesele. Me oskame pakkida reisikohvrit vastavalt reisil tõenäoliselt tekkivatele vajadustele või osta torti kellegi sünnipäeva tähistamiseks. Kuid loomade puhul on planeerimist ja kavakindlat tegutsemist seni täheldatud vaid nende hetkevajaduste, mitte tulevaste vajaduste rahuldamiseks. On küll ammu teada, et šimpansid oskavad kaasa tassida kive pähklite purustamiseks ja et Uus-Kaledoonia varesed mõistavad valmistada konksutaolisi tööriistu veest putukate püüdmiseks. Kuid need loomad käituvad nõnda vaid näljastena. Täis kõhuga nad tulevase nälja kustutamise vahendite peale ei mõtle.

Seevastu loomad, kes punuvad pesi või varuvad talvevarusid, näivad küll tegelevat ka kaugema tuleviku planeerimisega, ent need tegevused on tugeva füsioloogilise ja geneetilise tagapõhjaga ega tulene "teadvuslikust" käitumisest.

Õppind ahvid, õiged riistad

Teadlased korraldasid eksperimendi kääbusšimpanside ehk bonobode ja orangutanidega kui inimese vastavalt kõige lähemate ja kõige kaugemate sugulastega suurte ahvide seas. Nad oletasid, et kui mõlemal liigil ilmneb võime tulevikku planeerida, viitab see oskuse väljakujunemisele enam kui 14 miljonit aastat tagasi, mil elas kõigi tänaste ahvide ja inimese ühine esivanem. Kui aga kõigest bonobod ilmutavad võimet ettepoole mõelda, on see oskus tekkinud viimase 14 miljoni aasta vältel. Kui kummagi ahviliigi esindajad tulevikust ei hooli, tähendab see inimliku planeerimisoskuse väljakujunemist millalgi viimase seitsme miljoni aasta jooksul.

Katses osalenud viis bonobot ja viis orangutani õppisid esmalt kasutama mõnd tööriista, saades selle eest preemiaks toitu katseruumis asunud aparaadist. Seejärel paigutati katseruumi kaks õiget ja kuus valet tööriista, kuid ahvide ligipääs aparaadile blokeeriti. Viie minuti pärast kupatati ahvid katseruumist ooteruumi ning talitaja koristas katseruumist ahvide nähes kõik tööriistad. Tunni aja pärast lubati ahvid katseruumi tagasi ja taastati ligipääs auhinnaaparaadile.

Ahvid taipasid, et aparaadist preemia kättesaamiseks peavad nad järgmisel korral katseruumist kaasa võtma sobiva tööriista, hoidma seda ooteruumis tunni aja jooksul oma käes ja seejärel selle katseruumi tagasi tooma. Kõik katseloomad said süsteemile pihta vähemalt korra seitsme katse jooksul. 70 protsendil katsetest võtsid loomad tööriista ooteruumi kaasa ja seejuures valisid silmapaistvalt sageli õige, auhinna saamist võimaldava riista. Ooteruumist kaasa võetud õigetest tööriistadest toodi katseruumi tagasi 77,5 protsenti, kaasa kahmatud valedest esemetest aga kõigest 32,5 protsenti.

Mida homne toob?

Järgmises katses pikendati ajavahet tööriista valimise ja selle auhinna saamiseks kasutamise võimaluse vahel 14 tunnini. Kaks ahvi viidi tööriistade juurest õhtul magamisruumi, mis asus hoopis teisel korrusel, ning toodi tagasi hommikul.

Esimesel korral ei taibanud tööriista kaasa võtta ei orangutan ega bonobo. Kuid järgnevalt võttis orangutan riista kaasa kõigil 11 katsel ning tõi hommikul tagasi (ja sai auhinna) 7 korral. Bonobo võttis tööriista õhtul kaasa 8 korral 11st, kuid see-eest tõi selle alati tagasi ja kasutas sihipäraselt.

Kolmandas katses õpetati ahvid esmalt konksuga haarama nööri otsas rippuvat mahlapudelit. Seejärel jäeti nad ruumi, kus leidus konks ja ka kolm sobimatut tööriista, ent puudus auhinnaaparaat. Viie minuti pärast aeti nad tunniks ajaks ooteruumi. Kui ahvid viimaks tagasi lubati, olid kõik tööriistad katseruumist koristatud ning loomade silme all hakati üles seadma auhinnaaparaati, mis reageeris vaid konksudele. Kui ahvid oleksid konksud eelnevalt kaasa võtnud, saanuksid nad nüüd auhinna. Eksperimendi mõte oli tuvastada, kas ahvid õpivad tulevikuks valmistuma ka siis, kui auhindu ega auhinnaparaati silma all ei ole. Samuti pakkus huvi, kas konks, mis eelnevalt seostus vaid joogi hankimisega, tekitab ahvides mõtte kasutada seda toiduauhinna lunastamiseks. Kuid taas ilmutasid loomad taiplikkust, lahendades ülesande hiljemalt kuuendal katsel.

Ahvil on plaan!

Neljas katse oli üles ehitatud sama moodi, ent konksu kaasatoomise eest ei andnud auhinna mitte masin, vaid inimene. Seekord aga esinesid ahvid kehvalt, jättes konksud enamasti maha. Teadlased järeldasid sellest, et eelmiste eksperimentide edu ei saa seletada lihtsa assotsiatiivse sideme tekkimisega tööriista ja auhinna vahel, vaid tõepoolest ahvide plaaniga kasutada tööriista aparaadist auhinna kättesaamiseks.

"Ahvid valisid, tassisid ja hoidsid sobivaid tööriistu mitte oma hetkevajaduste, vaid võimalike tulevikuvajaduste rahuldamiseks," järeldasid teadlased. Seejuures tuleb arvestada, et looduses ei varu inimahvid endale toitu ega muid vajalikke esemeid, sest need on aasta ringi niigi saadaval. Bonobode ja organgutanide looduslikes kooslustes pole märgatud ka tööriistade kasutamist, ammugi nende kaasatassimist. Järelikult ei saa katse käigus ilmnenud õppimis- ja planeerimisvõimet seletada ahvide senitundmatu bioloogilise mehhanismiga. Ahvid tõesti mõtlesid tulevikule.

Kuna säärane võime ilmnes nii bonobodel kui ka orangutanidel, peab see olema välja kujunenud varem kui 14 miljonit aastat tagasi.