Eesti Murdoch tuleb Oslost
Oslo ülikooli meediateadlased väidavad, et ajal, mil Norras kardetakse globaalsete meediakonglomeraatide laienemist ka sinna, käituvad norra oma meediakontsernid lähiriikides just ülemaailmsete meediagigantide võtteid järele aimates.
Oslo ülikooli meediaõppejõud Hans Fredrik Dahl ja Henrik G. Bastiansen said hiljuti maha äärmiselt mahuka, enam kui 600 lehekülje paksuse raamatuga "Norra meedia ajalugu", mis annab ülevaate enam ligi 400-aastasest sealsest ajakirjandustraditsioonist. Kogu selle perioodi jagavad autorid kaheksaks epohhiks, millest viimane sai alguse umbes 25 aastat tagasi, kui murti sealne ringhäälingumonopol ning eraettevõtlus tungis edukalt nii tele- kui raadioärisse. Selle tulemusena kujunes Norras välja kaasaegne kapitalistlik meediaühiskond, kus põhitegijad on eraõiguslikud suurkontsernid, mis koondavad terve hulga väga erinevaid meediakanaleid ja -ettevõtteid.
Raamatu autorid rõhutavad, et vaid tänu omamaiste meediakontsernide kiirele kasvule ja tugevusele on Norra jäänud seni puutumata sedasorti ülemaailmsetest meediagigantidest nagu Rupert Murdochi või Ted Turneri juhitud hiiglaslikud konglomeraadid. Viimaseid kardetakse ennekõike seetõttu, et vastavate impeeriumite konsolideerumise tagajärjeks on paratamatu meediasisu nivelleerumine, ühele omanikule kuuluvate kanalite ristpromotsioon toob kaasa edastatavate sõnumite ja esindatavate väärtuste mitmekesisuse vähenemise. Fenomen, mille algeid võib tänane Eesti meediatarbija täheldada näiteks ühisele Norra omanikule kuuluvate Postimehe ja Kanal 2 ühtlustatud sisutoodete puhul.
Et see nii on, et pääsenud ise murdochite haardest, viivad ise laienema asunud Norra meediaettevõtted analoogset strateegiat ellu oma naaberriikides, kinnitavad ka meediauurijad Dahl ja Bastiansen. See tõdemus tekitas peale raamatu ilmumist paari nädala eest Norra avalikkuses ka diskussiooni Schibstedi teemal. Schibstedile endale kuuluvas Aftenpostenis kuulutas professor Dahl, et Schibsted on eestlastele niisama hirmuäratav nagu Murdoch on Norra poliitikutele.
Tema kriitikale vastas avalikult Schibstedi toimetaja Hans Erik Matre, kes eitas sarnasust Schibstedi Eesti-ettevõtmiste ja Murdochi vahel. Tema väitel kardetakse Murdochit ennekõike seetõttu, et viimane ajab pahatihti segamini meediavõimu ja toimetuse võimu, kuid et Schibsted end Eestis poliitilisse debatti ei sega, on selline võrdlus nende jaoks arusaamatu. Matre hinnangul on Schibsted toonud Eesti meediapilti vaid uusi teadmisi ja mitmekesisust ning kui üksikud siinsed meediauurijad välja arvata, on vastuvõtt olnud üldiselt väga positiivne.
Ilmselt viitas Matre meediaprofessor Marju Lauristinile, kes hiljuti, kui Schibstedile kuuluv meediaettevõte Eesti Meedia omandas 34-protsendilise osaluse suurimast Eesti raadiogrupist Trio LSL, hoiatas meedia konsentreerumisega kaasnevate ohtude eest. Lauristin viibutas näppu, et sedasorti meediakontsernide teke kätkeb endas ohtu kontsernile kuuluvate kanalite sisulise suuna ja autorite valiku ühtlustumiseks ning arvamuste paljususe vähenemiseks.
Lisaks osalusele raadioketis, kuhu kuuluvad raadiojaamad Kuku, Elmar, Uuno, Eeva, 100FM, Uuno Plus ning ka internetiportaal uno.ee, kuuluvad Eesti Meediale veel ka päevalehed Postimees ja Pärnu Postimees. Samuti on Eesti Meedia osanik SL Õhtulehes, Ajakirjade Kirjastuses ja veel mitmetes maakonnalehtedes.
---
Professor Hans Fredrik Dahl, mis on viinud Norra meediaettevõtted säärase võimsa laienemiseni naabermaadesse?
See on väga huvitav küsimus ning pole kerge sellele vastata. 25 aastat tagasi poleks osanud keegi arvata, et sellised firmad nagu Orkla, Schibsted või A-Pressen võiksid areneda multi-rahvuslikeks multimeedia-ettevõteteks. Orkla oli tollal tööstuslik kaevandusettevõte, mis tegeles kitsalt traditsioonilise Norra metallimaagi äriga. Kuid 70ndate lõpul hakkas too ettevõte üsna teadlikult planeerima uutesse sektoritesse sisenemist ning tegi lõpuks otsuse infotööstuse kasuks. Esimese sammuna sisenes Orkla kaabeltelevisiooni, seejärel ajalehtesse ja ajakirjadesse ning ehitas sellelt põhjalt lõpuks üles konglomeraadi, mis täna on juhtiv tegija nii Poola kui ka Taani pressis.
Schibsted, teiselt poolt, oli omanud 100 aastat ainult ühte või kahte Oslo ajalehte ja ei midagi enamat. Oma kasvu alustas ta aga peale seda, kui omandas 1991. aastal enamusosaluse /Norra – toim./ uuest eratelekanalist TV 2 - käik, mis alguses oli mõeldud vaid kaitseotstarbelise operatsioonina, et kindlustada oma osalus Norra reklaamiturul, osutus hiljem silmapaistvaks pöördepunktiks, mis tähistas edasist laienemist filmitööstusse, teletootmisse, kinolevisse, veebiärisse ja veel kõigisse võimalikesse meedia-ettevõtluse harudesse. Ja sealt edasi Rootsi ja Eestisse.
A-Pressen, kolmas juhtiv firma, oli alguses vaid teatud töölislehtede struktuur. Täna on tegu aga samuti eduka konglomeraadiga, mis omab kolmandikku kanalist TV2 - mis on muide hirmuäratava jõudlusega rahamasin - ning samuti trükitööstuseid ja ajalehti Venemaal. Aga kõik see on viimase 20 aasta kestel aset leidnud arengu tulemus, mis pole aga Norra äriajaloos kindlasti pretsedenditu.
Milline on Norras üldine suhtumine rist-omandusse meedias ning meedia konsentreerumisse, kuidas on see reguleeritud ja mida te kardate selles kontekstis?
Rist-omandus pole Norra poliitikuid kunagi vaevanud, vähemalt mitte märkimisväärsel määral. Meil pole sellekohast seadusandlust ning poliitilisi parteisid ei näi kiiresti arenev rist-omandus meedias üldse huvitavat. Samal ajal on rist-omandus imbunud kogu meie meedia-struktuuri, kus kõik omavad sisuliselt kõiki (kõik = juhtivad kuus või seitse konglomeraati).
Meedia kontsentratsiooni, teisest küljest, suhtutakse ettevaatusega ja seda reguleeritakse meediaomanduse seadusega. See seadus ei luba ühel omanikul omada rohkem kui kolmandikku ajaleheturust, nii lokaalsel kui üleriiklikul tasandil, ning rohkem kui kolmandikku ühest telejaamast. Nende seaduse poolt paika pandud osakaalude üle käib siiski pidev ühiskondlik debatt ning isegi meie meedia- ja kultuuriminister on andnud märku, et võibolla tuleks liikuda edasi 50 protsendi piiri kehtestamiseni. See muidugi raskendab meie praegusi pingutusi kontrollida ka olemasolevat ühe kolmandiku piiri.
Mil määral jälgitakse Norras oma meediaettevõtete ettevõtmisi välismaal, kuidas seda kajastatakse ja sellesse suhtutakse - nii avalikkuses kui meediateadlaste seas?
Selle pärast muretsetakse õige vähe. Tegelikult kedagi lihtsalt ei huvita. Üldine meeleolu on umbes selline, et suure ettevaatusega suhtutakse välismaise kapitali sisenemisse norra meediasse, kuid norra kapitali liikumisse välismaale suhtutakse suure rahulduse ja uhkusega. Meedia-uurijad ning ka asja vastu huvi tundvad ajakirjanikud on siiski hakanud Norra meedia-eksporti ka teatud määral jälgima. Äsja kaitsti doktoritöö Orkla tegevusest Poolas (Johan Roppen Volda kõrgkoolis) ja minu teada on tulekul ka mitmeid magistritöid neil teemadel.
Mis võiks olla põhjuseks, et arengud, mida Norras heaks ei kiputa kiitma, viiakse ellu Norra ettevõtete poolt välismaal - nii nagu näiteks Schibsted teeb Eestis?
Ses osas tuleneb üldine meeleolu Norras paljuski rahvuslusega seotud kitsast enesekesksusest ning üldistest äripõhimõtetest hoolitakse seejuures väga vähe. Olete te näiteks kunagi midagi kuulnud Peer Gyntist? Kuid siiski, ma pean ka välja tooma, et mida Schibsted siin meile räägib, on see, et nad juhivad oma Eesti ettevõtteid järgides kõige kõrgeimaid toimetuse- ja ajakirjandusliku autonoomia põhimõtteid, mis mitte vähimalgi määral ei erine sellest, kuidas nad juhivad oma Norra väljaandeid. See on see, mida minu meelest Norras üldiselt ka usutakse.
