Särav aare: Üks Taani Rahvuslikust Heliarhiivist üles leitud metallmatriitsidest, millele salvestati 1939. aastal Tallinnas Eesti toonase muusika paremik. Martin Lund
Taani Rahvuslikus Heliarhiivis Århusis asub seitsme luku taga hindamatu aare – metallist originaalmatriitsid Tallinnas 1939. aasta kevadsuvel salvestatud Eesti muusikaga.


Aastakümneid arvati, et need on sõjakeerises kadunud. Nende väärtust on raske üle hinnata. Eriti midagi muud meil tollest ajast lihtsalt pole. Mis oli, see hävis märtsipommitamises 1944 ühes Estonia teatriga.


Pärast salvestiste ennistamist ja digitaliseerimist Eesti-Taani vahelise koostööprojekti raames otsustas Taani riik anda need väärtuslikud matriitsid Eesti riigile. Eesti ja Taani kultuuriministeeriumid leppisid kokku, et matriitside pidulik kojunaasmine toimub 29. aprillil.


Raadios polnud midagi mängida

Kolmekümnendate keskel oli seis Eesti muusika plaadistamisega enam kui nutune. “Viimase viie aasta jooksul pole plaaditööstused valmistanud enam mingisuguseid eesti plaate peale tantsutükkide ja lööklaulude. Ja needki pole eesti heliloojate loodud, vaid välismaisete autorite omad, ainult eestikeelsete sõnadega,” kirjutas ajakiri Raadio novembris 1935. Ringhäälingu fonoteegis oli siis vaid paarkümmend plaati Eesti muusikaga.


Möödus kolm ja pool aastat, aga olukord ei paranenud. Huvi välismaal Eesti muusika vastu kasvas, ent pakkuda polnud suurt midagi. “Need heliplaadistamised, millised seni on toimetanud mõningad firmad, on käsitanud just seda muusikat, millist ekslikult peetakse tema iseloomu tõttu rahvalikuks muusikaks, nagu “Viljandi paadimees” jne. Neil helindeil pole aga eesti muusikaga midagi ühist, kuna nende autorid on pea kõik välismaalased,” tõdes Raadioleht mais 1939.


Paar aastat varem, juunis 1937 oli jää siiski hakanud liikuma. Ringhäälingu saatekavakomitee tuli kokku ja arutas asja. Näib, et seesama välismaine vajadus andis otsustava tõuke. “Paljud välismaa ringhäälingud näiteks tahaksid meeleldi korraldada heliplaadikontserte eesti helitöist, eeskätt Vabariigi aastapäeva puhul, meil pole aga plaate anda, kuna heliplaaditööstused kunstiväärtuslikke plaate nende vähese mineku tõttu ei valmista,” vahendas ajakiri Raadio.


Raadio teatas ka, et heliplaate kavatsetakse teha ja selle ettevalmistamiseks otsustati luua komisjon.

Maikuuks 1938 oli jõutud nii kaugele, et koostatud oli esialge nimestik plaadistatavatest helitöödest. Neid oli kokku 116. Muusikateadlase Ilvi ­Rauna andmetel oli üks ettevõtmise vedajaid Riigi Ringhäälingu saatekava juht ­Hanno Kompus. Sama aasta novembris saatis ta Riiklikule Propaganda Talitusele juba palju põhjalikuma ülevaate. Selle järgi pidi valmima umbes sajast teosest 80 kahepoolset heliplaati: 40 plaati 25sentimeetrise ja 40 plaati 30sentimeetrise läbimõõduga. Valiku tegid helilooja Juhan Aavik ning dirigendid August Topman, Raimund Kull ja Olav Roots.


Selleks ajaks olid peetud ka läbirääkimised tuntud Inglise firmaga His Master’s Voice. Riigi Ringhääling kohustus võimaldama salvestamiseks vajalikud tingimused ja tellima igast plaadist sada eksemplari. Samuti katma firma heliinseneri ülalpidamis- ja reisikulud ning aparaatide ja vahaplaatide transpordikulud. Plaadistamisleping sõlmiti märtsis 1939.


Ettevõtmine polnud odav. Eelarve järgi olid transpordikulud ja helitehniku tasu 1000 krooni, autorite ja esinejate honorarid 5800 krooni, valmisplaatide maksumus 15 200 krooni – kulud seega kokku 22 000 krooni. Kompus teatas Propaganda Talituse üldala juhatajale Kaul Kadakule, et seda summat pole ringhäälingul üksi võimalik investeerida ning küsis, kas talitus e i saaks rahastamises osaleda. Hämmastav küll, aga vastus oli eitav. Samas rahastati näiteks marsilaulude toimkonda ja isamaaliste massilaulude võistlust.


Taanlased lahendavad mure

Aastal 1939 võttis plaadifirma EMI Taani osakond, mida juhtis agar Emil Hartkopp, sihikule Baltimaad ja Islandi. See oli Eesti õnn, et huvi oli mõlemapoolne. Hartkoppi kava järgi pidi muusika lindistamine Eestis toimuma 1939, Lätis 1940 ja Leedus 1941. Eestil vedas – EMI jõudis ainsana siin oma kava ellu viia.


Ja nii istuski Taani heliinsener ­Johann Dændler mais 1939 laevale ja sõitis ühes salvestusaparatuuriga Eestisse. Ühe kuu jooksul, 15. maist kuni 14. juunini salvestas ta Estonia teatrimajas 237 plaadipoolt muusikat. Taani helirestauraatori Claus Byrithi hinnangul oli see üüratu hulk – näiteks Taani EMI kogu 1938. aasta toodang oli 310 plaadipoolt. Seega tegi Dændler ühe kuuga terve aasta töö, rabades Eestis pühapäevadelgi.


Lindistamine ise oli aeganõudev. Esmalt kuulas Dændler muusikapala läbi ja otsustas, kui tugev peab olema selle pala heli salvestamisel, samuti selle, et kui pala ühele poolele ära ei mahu, siis kus tuleb see poolitada. Niisiis kulus igale muusikateosele vähemalt tund aega.

See ennesõjaaegne ulatuslikem Eesti muusika salvestamine pälvis suurt tähelepanu.


“Ringhääling valmistab 10 000 heliplaati kõigist Eesti tähtsatest helitöödest. Kaastegevad meie tuntuimad solistid, koorid ja orkestrid,” teatas Uus Eesti 18. mail. Raadioleht märkas ka ettevõtmise kitsaskohti. Ta kirjutas, et heliplaatide “realiseerimise võimalused on võrdlemisi väikesed, kuna siseturul nende järgi on väga väike nõudmine”.


Riigi Ringhäälingu 1939. aasta aastaaruande järgi salvestati kokku 150 teost: “Heliplaatidele laulsid ja mängisid: koorid 51 pala, orkestrid 41 pala, instrumentaal solistid 30 pala, vokaal solistid 25 pala ja koor orkestriga 3 pala.” Rauna andmetel plaadistati orkestriteostest näiteks Artur Kapi esimene sümfoonia, Eduard Tubina Eesti tants nr 1 ja Toccata, Heino Elleri sümfoonilised poeemid “Koit” ja “Videvik” jm. Koorilauludest Mart ­Saare “Põhjavaim” ja “Üks suu”, Gustav ­Ernesaksa “Hakkame mehed minema”, Miina ­Härma “Tuljak” ja “Koduigatsus” jm. Aga ka katkendid Evald Aava ooperist “Vikerlased”, Elleri “Männid” viiulile ja “Liblikas” klaverile ning Eesti hümn.


Plaadistamisse olid kaasatud meie paremad koorid ja orkestrid, samuti tollased tuntumad lauljad nagu näiteks Olga Lund, Artur Rinne, Lydia Aadre, Ida Aav-Loo, Arno Niitov, Milvi Laid jt.


Rauna väitel oli solistide leidmine üsnagi vaevanõudev, sest mitmed ei nõustunud pakutava honorariga. Õnneks oli neid, kes osalesid puhtast armastusest asja vastu, leppides minimaalseima tasuga.


Huvitav on, et ei salvestatud üksnes heliteoseid, vaid ka Eesti riigimeeste kõnesid. Heliplaadile jõudsid president ­Konstantin Päts, opositsiooni liider Jaan Tõnisson, peaminister Kaarel Eenpalu, Riiginõukogu esimees Mihkel Pung, Tallinna linnapea Jaan Soots. Byrithi arvates polnud need kõned EMI plaanis ning nende salvestamine oli ilmselt Dændleri oma “projekt”.


Värsked salvestised läksid kohe käiku. Alates 23. septembrist 1939 oli raadio saatekavas iga nädal vähemalt üks kuni pooletunnine kontsert “Uusi ­eesti heliplaate”, kus mängiti neid uusi helin­deid esimestelt saabunud prooviplaatidelt.
Prooviplaatide teised eksemplarid pidid lepingu järgi Eestisse saabuma hiljemalt 1940. aasta kevadel. “Pärast nende testimist oli kavas vormistada plaatide suurtellimus ja anda need ka müügivõrku. Seoses 1940. aasta juunipöördega jäi aga projekt lõpetamata,” kirjutab Rauna. Järgnenu oli traagiline. 9. märtsil 1944 pommitati puruks Estonia teater. Samas hoones töötas paraku ka Riigi Ringhääling. Tol ööl hävisid peaaegu täielikult raadio aparatuur ja fonoteek, nende seas ka mainitud prooviplaadid.


Kadunud matriitside taasleidmine

Lindistused Estonia teatrimajas tehti vahaplaatidele, mis kõik saadeti edasi Inglismaale. Neist valmistati seal negatiivjäljendid ehk matriitsid – niklikihiga kaetud vaskkettad. Nendega omakorda pidanuks pressitama heliplaatide tiraažid, ent septembris 1939 puhkes maailmasõda ja plaadid jäid tegemata. 1952. aastal tellisid väliseestlased umbes 80 plaadipoolest (kokku seega 40 plaati) väikesed 200–300eksemplarised tiraažid. See osutus samas ka karuteeneks – need matriitsid, millelt plaadid pressiti, kasutas EMI ajal, mil tooret nappis, uute matriitside tegemiseks.


Ülejäänud kaks kolmandikku matriitse vajus unustusse. 1961. aastal korrastas EMI oma arhiive ja leidis hulga karpe tähistusega CS ehk Taani osakond. Nii saadeti matriitsid Eesti heliteostega Taani. Ka sealsel EMI osakonnal polnud nendega midagi teha – pealegi pressiti Taani heliplaate siis juba välismaal – ning nii jõudsid matriitsid Taani Rahvuslikku Heliarhiivi, mis asub Århusis Riigiraamatukogus. Nende vastu ei tundnud aastakümneid keegi huvi. Eestis aga juba arvati sedagi, et need on sõjakeerises kaduma läinud.


Vaikus kestis kuni 2003. aastani, kui muusikateadlasel Ilvi Raunal tekkis kontakt Taani kolleegi Morten Heiniga. Selgus, et väärtuslikud helisalvestised on vähemalt osaliselt alles. Samal aastal leidis Hein üles 94 matriitsi.

Kuidas neid matriitse mängida? Tavaline nõel selleks ei kõlvanud. Helirestauraator Byrith teadis, et niisuguseid heliplaadi negatiivi mängimiseks sobivaid nõelu valmistas maailmas vaid üks firma, Stanton USAs. Paraku oli nende tootmine lõpetatud juba 20 aastat tagasi. Ta võttis siiski Stantoniga ühendust – ja oh imet, firma leidis kaks niisugust nõela. Vastasel korral pidanuks matriitsidest plaadid pressima, mis muutnuks kogu ettevõtmise väga kalliks.


Nii sai Byrith matriitsidelt heli kätte. Oli see aga “õige” heli? Taas vedas, sest Eestis oli õnnekombel olemas nädalaringvaate lõik, millel Ida Loo laulis ning millele oli jäänud peale isegi Dændler! Kui Byrith neid salvestisi omavahel võrdles, oli ta ka ise üllatunud, kui sarnased need olid. Tema töö õnnestus täielikult. Siiski oli üks aga – nimelt mõned matriitsid olid veidi oksüdeerunud ja see põhjustas omakorda sahina.


Ometi ei jäänud Byrith rahule, sest hulk matriitse oli endiselt kadunud, mistõttu paljud salvestised olid ­poolikud. Ta läks 2007 suvel ise raamatuko­gu hoidlasse neid otsima ja – ­kahepäe­vase tuulamise tulemusena avastas veel 57 matriitsi. Seega jäi 1939. aasta ­salvestistest kadunuks vaid viis matriitsi. Byrith ise arvab, et arvatavasti need ei ­läbinud 1939. aastal EMI ­kvaliteedikontrolli Hayesis ning neid pole üldse olemas.


Byrith tegi oma tööd suisa fanaatiliselt nagu tema eelkäija Dændlergi. “Kokkuvõttes on see olnud vapustavalt huvitav töö ja kummaline kogemus kuulata peaaegu 70 aastat tagasi tehtud salvestisi, mida mitte keegi, vä ;lja arvatud ehk kvaliteedikontroll Hayesis, pole kunagi kuulnud,” ütleb Byrith.


1939. aasta salvestiste taasavastamine ja taastamine ehk Kultuurkapitali, Eesti Rahvuskultuuri Fondi jt rahastatud projekt “Estonian Sound Recording 1939” on sellega jõudnud lõpusirgele.


Aastal 2006 digitaliseeriti Inglismaal Abbey Roadi stuudiotes ka need heliplaadid, mis pressiti väliseestlaste tellimusel 1952. Projekti siinse eestvedaja muusikateadlase Kadri ­Steinbachi sõnul antakse juba tänavu aasta lõpul välja kaheksast või üheksast CDst koosnev komplekt, millel on kõik 1939. aasta salvestised. Lisaks ka raamat. Uinunud ilu on sellega äratatud.


Autor tänab Kadri Steinbachi ja Ilvi Raunat abi eest.