Eesti olematu riigikaitse
Alustuseks veidi riigisaladust. Suur osa Eesti mobilisatsioonireservist asub
meie idapiiri läheduses. On ladustatud paarikümne kilomeetri
kaugusele Vene piirist.
Mida võime sellest järeldada?
Väga paljut.
Nõukogudeaegne Balti
sõjaväeringkond pidi tõrjuma läänest tulevat
vaenlast. Sellest loogikast lähtudes peavadki laod asuma Võrumaal
– s.t võimalikult kaugel idas, aga mitte näiteks Pärnu-
või Läänemaal, mis oleks tollal olnud n-ö eesliinil.
Kuna mobilisatsioonilaod paiknevad praegugi idapiiril, siis…
võimalik vaenlane asub endistviisi Rootsis?
Eesti
julgeolekupoliitiline mõte on täis paradokse.
Üheksakümnendate alguses nägi Ameerikas ilmavalgust
ajaloofilosoofiline teos “Ajaloo lõpp”. Francis
Fukuyama leidis, et liberaalse demokraatia võit on ajalooga ette
määratud. Ameerika Ühendriigid muudavad kogu maailma oma
näo järgi demokraatlikuks ning rahumeelseks paradiisiks. Selle
suundumusega lähevad tahes-tahtmata kaasa Venemaa ning Hiina. Meil
põhjustas see väide emotsioone õlakehitusest kuni
põlgliku naeruni. Eesti tollased strateegid hakkasid tõestama
(peaasjalikult iseendale), et sellised ennustused näitavad vähest
pädevust Venemaa suhtes.
Möödus mõni aasta.
Meie julgeolekuspetsid, kes said baashariduse Tartu ülikooli ajaloo-
ning ajakirjandusteaduskondades, sõelusid Lääne vahet, ja mida
rohkem nad seal sõelusid, seda enam nad “fukuyamastusid”.
Kodumaist publikut hakati 2000. aastate alguses kostitama prognoosidega, mille
järgi Venemaa ei ole keskpikas perspektiivis oht.
Ohud
olid kolinud kaugetesse lõunamaadesse. Eesti ülesandeks
oli seista ameeriklastega õlg õla kõrval. Tundus
loogiline: meie aitame neid ja küll nemad aitavad omakorda meid. Kuna
ameeriklased on kohutavalt võimsad (üks põhiargumente
oli statistika – USA kulutab sõjalisteks vajadusteks rohkem kui
kogu ülejäänud maailm kokku), siis elame sellise liitlasega nagu
vanajumala selja taga.
Selle aasta juulis ilmus Ida-Euroopa
arvamusliidrite ühiskiri Washingtonile, milles manitseti Barack Obama
administratsiooni mitte tõmbuma eemale Kesk- ja Ida-Euroopast. Sellega
algab või pidanuks algama uus julgeolekupoliitiline mõtlemine.
Mart Laari ning Kadri Liigi kaasallkirjastatud saadetis Obama
administratsioonile osutus prohvetlikuks. 17. septembril teatas Obama, et ta ei
paiguta Poolasse ja Tšehhi vabariiki raketitõrjekilbi osiseid.
Washington Post avaldas 18. septembril artikli pealkirjaga “Obama
kapituleerus Venemaa ees raketikilbi küsimuses”, kus eelmise
administratsiooni Vene-spetsialist David J. Kramer muretseb, et Barack Obama
rikkus oma suhted Kesk- ja Ida-Euroopa valitsustega.
Liigne
üldistamine. Võib-olla Praha ja Varssaviga on suhted rikutud. Meid
võib välja jätta. Pole hullu, kuuleme nii välisministrilt
kui kaitseväe juhatajalt. Nad on kohustatud seda ütlema.
Poolsõltumatute vaatlejate reageering on märksa
tähenduslikum. Samad inimesed, kes veel hiljuti tõestasid Ameerika
raketikilbi vajadust just nimelt Poolas ja Tšehhi aladel,
tõestavad nüüd, et seda kilpi pole sinna üldse vaja.
17. septembri otsus ja sellele järgnenud šokk – seda
ennekõike Varssavis – toob täie selgusega välja
järgmise asjaolu: George W. Bushi administratsiooni plaanid
püüdurrakettide paigaldamiseks Poolasse ei oleks suurendanud USA ega
Lääne-Euroopa julgeolekut, küll aga Poola oma
. Sest ameeriklased oleks nende koduõuele tekitanud
sõjaväebaasi ja seda baasi ennast oleks ameeriklased igal juhul
kaitsnud.
Samasugust loogikat evis kunagi Toomas Hendrik
Ilves, kelle plaaniks oli Eesti elektrijaamade erastamine Ameerika
kapitalile, sest siis oleks USA valitsus neid jaamasid – ja
nolens-volens ka Eesti Vabariiki – vajaduse korral kaitsnud.
Eesti riigikaitsehoone ehitati üles USA nurgakivile ja selle
ekspluatatsioonitingimuseks oli Venemaa kui julgeolekuriski puudumine
“keskpikas perspektiivis”.
Esimese eelduse suhtes tehti
korrektiivid 17. septembril, teise purustas 2008.aasta Gruusia sõda.
On tagumine aeg küsida, milles meie fukuyamalike
julgeolekuarhitekide pädevus üldse seisneb.
Ametikohtade,
hüvede ja raha jagamises. Kaitseministeeriumi eelarve on sel aastal 5,3
miljardit krooni. Erinevalt sotsiaal- või haridusministeeriumist, mille
töötulemusi saavad sajad tuhanded inimesed pidevalt oma nahal tunda,
lükatakse kaitseministeeriumi tegevuse üldrahvalik n-ö
auditeerimine olukorda, mille saabumise eest hoidku meid
kõigevägevam.
Psühholoogiliselt on meie huvipuudus
arusaadav – see oleks umbes sama nagu mõtiskleda, mis juhtub
meiega pärast surma. Me ei taha mõelda sõjale, me ei taha
mõelda surmale.
Need, kelle kohus on mõelda, ei tee
seda.
Mobilisatsioonivarude ladustamine Vene piiri äärde
on vaid üks näide. Väidetavasti ostis kaitseministeerium hiljuti
Ernst & Youngilt ekspertarvamuse struktuurireformi elluviimiseks. Eri
struktuuridel on kattuvaid funktsioone ja need tuleks ühitada.
Analüüsi aluseks palutud võtta ainult rahuaegne tegevus.
Sõna “ainult” lugege rasvaselt.
Kaitseväe peastaabi ja maaväe staabi kohustuste hulka kuulub
väljaõppe tagamine. Mõlema asutuse peale kokku on sellega
eri aegadel tegelenud üks-kaks inimest. Kui Kaitseväe
põhifunktsiooniks on Eesti kaitsmine, siis ta peab Eesti meessoost
elanikkonda selleks välja õpetama. Kui ülesandeks on pandud
midagi muud, näiteks vaid missioonidel osalemine, siis on muidugi teine
asi.
Avalikkuse ees esinevad meie Fukuyamad veel suuremate
katoliiklastena kui paavst ise. “Meie olemegi NATO!”, võis
nende suust kuulda korduvat lahinghüüdu. Ja tegelikult?
NATOs on läinud kümnendi keskpaigast suundumuseks
ühendstaapide loomine (joint-staff), mille vajadus tuleneb moodsast
sõjapidamisest enesest – kuna tegevus on väga kiireloomuline
ning kõiki väeliike ühendav, siis peaks seda tegevust juhtima
ühest kohast.
Eestis seevastu soodustatakse eri
väeliikide staapide teket.
Miks? Esiteks nad ei peagi kunagi
sõdima hakkama. Teiseks aga õpetasid juba vanad roomlased
üht juhtimispõhimõtet – jaga ja valitse.
Meie niiditõmbajad mängivad oskuslikult eri väeliikide
rivaalitsemisele, et siis nende vahel manööverdades ja õigust
jagades oma olemasolu õigustada.
Niiditõmbajate
tegevus on kaetud riigisaladuse looriga, nende tööväljundi
hindamiseks kriteeriumid puuduvad.
See on
suveräänne vürstiriik, mis elab omaenda seaduste järgi.
Isegi kui loodaks ametkondadeülene kontrollkomisjon, mis hakkaks selle
vürstiriigi sisemise eluga tegelema, ei tooks see mingit selgust. Selle
kontrollkomisjoni tulemused salastataks. Ja et saladus püsiks, ei tehtaks
vürstiriigis mingeid muudatusi, sest muudatuste iseloomust saaks
kõrvalseisja lugeda välja liiga palju.
Riigireetur
Herman Simmi
tabamise järel ei ole langenud ükski pea. Simm oli seotud sama
julgeolekupoliitilise vürstiriigiga. Ta ei töötanud vaakumis.
Teda ümbritses soo.