Triumfihetkel: Berliini olümpial osalenud poksijad Nikolai Stepulov (vasakul) ja Evald Seepere kantakse Balti jaamast linna. (foto: Eesti Spordimuuseumi Fotokogu)
Berliin, Deutschlandhalle, 15. augusti õhtu 1936. Olümpia poksiringis on finaalmatšis vastamisi kaks meest. Eestlane Nikolai Stepulov ja ungarlane Imre Harangi. Et keegi meie poksijatest võiks sekkuda medaliheitlusse, seda ei uskunud olümpiamängude eel mitte keegi. Võitlus on tasavägine, ent lõpuks siiski tuleb Stepulovil vastu võtta kaotus.

Aga Stepulovi hõbemedalgi oli saavutus, mida pole seni ükski teine Eesti poksija suutnud ei ületada ega korrata. Narva töölisperest võrsunud 23aastasest poksijast oli saanud rahvuskangelane. Need jäid tema elu säravaimateks hetkedeks.

Tema hilisemas elukäigus on nii mõndagi mõistatuslikku. Sõja ajal oli ta enda sõnul Eesti Laskurkorpuses luuraja. Ka väitis Stepulov, et ta lõpetas Leningradis parašütistide kooli. „Krasnoje Selo all sain raskesti haavata ja tugevasti põrutada.“

Tallinna saabus Stepulov tagasi 1945. aastal ja asus ajutiselt elama oma venna juurde. Ta jätkas poksimist ja võitis pronksi Eesti meistrivõistlustel.

Aasta hiljem aga hulkus nüüd juba endine poksija ringi, omamata kindlat elu- ja töökohta. „Võtsime tihti napsu,“ on Stepulov ise öelnud. Viin oli temast võitu saanud.

Artikkel ilmub 26. juuli Eesti Ekspressis

« Avalehele 0 Kommentaari