Missugune on sotsiaalteadlaste koht tänapäeva Eesti ühiskonnas?

Koht ei ole kindlasti see, mis ta võiks olla. Selle põhjuseks on  Eesti riigi noorus. Viisteist aastat tagasi või eelmises ühiskonnas sotsiaalteadusi vaja ei olnud, sest kõik tõed olid juba ette teada. Seepärast tuleb sotsiaalteaduste süsteem tänases Eestis alles üles ehitada. Samas, kuna inimressurssi on  meil vähe, oleks mõistlik olemasolev maksimaalselt  ära kasutada. Mitte nii, et teadlased teevad lihtsalt artikleid välismaal ilmuvatesse indekseeritavasse ajakirjadesse ja Eesti oma mured jäävad täiesti kõrvale.

Kahe Eesti avaldus üle-eelmisel kevadel oli väga tugev stiimul Eesti sotsiaalteadlaste ja Eesti poliitika kujundamise  lähenemiseks. Toonane peaminister Mart Laar tegi sotsiaalteadlaste komisjoni, kus plaaniti rakenduslike sotsiaaluuringute tellimist, aga see jäi kalevi alla. Eelmisel kevadel lõi Siim Kallas analoogse komisjoni, mis töötab ning varsti saab näha, kas tegemist on tõsise kavatsusega või järjekordse tegevuse simulatsiooniga.

Kas selle tulemuseks on, et enne mingi konkreetse suure otsuse tegemist viiakse ühiskonnas läbi vastavad sotsiaalteaduslikud uuringud?

See on ainult üks aspekt. Näiteks tervishoiureformi puhul oleks võinud sotsiaalteadlastelt küsida, kuidas reform ühiskonna võiks mõjuda. Enne reformi oleks võinud viia läbi ühiskonna mõjude uuringud. Praegu on  kõik õnnetud: patsiendid ei ole rahul, arstid ei ole rahul. Teine aspekt on see, et ühiskonnas tuleks viia läbi regulaarseid monitooringu tüüpi uuringuid, siis tekiks objektiivne  pilt Eesti riigi ja ühiskonna toimimisest. Monitooring oleks küll riigi poolt rahastatud, aga samas korraldaks seda sõltumatud uurijad. Praegu töötab sellel põhimõttel näiteks integratsiooni sihtasutus, mis on väga hea näide riigi ja sotsiaalteadlaste edukast koostööst.

Eesti riik on jõudnud sellisesse arenguetappi, kus kohvipaksu pealt enam ennustada ei saa ja objektiivne info ning analüüs muutuvad eluliselt tähtsaks. Siiani  oli institutsioonide ülesehitamise aeg, mille puhul sai mujalt eeskuju võtta. Praeguseks on uued struktuurid loodud, nüüd on küsimus selles, mismoodi need  funktsioneerivad. Institutsioonide efektiivne töölepanek eeldab ühiskonna pidevat analüüsi.

Leian, et riik peaks sotsiaalteaduslikke analüüse tellima senisest tunduvalt enam, sest sotsiaalteadustel on, mida anda Eesti riigile. Võimalus on muidugi ka see, et me tegeleme vaid süvateadusega ja lääne projektidega – kuid see ei ole ressursside kasutamise mõttes mõistlik. Kaua me ikka teeme vaid alltöövõttu läänele.

Kuidas suhtute mõttesse, et kui ühiskonna kohta informatsiooni pole, on poliitikutel lihtsam sogases vees suurt kala püüda?

See ongi ühiskonna arengu erinevate etappide küsimus. Kümme aastat tagasi, kui institutsioone üles ehitama hakati, oli väga suur osa poliitilistel valikutel. Praegu tuleb need   panna efektiivselt toimima ja see nõuab lisaks kõigele muule ka teaduslikult toodetud informatsiooni otsuste mõjudest ühiskonnale.

Kas Eesti teadusmaailm alahindab sotsiaalteadusi?

See on kogu maailmas nii. Loodusteadlased on suutnud peale suruda oma diskursuse: tsiteeritavad artiklid indekseeritavates ajakirjades on see, mille alusel rahasid jagatakse. Osaliselt on see õige, sest kindlustab kvaliteedi. Kuid sageli ei panda tähele sotsiaal- ja loodusteaduste erinevust. Nii meie väljundid kui ka meetodid on üldjuhul oluliselt erinevad. Sotsiaalteadustes on loodusteadustele omane kvantitatiivne mõõtmine sageli mõttetu, oluline on pigem tähenduste ja väärtuste analüüs, mida täpsete mudelitega haarata ei ole võimalik.

Teine küsimus on uuringute tasuvus ja vajalikkus ühiskonna seisukohalt. Ma ei taha Eesti loodusteaduste kohta midagi halba öelda – tegelikult on siin väga suuri saavutusi -  aga riiklikult mõeldes võiks ju küsida, kas panna raha kallite fundamentaaluuringute alla, mida võiks teha ka kusagil mujal, või sotsiaalteaduste alla, mis on otseselt seotud Eesti riigi vajadustega?

Kas 22.-23. novembril Tallinnas toimunud  Eesti sotsiaalteadlaste juba III aastakonverents näitab, et Tallinna-Tartu vastuolud on ületatud?

1998. aastani töötasin ma ise Tartu Ülikoolis ja kui tulin RASI direktoriks, oli  esimene idee  Tartu ja Tallinna sotsiaalteaduste integratsioon. Põhiargument selle mõtte taga on, et ressursse on vähe,  ja oleks kasulik ühendada jõud, et näiteks saada sisse rahvusvahelistesse projektidesse. Varsti olen RASI direktor olnud juba viis aastat ja vastandumine on endiselt ikka tuntav.

Ühest küljest on see mõistetav, võideldakse ju ressursside pärast ja kasutatakse ka diskursiivseid võimalusi -- näiteks kinnitatakse. et Eestis saab olla ainult üks ülikool.

Samas, mitmete suuremate projektide juures, näiteks inimarengu aruande raames,  on koostöö olnud väga edukas.

Hiljuti avaldasite kogumiku oma ajakirjanduses ilmunud artiklitest “Küsimised Eesti kohta”. Paljud teadlased väldivad ajakirjandust kui tühja-tähjaga tegelevat valdkonda. Milline peaks olema sotsiaalteadlaste suhe ajakirjandusega?

Küsimus on Eesti sotsiaalteaduste funktsioonides. Suurtes riikides tegelevad teadlased tõesti eelkõige oma kitsama valdkonnaga. Ministeeriumide juures on poliitikainstituudid, mis teevad vastavaid analüüse. Eesti napi ressursi puhul üks inimene täidab sageli mitut funktsiooni – see kehtib ka sotsiaalteaduste puhul. Arvan, et Eestis on sotsiaalteadlaste osalemine avalikus debatis oluline ning peaks pigem kasvama.

Teie üheks huvivaldkonnaks on olnud integratsioon. Kas see on Eesti ühiskonnas  kõige olulisem teema?

!980ndate lõpus kaitsesin ära kandidaaditöö anglo-ameerika poliitilisest filosoofiast, mis käsitles sotsiaalset õiglust ja selle erinevaid mudeleid.  Pärast seda hakkasin huvi tundma praktilisemate küsimuste vastu. Rahvusküsimus oli tollal terav -- tegin valiku ja hakkasin sellega teaduslikult tegelema.

Kuidas integratsioon Eestis on läinud – kas tunneli lõpus paistab valgus?

Eestis on asjad arenenud soodsalt. 1990ndate aastate alguse poliitiline valik— ühemõtteline rahvusriigi taastamine oli õige, ehkki läänest tuli süüdistusi, et peate pehmemad olema ja et see kõik võib viia plahvatuseni. Kui hiljem tehti analüüse, siis selgus, et tollane valik oli ka poliitilise stabiilsuse kindlustamise seiskohalt väga vajalik.

1990ndate teisest poolest on Eestis aetud riiklikku integratsioonipoliitikat. Ilmselt on see olnud edukas: 1989. aastal oskas eesti keelt  15% venelastest, praegu aga 40%. Sotsioloogilised uuringud näitavad, et vene noorte hulgas peetakse eesti keele õppimist  väga tähtsaks.

Kodakondsusetus Eestis on aga anomaalia, millega tuleks midagi ette võtta, sest kui me seda ise ei tee, siis tehakse seda meie eest Euroopa Liidus.

Olete aastaid töötanud välismaal. Räägitakse ajude äravoolust – mis teid Eestis kinni hoiab?

Eestis on huvitavam. Eesti ühiskond on väga väike, sotsiaalteaduste mõttes käsitletav laboratooriumina, ta on hõlmatav ja haaratav. Samas toimub kiire ülemineku periood, mis on jälle tohutult huvitav: neid andmeid, mida praegu saab, viie-kümne-viieteistkümne aasta pärast ei  saa.

Teadustöö on ka selline asi, et ei ole tähtis, kus seda teha. Osalen mitmetes suurtes rahvusvahelistes  projektides, kuid saan seda ka füüsiliselt Eestis olles teha. Samuti pean oluliseks võimalust kaasa aidata Eesti sotsiaalteaduste süsteemi ülesehitamisel. Mujal maailmas oled lihtsalt väike kruvike suures masinavärgis, Eestis  on võimalused palju avaramad.