Eesti on USA uus lemmik
Ameerika tippjuhid ulatavad president Toomas Hendrik Ilvesele
terekäe kui omainimesele ja lõpetavad vestlusi väljendiga
“Call me anytime.” See peaks tähendama, et Eestil on olemas
hädavajadusel otseliin Washingtoni, ning et Eesti muredesse suhtutakse
seal tõsiselt.
Ainus nähtav lahkheli on viisavabadus;
sest president George Bush kaotaks küll viisad Eesti kodanikele, kuid see
võim on ainult Kongressil ja vastavate eelnõude saatus ripub
ära USA sisepoliitika umbsõlmedest.
Talupidajad
omavahel
Kell 11 hommikul võtavad presidendid Valge Maja
Ovaalkabineti tugitoolidel istet. Fotodel on seda ruumi harilikult üles
võetud lainurgaga, mis tekitab suure saali illusiooni. Tegelikkuses on
kabinet üllatavalt väheldane, 10 korda kaheksa meetrine ruum, mis
ühest otsast lõpeb akende ja teisest kaminaga. Kabinetis on ka
Bushi laste- ja perekonnapildid.
Kahele poole diivaneile istuvad
kummaltki poolt veel kolm meest. USA asepresident Dick Cheney,
asevälisminister John Negroponte (välisminister Condoleezza Rice
reisib parajasti Euroopas), USA saadik Eestis Stanley Davis Phillips. Eesti
poolel võtavad istet suursaadik Jüri Luik, välisministeeriumi
asekantsler Mart Laanemäe ja välisnõunik Sven Jürgenson.
Ülejäänud kohalolijad hõivavad tagasihoidlikumad kohad
kabineti seina ääres.
Ligi 99 protsenti kõnelusest
hõlmas Ilvese ja Bushi vestlus. See ongi niisugustel kohtumistel tavaks.
Delegatsioonide liikmed – näiteks USA asepresident Cheney ja
asevälisminister Negroponte, Eesti poolelt aga suursaadik Luik ja
välisnõunik Jürgenson – laususid üksikuid
repliike.
Kohtumisel jättis Bush vestluses algatused enamasti
Ilvese kätte. Eesti president tõstatas teema, rääkis oma
seisukohtadest ja seejärel Bush kommenteeris.
See, et Ilves
Bushi oma “rantšosse” ehk Ärmale külla kutsus, oli
lihtsalt vana novembrikuise kutse sõbralik ülekordamine. Kutse on
mõeldud aega, kui Bush enam presidendiametit ei pea. “Ma ei usu,
et USA presidendil oleks aega tulla Eestisse võsa lõikama.”
Economisti artiklit, mis kõrvutab Bushi ja Ilvest, kuna mõlemale
meeldivad sama marki Stihli võsalõikurid, Valges Majas siiski
jutuks ei võetud.
Küll aga haakus Bush päris
hästi ideega NATO küberkaitsekeskuse loomises Eestisse. Ta pani selle
ka kohe ise Ameerika konteksti: “See on ju raketitõrje
küberrünnakute vastu”.
Mõneks minutiks lasti
Ovaalkabinetti ka USA ning Eesti ajakirjanikud, ent Bushi otsusel küsimusi
esitada ei lubatud. See võis olla seotud sel nädalal Washington
Postis ilmuva asepresident Cheney rolli riigijuhtimisel analüüsiva
artiklisarjaga, mis võinuks tähendada ebameeldivaid küsimusi
Ameerika ajakirjanduse poolt. Küll aga olid Bushi ja Ilvese avaldused
pressile suhteliselt pikad.
Valge Maja sparglisupp ja
spinat
Lõunasöögi ajal hubases “Perekonna
Vanas Söögisaalis”, kui presidendid nautisid sparglisuppi,
turska ja spinatit, jätkus vestlus veelgi vabamalt. Lõpuks saatis
Bush ise Eesti president Ilvese autoni, ning jättis hüvasti,
lausudes, et asetleidnud kõnelus oli just nagu sõõm
värsket õhku. “Kui midagi on, siis helistage
kindlasti.”
President Ilves ütleb hiljem Ekspressile, et
tal on USA president Bushiga kujunenud niisugused suhted, mis on väga
kaugel formaalsest jutupunktide ettekandmisest. “Saame hästi
läbi. Meil on täiesti vahetu ja normaalne arutelu, nagu
sõprade vahel.”
Poliitikakoridorides
räägitakse Bushi tähelepanuvõime kohta viimasel ajal
üht lugu. Kui Bush mullu novembris Tallinnas käis, külastas ta
ka Stenbocki maja, ning peaminister Ansip tutvustas talle Riigivanemate saalis
Eesti endiste riigijuhtide portreemaale. Bush aga ei vaadelnud pilte kuigi
huvitunult, vaid arendas hoopis kohalolijatega niisama juttu.
Paar
päeva hiljem, NATO tippkohtumisel Riias toimus riigijuhtide ühine
söömaaeg. Oli hilja ning lauda jäänud veel Bush, Läti
president Vaira Vike-Freiberga, Eesti peaminister Andrus Ansip, Leedu president
Valdas Adamkus, Itaalia peaminister Romano Prodi ja Prantsusmaa president
Jacques Chirac. Jutt käis maailmapoliitikast, kus läbi Lähis-Ida
probleemide jõuti genotsiidi ja massilise tapmisteni.
Chirac
meenutas sealjuures Prantsuse riigijuhte, kes said kannatada natside
käes.
Oli väike paus ja siis pannud Bush Ansipile käe
õlale ja öelnud: “Siin on minu sõber Andrus ja ma olin
äsja tema juures. Ta näitas meile Eesti riigipeade pilte ja kujutage
ette, nad kõik on tapetud.”
Eesti ja USA presidendi
kohtumine Valges majas kestis kokku kaks tundi. See tähendab tervelt kaks
tundi president George W. Bushi ajast, kes peab üheaegselt mitut
sõda ning kel on pidevalt korraga sada tegemist. Võrreldes
300-miljonilise elevandiga ei ole 1 miljoni elanikuga Eesti isegi kärbes,
ometi õnnestus Eestil korraldada USA pealinnas kohtumised, mille
järjekorras ootab hulk palju suuremaid riike.
Ei ole ka
ülearu tavaline, et Cheney ja Bush ühekorraga väliskülalist
vastu võtavad. President Ilves leiab, et see on märk
tõsisemast huvist Eesti vastu ja meenutab Cheney ülimalt
jõulist kõnet idaeuroopa teemadel Vilniuses. “On kaua aega
selge, et Euroopa ja NATO julgeolekuküsimustes on Cheney sõnal
küllaltki suur kaal.”
Kolmas märk Eesti riigipea
võõrustamisest Washingtonis kõrgemate võimalike
auavaldustega, mis ühe tavalise töövisiidi puhul võib
külalisele osaks saada, on presidendi ja Eesti delegatsiooni majutus Blair
House’s.
Tänavalt vaadates suhteliselt
tähelepandamatu punakas maja on tegelikult neljast hoonest koosnev, kokku
120 toaga kompleks. Pärast II maailmasõja lõppu, kui
president Harry Truman pani Valge Maja remonti, asus seal mitu aastat
presidendi residents. Nüüd täidab hoone aga USA presidendi
isikliku külalistemaja ülesandeid.
Seal ei võeta
vastu sugugi kõiki Valgesse Majja saabuvaid riigijuhte, vaid pigem eriti
lähedaste suhete kandjaid, nagu näiteks Briti või Iisraeli
peaministrid. Aastas peatub koloniaalstiilis interjööriga Blair
House’s vaid paarkümmend külalisdelegatsiooni. Kompleks on nii
lähedal Valgele Majale, et autoga ühest teise sõitmisel
– nagu väidetakse – kulub kolmveerand aega ära peale- ja
mahaminekule.
Karm ümbruskond
Teisipäeva hommikul marssisid USA kaitseministeeriumi hiigelhoone trepil
paraadmundris auvahtkonna sõjaväelased. Kõlasid
teravahäälsed käsklused ja sõjamehed sättisid
saapaninasid trepil otseks, heitsid püsse käes järgmisse
võttesse ning tardusid valveseisangusse.
Hallipäine
kaitseminister Robert M. Gates tervitas president Ilvest protokollikohaselt
kohe limusiinist väljumisel. Läbi pika helevalge koridori sammusid
nad tervitama teisi kohtumisel osalejaid, nende seas USA staabiülemate
komitee esimees kindral Peter Pace. Pärast sissekannet
külalisteraamatusse pakuti Gatesi koosolekuruumis kohvi
ning USA kaitseminister alustas vestlust tõdemusega, et Eesti ja USA on
liitlased, kuid Eesti asub “karmis ümbruskonnas”.
Teisipäeva lõuna veetis Ilves oma delegatsiooniga USA Kongressis
kapitooliumimäel. Eesti riigipea saabumine Esindajatekotta (USA
rahvaesindus on teatavasti kahekojaline, Esindajatekoda ja Senat), tekitas
paljudes positiivseid tundeid. Kuna esimeseks ürituseks oli Esindajatekoja
väliskomisjoni esimehe, Ungari taustaga Tom Lantose pakutav lõuna,
tutvustaski Lantos Ilvest parajasti oma istungit pidanud
väliskomisjonis.
Aplausid ja kummardused
Saadikud katkestasid hetkeks oma debati naiste õigustest arengumaades,
hakkasid plaksutama ning siis tõusid kõik püsti. Ilves
tõusis samuti püsti ja kummardas Kongressile.
Järgnenud
lõuna esindajatekoja kontoritemajas Rayburn oli väheformaalne,
pigem selles stiilis, kus igaüks laualt saiakese haarab ja endale sobiva
võileiva kokku paneb. Pakuti näiteks krabikotlette, mida on
väliselt lihtne hamburgeriga segamini ajada.
Kohalolnud
kongresmenid John Shimkus ja Robert Wexler koos teiste
võõrustajatega küsisid eestlastelt pidevalt küsimusi,
peamiselt huvitasid neid arvamused Venemaa võimalikest arengutest.
Vabariiklane Shimkus, kes on Balti sõprusrühma esimees, on Eesti
asja aidanud ajada lugematuid kordi.
Teisipäeva ilmselt
olulisim kohtumine toimus Ilvesel USA Kongressi esindajatekoja spiikri Nancy
Pelosiga. Demokraat Pelosi on USAs “number kolm”, ehk kui Bush ja
Cheney mingil põhjusel ei saaks kumbki oma kohuseid täita,
võtaks presidendiameti üle just see poliitikas kõrgele
tõusnud daam. Pelosit peetakse hetkel ka maailma mõjukaimaks
naiseks.
Ilves on Pelosiga kohtunud oma suursaadikuajal, mitte aga
hiljem. Mõned temaga suhelnud inimesed iseloomustavad Pelosit kui
vahetut ja võluvat daami, kelle kenasti sisustatud tööruumest
Kapitooliumi tornkuplis avaneb supervaade mõnedele Washingtoni
peamistele vaatamisväärsustele.
Ilvesega kohtumise ajal
diivanil istunud spiiker kasutas suheldes ohtralt ameerikalikke
viisakusväljendeid nagu “it’s fabulous”,
“fascinating” ja “that’s great!” ning lasi tuua
endale jääteed, ent unustas siis oma tassi vestlushoos ega joonud
sealt ainsatki lonksu.
Sümboolne kingitus
Pelosi andis president Ilvesele üle ka esindajatekoja
väliskomisjoni kingituse – kuldse USA riigivapiga ehitud tumesinises
köites Esindajatekoja 5. juuni 2007 resolutsiooni. See avaldab toetust
Eestile Tallinna aprillisündmuste ja Moskvas toimunud Eesti saatkonna
vastaste rünnete pärast.
Ilvese kohtumisel Pelosiga oli
tähelepanuväärselt kohal ka esindajatekoja vähemuse ehk
vabariiklaste liider John Boehner. Seda USA poliitikut saab juba järgmisel
nädalal kohata külastamas Tallinna.
USA Kongressi üks
tseremoniaalseid eripäraseid on ametimees nimega Sargeant at Arms; kes
vastutab turvaolukorra eest kuid samas täidab ka traditsioonilisi rolle,
nagu uste avamine “Olukorrast riigis” kõnet pidama tulevale
presidendile ja kõlavahäälne hüüe “Daamid ja
härrad, Ameerika Ühendriikide president!”.
Tavaks
on need aukülalised, kes külastavad nii Esindajatekoda kui Senatit,
anda Kapitooliumi hoone keskpaigas üle teise koja ametnikele. Seda
lühikest tseremooniat korraldab just Sargeant at Arms ja nii toimus see ka
Eesti presidendi delegatsiooniga. Samal ajal “üleandmisega”
sõidavad isegi aukülalise korteeži autod jupi maad edasi, et
parkida uuesti juba Kongressi teise koja vastu
t usalal.
Visiidi kaks tulemust
- USA toetus küberkaitse keskusele Eestis
President Ilves: „Arvestades koostööd USAga, usun et pikaajaliselt on USA tugev toetus küberkaitse keskusele võibolla see, mis on kõige olulisem tulemus Eestile, ka Eesti rollile NATO sees ning küberkaitse loomisele, mis on alles lapsekingades.
Sellest räägitakse seni erafirmades, aga mitte riiklikul tasandil. Loodan, et Eesti kasutab oma kogemusi ja ekspertiisi, et saada sel alal arvestatavaks riigiks. USA valmisolek kaasa tulla tõestab meie tõsiseltvõetavust, kui oleme ise head."
- Arutelud viisavabadusest
Ilves: „Arutasime seda mitte eriti pikalt president Bushiga. Me kõik teame, et George W. Bush toetab seda ja lubas seda teha juba siis, kui käis Tallinnas. Aga kogu asi on Kongressi käes. On kaks eelnõu eri kodades, mõlemad on suured ja laiad omnibuss-eelnõud, millest väiksem osa annab uute NATO liikmesriikide tarvis viisaloobumise võimaluse.
Nüüd need seadused lähevad lepitusele. Kaks koda peavad leidma ühise positsiooni, mis läheb presidendi kätte. Kuna seaduses on mõned momendid, mis ei meeldi president Bushile, võib juhtuda, et suur seadus võib saada veto. Kuid nii vabariiklased kui demokraadid on avaldanud toetust sellele et kaotada ära viisanõue praegusel kujul."