NAGU VANAD SEMUD: Kohtumisel jättis president Bush vestluses algatused enamasti Ilvese kätte. ARGO IDEON

Ameerika tippjuhid ulatavad president Toomas Hendrik Ilvesele terekäe kui omainimesele ja lõpetavad vestlusi väljendiga “Call me anytime.” See peaks tähendama, et Eestil on olemas hädavajadusel otseliin Washingtoni, ning et Eesti muredesse suhtutakse seal tõsiselt.

Ainus nähtav lahkheli on viisavabadus; sest president George Bush kaotaks küll viisad Eesti kodanikele, kuid see võim on ainult Kongressil ja vastavate eelnõude saatus ripub ära USA sisepoliitika umbsõlmedest.

Talupidajad omavahel

Kell 11 hommikul võtavad presidendid Valge Maja Ovaalkabineti tugitoolidel istet. Fotodel on seda ruumi harilikult üles võetud lainurgaga, mis tekitab suure saali illusiooni. Tegelikkuses on kabinet üllatavalt väheldane, 10 korda kaheksa meetrine ruum, mis ühest otsast lõpeb akende ja teisest kaminaga. Kabinetis on ka Bushi laste- ja perekonnapildid.

Kahele poole diivaneile istuvad kum­maltki poolt veel kolm meest. USA asepresident Dick Cheney, asevälisminister John Negroponte (välisminister Condoleezza Rice reisib parajasti Euroopas), USA saadik Eestis Stanley Davis Phillips. Eesti poolel võtavad istet suursaadik Jüri Luik, välisministeeriumi asekantsler Mart Laanemäe ja välisnõunik Sven Jürgenson. Ülejäänud kohalolijad hõivavad tagasihoidlikumad kohad kabineti seina ääres.

Ligi 99 protsenti kõnelusest hõlmas Ilvese ja Bushi vestlus. See ongi niisugustel kohtumistel tavaks. Delegatsioonide liikmed – näiteks USA asepresident Cheney ja asevälisminister Negroponte, Eesti poolelt aga suursaadik Luik ja välisnõunik Jürgenson – laususid üksikuid repliike.

Kohtumisel jättis Bush vestluses algatused enamasti Ilvese kätte. Eesti president tõstatas teema, rääkis oma seisukohtadest ja seejärel Bush kommenteeris.

See, et Ilves Bushi oma “rantšosse” ehk Ärmale külla kutsus, oli lihtsalt vana novembrikuise kutse sõbralik ülekordamine. Kutse on mõeldud aega, kui Bush enam presidendiametit ei pea. “Ma ei usu, et USA presidendil oleks aega tulla Eestisse võsa lõikama.” Economisti artiklit, mis kõrvutab Bushi ja Ilvest, kuna mõlemale meeldivad sama marki Stihli võsalõikurid, Valges Majas siiski jutuks ei võetud.

Küll aga haakus Bush päris hästi ideega NATO küberkaitsekeskuse loomises Eestisse. Ta pani selle ka kohe ise Ameerika konteksti: “See on ju raketitõrje küberrünnakute vastu”.

Mõneks minutiks lasti Ovaalkabinetti ka USA ning Eesti ajakirjanikud, ent Bushi otsusel küsimusi esitada ei lubatud. See võis olla seotud sel nädalal Washington Postis ilmuva asepresident Cheney rolli riigijuhtimisel analüüsiva artiklisarjaga, mis võinuks tähendada ebameeldivaid küsimusi Ameerika ajakirjanduse poolt. Küll aga olid Bushi ja Ilvese avaldused pressile suhteliselt pikad.

Valge Maja sparglisupp ja spinat

Lõunasöögi ajal hubases “Perekonna Vanas Söögisaalis”, kui presidendid nautisid sparglisuppi, turska ja spinatit, jätkus vestlus veelgi vabamalt. Lõpuks saatis Bush ise Eesti president Ilvese autoni, ning jättis hüvasti, lausudes, et asetleidnud kõnelus oli just nagu sõõm värsket õhku. “Kui midagi on, siis helistage kindlasti.”

President Ilves ütleb hiljem Ekspressile, et tal on USA president Bushiga kujunenud niisugused suhted, mis on väga kaugel formaalsest jutupunktide ettekandmisest. “Saame hästi läbi. Meil on täiesti vahetu ja normaalne arutelu, nagu sõprade vahel.”

Poliitikakoridorides räägitakse Bushi tähelepanuvõime kohta viimasel ajal üht lugu. Kui Bush mullu novembris Tallinnas käis, külastas ta ka Stenbocki maja, ning peaminister Ansip tutvustas talle Riigivanemate saalis Eesti endiste riigijuhtide portreemaale. Bush aga ei vaadelnud pilte kuigi huvitunult, vaid arendas hoopis kohalolijatega niisama juttu.

Paar päeva hiljem, NATO tippkohtumisel Riias toimus riigijuhtide ühine söömaaeg. Oli hilja ning lauda jäänud veel Bush, Läti president Vaira Vike-Freiberga, Eesti peaminister Andrus Ansip, Leedu president Valdas Adamkus, Itaalia peaminister Romano Prodi ja Prantsusmaa president Jacques Chirac. Jutt käis maailmapoliitikast, kus läbi Lähis-Ida probleemide jõuti genotsiidi ja massilise tapmisteni.

Chirac meenutas sealjuures Prantsuse riigijuhte, kes said kannatada natside käes.
Oli väike paus ja siis pannud Bush Ansipile käe õlale ja öelnud: “Siin on minu sõber Andrus ja ma olin äsja tema juures. Ta näitas meile Eesti riigipeade pilte ja kujutage ette, nad kõik on tapetud.”

Eesti ja USA presidendi kohtumine Valges majas kestis kokku kaks tundi. See tähendab tervelt kaks tundi president George W. Bushi ajast, kes peab üheaegselt mitut sõda ning kel on pidevalt korraga sada tegemist. Võrreldes 300-miljonilise elevandiga ei ole 1 miljoni elanikuga Eesti isegi kärbes, ometi õnnestus Eestil korraldada USA pealinnas kohtumised, mille järjekorras ootab hulk palju suuremaid riike.

Ei ole ka ülearu tavaline, et Cheney ja Bush ühekorraga väliskülalist vastu võtavad. President Ilves leiab, et see on märk tõsisemast huvist Eesti vastu ja meenutab Cheney ülimalt jõulist kõnet idaeuroopa teemadel Vilniuses. “On kaua aega selge, et Euroopa ja NATO julgeolekuküsimustes on Cheney sõnal küllaltki suur kaal.”

Kolmas märk Eesti riigipea võõrustamisest Washingtonis kõrgemate võimalike auavaldustega, mis ühe tavalise töövisiidi puhul võib külalisele osaks saada, on presidendi ja Eesti delegatsiooni majutus Blair House’s.

Tänavalt vaadates suhteliselt tähelepandamatu punakas maja on tegelikult neljast hoonest koosnev, kokku 120 toaga kompleks. Pärast II maailmasõja lõppu, kui president Harry Truman pani Valge Maja remonti, asus seal mitu aastat presidendi residents. Nüüd täidab hoone aga USA presidendi isikliku külalistemaja ülesandeid.

Seal ei võeta vastu sugugi kõiki Valgesse Majja saabuvaid riigijuhte, vaid pigem eriti lähedaste suhete kandjaid, nagu näiteks Briti või Iisraeli peaministrid. Aastas peatub koloniaalstiilis interjööriga Blair House’s vaid paarkümmend külalisdelegatsiooni. Kompleks on nii lähedal Valgele Majale, et autoga ühest teise sõitmisel  – nagu väidetakse – kulub kolmveerand aega ära peale- ja mahaminekule.

Karm ümbruskond
Teisipäeva hommikul marssisid USA kaitseministeeriumi hiigelhoone trepil paraadmundris auvahtkonna sõjaväelased. Kõlasid teravahäälsed käsklused ja sõjamehed sättisid saapaninasid trepil otseks, heitsid püsse käes järgmisse võttesse ning tardusid valveseisangusse.

Hallipäine kaitseminister Robert M. Gates tervitas president Ilvest protokollikohaselt kohe limusiinist väljumisel. Läbi pika helevalge koridori sammusid nad tervitama teisi kohtumisel osalejaid, nende seas USA staabiülemate komitee esimees kindral Peter Pace. Pärast sissekannet külalisteraamatusse pakuti Gatesi koosolekuruumis kohvi ning USA kaitseminister alustas vestlust tõdemusega, et Eesti ja USA on liitlased, kuid Eesti asub “karmis ümbruskonnas”.

Teisipäeva lõuna veetis Ilves oma delegatsiooniga USA Kongressis kapitooliumimäel. Eesti riigipea saabumine Esindajatekotta (USA rahvaesindus on teatavasti kahekojaline, Esindajatekoda ja Senat), tekitas paljudes positiivseid tundeid. Kuna esimeseks ürituseks oli Esindajatekoja väliskomisjoni esimehe, Ungari taustaga Tom Lantose pakutav lõuna, tutvustaski Lantos Ilvest parajasti oma istungit pidanud väliskomisjonis.

Aplausid ja kummardused
Saadikud katkestasid hetkeks oma debati naiste õigustest arengumaades, hakkasid plaksutama ning siis tõusid kõik püsti. Ilves tõusis samuti püsti ja kummardas Kongressile.
Järgnenud lõuna esindajatekoja kontoritemajas Rayburn oli väheformaalne, pigem selles stiilis, kus igaüks laualt saiakese haarab ja endale sobiva võileiva kokku paneb. Pakuti näiteks krabikotlette, mida on väliselt lihtne hamburgeriga segamini ajada.

Kohalolnud kongresmenid John Shimkus ja Robert Wexler koos teiste võõrustajatega küsisid eestlastelt pidevalt küsimusi, peamiselt huvitasid neid arvamused Venemaa võimalikest arengutest. Vabariiklane Shimkus, kes on Balti sõprusrühma esimees, on Eesti asja aidanud ajada lugematuid kordi.

Teisipäeva ilmselt olulisim kohtumine toimus Ilvesel USA Kongressi esindajatekoja spiikri Nancy Pelosiga. Demokraat Pelosi on USAs “number kolm”, ehk kui Bush ja Cheney mingil põhjusel ei saaks kumbki oma kohuseid täita, võtaks presidendiameti üle just see poliitikas kõrgele tõusnud daam. Pelosit peetakse hetkel ka maailma mõjukaimaks naiseks.

Ilves on Pelosiga kohtunud oma suursaadikuajal, mitte aga hiljem. Mõned temaga suhelnud inimesed iseloomustavad Pelosit kui vahetut ja võluvat daami, kelle kenasti sisustatud tööruumest Kapitooliumi tornkuplis avaneb supervaade mõnedele Washingtoni peamistele vaatamisväärsustele.

Ilvesega kohtumise ajal diivanil istunud spiiker kasutas suheldes ohtralt ameerikalikke viisakusväljendeid nagu “it’s fabulous”, “fascinating” ja “that’s great!” ning lasi tuua endale jääteed, ent unustas siis oma tassi vestlushoos ega joonud sealt ainsatki lonksu.

Sümboolne kingitus
Pelosi andis president Ilvesele üle ka esindajatekoja väliskomisjoni kingituse – kuldse USA riigivapiga ehitud tumesinises köites Esindajatekoja 5. juuni 2007 resolutsiooni. See avaldab toetust Eestile Tallinna aprillisündmuste ja Moskvas toimunud Eesti saatkonna vastaste rünnete pärast.

Ilvese kohtumisel Pelosiga oli tähelepanuväärselt kohal ka esindajatekoja vähemuse ehk vabariiklaste liider John Boehner. Seda USA poliitikut saab juba järgmisel nädalal kohata külastamas Tallinna.

USA Kongressi üks tseremoniaalseid eripäraseid on ametimees nimega Sargeant at Arms; kes vastutab turvaolukorra eest kuid samas täidab ka traditsioonilisi rolle, nagu uste avamine “Olukorrast riigis” kõnet pidama tulevale presidendile ja kõlavahäälne hüüe “Daamid ja härrad, Ameerika Ühendriikide president!”.

Tavaks on need aukülalised, kes külastavad nii Esindajatekoda kui Senatit, anda Kapitooliumi hoone keskpaigas üle teise koja ametnikele. Seda lühikest tseremooniat korraldab just Sargeant at Arms ja nii toimus see ka Eesti presidendi delegatsiooniga. Samal ajal “üleandmisega” sõidavad isegi aukülalise korteeži autod jupi maad edasi, et parkida uuesti juba Kongressi teise koja vastu t usalal.

 

Visiidi kaks tulemust

 

- USA toetus küberkaitse keskusele Eestis

President Ilves: „Arvestades koostööd USAga, usun et pikaajaliselt on USA tugev toetus küberkaitse keskusele võibolla see, mis on kõige olulisem tulemus Eestile, ka Eesti rollile NATO sees ning küberkaitse loomisele, mis on alles lapsekingades.

Sellest räägitakse seni erafirmades, aga mitte riiklikul tasandil. Loodan, et Eesti kasutab oma kogemusi ja ekspertiisi, et saada sel alal arvestatavaks riigiks. USA valmisolek kaasa tulla tõestab meie tõsiseltvõetavust, kui oleme ise head."

 

- Arutelud viisavabadusest

Ilves: „Arutasime seda mitte eriti pikalt president Bushiga. Me kõik teame, et George W. Bush toetab seda ja lubas seda teha juba siis, kui käis Tallinnas. Aga kogu asi on Kongressi käes. On kaks eelnõu eri kodades, mõlemad on suured ja laiad omnibuss-eelnõud, millest väiksem osa annab uute NATO liikmesriikide tarvis viisaloobumise võimaluse.

Nüüd need seadused lähevad lepitusele. Kaks koda peavad leidma ühise positsiooni, mis läheb presidendi kätte. Kuna seaduses on mõned momendid, mis ei meeldi president Bushile, võib juhtuda, et suur seadus võib saada veto. Kuid nii vabariiklased kui demokraadid on avaldanud toetust sellele et kaotada ära viisanõue praegusel kujul."