Eesti poiss leidis uue kodu USA raketiehitaja juures
“Pima! Pima!” hüüdis
seitsmeaastane Sander esimesed viis õhtut oma uues Ameerika kodus
enne magamajäämist ja tema hõiked ei tahtnud kuidagi vaibuda.
Värskete kasuvanemate nägudel valitses nõutus.
“Meil ei jäänud lõpuks muud üle kui öelda, et
täna rohkem piima ei saa.” Läks tükk aega, enne kui nad
mõistsid sõnaraamatu abil, et Sander kartis hoopis pimedust.
“Kes oleks võinud arvata?” ohkab pereisa Doug Graham
(52). “Eks me algul ainult žestidega ja arvamise teel suhtlesime. Meie
naisega saime vähemalt omavahel rääkida. Tema, vaeseke, sai
rääkida vaid iseendaga.”
Sander istus esimesed paar
kuud elutoas ja rääkis omaette eesti keelt. Grahamid noogutasid kaasa
ega püüdnud liialt kõike pärida, lootes, et siis ehk
jätkab Sander nendega suhtlemist ega tõmbu endasse.
Doug Graham töötab kosmosefirmas XCOR Aerospace. See asub
Californias Mojave kõrbes, mida võib nimetada
kosmosetööstuse Ränioruks. Ta on sealse suurima kosmoserakette
ehitava firma pressiesindaja.
Tema abikaasa Laura
(45) tegeleb heategevusega.
Sander elab nende juures veebruarist
saadik.
Teen plaane Californiasse lendamiseks, kui selgub, et isa
töötab küll läänerannikul, aga ema ja
poeg
elavad hoopis riigi teises otsas, idarannikul Marylandi osariigis, New Yorgist
kolmetunnise rongisõidu kaugusel. Just seal sai pere
tänupühade ajal kokku ja kohtus ka Ekspressiga.
Ebalev kohtumine
Rongijaamas ootab
mind Doug. Ta on sõbraliku moega, kuid see ei vähenda pinget.
Küllap aimab mees, et olen kursis lugudega tema kaasmaalastest, kes
adopteerivad oma nihkes psüühika rahuldamiseks lapsi vähetuntud
väikeriikidest. Näiteks mullu sügisel teatas press, et
Lõuna-Carolina osariigis olid Eestist adopteeritud lapsed
(kaheteistaastane poiss ja kümneaastane tüdruk) näljas ning
kannatasid pealtnägijate sõnul ka füüsilist
vägivalda. Vahistatud kasuema töötas kohalikus koolis
abiõpetajana.
Koolimajast mööda sõites
räägib Doug, et esimene koolipäev olnud Sandrile keeruline:
“Ta puikles kõigest väest vastu – nuttis ja peksles
–, aga teisel päeval läks juba lauluga!”
Keerame pisikese eramu ette. Õuel puksub ja pöörleb
sõbraliku näoga koer – inglise spanjel Sherlock. Pean mitu
korda kinnitama, et ma koeri ei karda, ja koer lastakse tuppa. Uksel tervitab
meid kleenuke lahke olemisega Laura Graham.
Sander hoiab ema selja
taha. Ta on suur poiss, heleda pea ja prillidega. Silmsidet temaga ei teki.
Viperustega kojusõit
Väikese maja välisuks avaneb otse elutuppa.
Kõigepealt läheme keldrisse. Aknaid seal pole, küll aga
kirjutuslaud, tahvel, mängulaud ja mängunurgake. Ja täna ka
perepeale üllatus: Sander ja Laura on ehitanud pliiatsimoodi lambikestest
põrandale väikese helendava kujundi. Poiss saab isalt kiita.
Köögis pakub Laura omatehtud sooja alkoholivaba
õunasiidrit. Söögitoas ootavad juustumäärdega
kreekerid ning pirnikuubikud.
Sander on püsimatu – sibab
ringi, olles korraga nii häbelik kui ka tähelepanu
nõudev. Õhkkond mõjub ajutiselt. Dougil on veel jope
seljas.
“Lend Ameerikasse oli Sandrile väga
raske,” räägib Laura. “Ta oksendas Ameerika tollis
– üks hetk lä
ks näost täiesti valgeks, jõudsime õnneks
prügikorvi haarata... Lennukis tuli tal hammas suust, jooksis verd, ja
paar päeva enne seda oli meil väike arusaamatus
jääskulptuuride pargis. Sander tahtis kelgutada, aga nii
õnnetult, et kukkus näoli ja vajas paari õmblust.
Naersime, et pole veel riigist väljagi saanud, aga lapsel juba
õmblused näos. See oli talle raske reis: Tallinnast laevaga
Helsingisse. Sealt lennukiga Frankfurti ja siis veel üle
ookeani.”
Poisi parimad sõbrad lapsendati
samuti USAsse
“Tegime Tallinnas selle vea, et ostsime
Sandrile šokolaadipiima (selle sõna ütleb Doug eesti
keeles – AV). Nii tahtis Sander šokolaadipiima juba iga nurga
peal. Tahtsin talle öelda, et poiss, siitpeale saad vaid vett ja
leiba,” teeb Doug koomilist häält.
Meenub, et
Sandri-vanuselt teadsin minagi “vee ja leiva” tähendust.
Poiss tuleb laua juurde ja näitab moodsate sõjalennukite
pilte.
Küsin: “Kas Sander juba taipab, mis
tööd isa teeb?”
“Ta ei ole mu töö
juures veel käinud. Kolime terve perega nädala pärast
Californiasse, siis näeb,” ütleb Doug ja on kindel, et Sandrist
saab kosmosefänn. Autod pidid talle väga meeldima.
Sandriga samal ajal lapsendas üks teine Ameerika pere tema parimad
sõbrad – õe ja venna. “Kui nad enne
ärasõitu kolmekesi veel korraks kokku said, hüüdsid nad
üksteist juba eemalt. Tundub, et nad olid väga head
sõbrad,” lisab Laura.
Kuna teine pere elab San
Franciscos, Mojave kõrbest umbes seitsme tunni kaugusel, uurin, kas
neil on kavas laste sõprust säilitada, aga ei saa Grahamitelt
selget vastust. Võib-olla ei klappinud omavahel uutel vanematel.
Lapsendamise köögipool
“Teda kutsu “emaks”, teda “isaks”,”
öeldi Sandrile, kui ta Eestis Grahamite ette toodi.
“Me ei
tea, kas teda kohtumiseks kuidagi ette ka valmistati või palju talle
üldse räägiti,” on Laura siiani kerges hämmingus.
Poisil oli lumekombinesoon seljas, käes üks raamat ja kollane auto
ning väikeses kotikeses paar riideeset ja veidi koolitöid.
Laura oli Sandriga varem kohtunud ühe korra – mais 2006.
Naine lendas tööreisi ajal Budapesti, korraks ka Eestist
läbi, et Sandriga lastekodus paar tundi mängida.
Enne seda
olid Grahamid last näinud vaid video vahendusel.
“See on
hämmastav, kui vähe me tema kohta teadsime,” valitseb Laura
silmes imestus ja uskumatus, et nii see lapsendamine Eestist käibki.
Sandri kohta oli teada vanus ja päritolu (ema venelane, isa eestlane) ning
see, et poiss hüljati vanemate poolt 2,5aastaselt.
Poiss olla
sündinud Haapsalus. “Kooliõpetajad leidsid raamatukogust
Lääne-Eesti piltidega raamatu. See on vist Eesti kõige
eestilikum osa, jah?” küsivad Grahamid ja ma ei suuda muud kui
noogutada, sest olen ise Haapsalus sündinud ja igatsusest mere ja kadakate
järele vahel hall.
Laura toob pildialbumi, kus on mõned
fotod lastekodust. Lastekodu nime Grahamitele ei öeldud. “Ta vist
igatseb vahel oma rühma taga,” näib Grahamitele. “Tundub,
et see oli tore lastekodu, tal paistavad sellega seoses olevat vaid head
mälestused.”
Oma elust Eestis Sander Grahamitele palju
ei räägi. Vahel mainib koera, vahel hobust.
Mitmed lapsed
piltidel on puuetega. “Me ei tea, miks Sander oli pandud puuetega laste
rü
;
;hma,” kehitavad Grahamid õlgu.
Sandri õppimisraskused
“Stop it! Stop
it!” katkestab meid Sander, kes on lennukiplakati rulli keeranud ja
kasutab seda ruuporina.
Doug kutsub poisi korrale: “Sa kas
lähed üles ja teed seal midagi või istud siin vaikselt meie
juures, aga segada ei tohi!”
Sander tõttab teisele
korrusele. “Kaabeltelevisiooni meil ei ole,” ütleb Laura.
“Üleval on DVD-mängija, plaate laenutame raamatukogust.
Televiisori kõne pole päris see inglise keel, mida soovin, et ta
õpiks.”
Praeguseks on Sander kasvanud Grahamite
peres üheksa kuud ja suudab suhelda inglise keeles. Ka õpib ta
kirjutama. Koolis oldavat võõramaalasega väga kannatlikud.
“Sander on väga aktiivne laps, tahab muudkui
mängida, õppima on teda raske panna,” kõlab Laura
hääles väsimus.
“Sandril olid vist juba Eestis
õppimisraskused,” lisab Doug.
Olen juba üle tunni
aja Grahamite kodus olnud, kuid poisiga pole veel kontakti. Ta on justkui
kõikjal ja mitte kusagil. Minu poole saadab ta ebalevaid pilke ning
varjab end naeratuse taha.
Imetlen Grahamite ausust ja ja otsekohesust.
Neis puudub püüd etendada adopteerimise musternäidist.
“Sandril läks kaua aega, enne kui ta lasi end meie perekonnanimega
kutsuda,” räägib Laura.
Poiss
saab peagi kasuvend Aleksi
Grahamid kavatsevad Eestist
adopteerida veel ühe lapse. Uue poisi Aleksi kohta teavad Grahamid
veelgi vähem kui Sandri kohta: vaid vanust ja et ema on eestlane.
“Isa on võib-olla tatarlane,” pakub Doug. “Ta on
tõmmukama jumega.”
Erinevalt Sandrist pole Aleks
lastekodust. Intervjuu tegemise hetkel on ta Eestis turvakodus. Laura oletab,
et enne seda viibis poiss kasuvanemate käes. Poisid on ühevanused.
“Sander saab kohe kaksikvenna,” on Laura rõõmus.
Erinevalt Sandrist oskavat Aleks kirjutada.
“Tahame
veel aasta lõpuks Aleksi siia tuua, siis on Sandril ka
mängukaaslane. Mul on temast kahju, ta on nii aktiivne poiss ja v a
j a b mängukaaslast. Ema pole päris see,” räägib
Laura.
“Oleme Dougiga mõlemad suurtest peredest. Mul
on kolm venda, Dougi peres oli seitse õde-venda. Mõistame, kui
väga on lapsel vaja seltsi.”
Selgub ka, et Dougi kaks
õemeest on adopteeritud. Samuti tema ülemus (“fantastiline
mees”). See julgustas Grahameid Eesti poisse adopteerima.
Kasuvanemate kirju minevik
“Ka
koerad on meil adopteeritud,” teeb Laura esimest korda nalja.
“Tõime nad Kasahstanist. Üks suri ära, nüüd on
ainult Sherlock alles.”
Laura ja Doug töötasid
aastatel 1993–1995 koos Kasahstanis. “Endises Gurjevis. Olime seal
Project Hope’i raames humanitaartööl.” Nad leidsid koerad
vana KGB-maja trepikojast.
Doug on töötanud ka
Lähis-Idas reporterina ning tegi enne raketifirmasse minekut Washingtonis
poliitikutele suhtekorraldust. “Kui mulle kõrbes mõni
mürgisisalik vastu tuleb, võin ta rahulikult ära tappa.
Washingtonis pidin selliste vastu viisakas olema,” viskab Doug nalja.
Mehel on ka patent kahele leiutisele: puutetundlik robotkäsi
(robotic hand with sense of touch) ja mingi gaasigranaadi-moodi asjandus
(anti-terrorist gas dispensing warhead for small wire guided missile).
Laura on kraadiga sovetoloog. Õppis vene keelt ja unistas
tööst NSVL
is. Saigi 80. aastatel tööle USA konsulaati Moskvas ning veetis
seal kolm aastat.
Doug ja Laura kohtusid pärast oma seiklusi
kodus Ameerikas. Pärast üürikest kurameerimist tuli laulatus
katoliku kirikus.
“Oleme mõlemad usuinimesed,”
rõhutab Doug. “Pean seda eraldi toonitama, sest
eurooplastes
tekitab see tihtipeale võõristust.”
Ukrainast last ei antud, Vene oma Grahamid pelgasid
“Enamik tahab lapsendada imikut – sellist, kes ei mäletaks
oma päritolu. Meile polnud see oluline,” räägib Doug.
“Ma oleksin eelistanud viie-kuueaastaseid lapsi, aga
seitsmeaastased sobivad ka,” lisab Laura. Saan ka teada, et Eestist
adopteerimine olla vähenemas – igal aastal võrreldes
varasemaga umbes 20 adopteerimist vähem.
Algul soovisid
Grahamid lapsed hankida Ukrainast, aga seal seisati kaheks aastaks kõik
adopteerimised välismaale, et terve süsteem ümber teha.
“Mina oleksin adopteerinud Venemaalt, aga Laura ei
tahtnud,” räägib Doug.
Grahamid kartsid Venemaa
puhul ettenägematuid probleeme. Doug: “Kui selguks, et kas
või
ühed Ameerika vanemad on Venemaalt adopteeritud last
kuidagi halvasti kohelnud, paneks Vene press selle kohe nii suure kella
külge, et kogu protsess seiskuks. Ja kui asi venib, pole venelaste puhul
kunagi selge, miks – kas on keegi “kingitusest” ilma
jäänud või on mõni asjalikum häda.”
Eestlased on sõnapidajamad, räägib Doug. Eestlased
austavad seadust, venelased mitte, lisab ta.
“Meile oleks
muidu sobinud ükskõik milline Balti riik, aga näiteks Leedu ja
nüüd ka Poola ei adopteeri üldse lapsi välismaalastele
– ainult oma rahvusest inimestele – neil on kõige karmimad
reeglid,” ütleb Laura.
Kas sa Pipit tead?
Küsin luba Sandrile mõned küsimused esitada.
Äärmiselt kohmetu moment, sest poiss ei taha suhelda.
“Kas sa eesti keelt oskad?”
“Ei.”
(“Aga tema oskab nii inglise kui eesti keelt,” viitab Laura minule
ja Sander pärib vastu: “Miks?”)
“Kas sulle
koolis meeldib?”
“Ei.”
“Aga siin?
Meeldib?”
Sander noogutab.
Kuid kogu ta olemus
ütleb – milleks?
“Do you know Pipi
Pikksukk?” küsib poiss ootamatult. Elavnen ja vastan, et tean.
“She has a horse,” ütleb Sander inglise keeles ja läheb
oma tuppa. Seal on narivoodi, mis ootab Aleksit.
“Pipi
Pikksukk oli tükk aega kogu Sandri kosmos. Nüüd on see universum
tal mõnevõrra laienenud,” naeratab Laura heatahtlikult ja
selles pole kübetki uhkust, vaid puhas heameel.
Sander
on Grahamite sarnane nii välimuselt kui ka käitumiselt. Näen,
kui väga nad kõik üksteist vajavad – vanem lastetu paar,
suur vanemateta laps – ja kui hilja on tulnud nende ellu see lootus oma
vajadus rahuldatud saada.
Grahamid on haritud, maailma näinud,
keskmisest ameeriklasest kõvasti teadlikumad inimesed. Oma kasinusega
nii tunnetes kui ka tarbimises, poositu religioossusega, mis meenutab eestlaste
tööusku, kirega looduse ja telkimise vastu, sooviga küll
armastada, kuid mõõdukalt – tagavad nad Sandrile
klassikalise Eesti kasvatuse. Nüüd juba Californias, Mojave
kõrbe lähedal.
Ameeriklased ei taha kaasmaalasi lapsendada
"Kui Eestis kehtib õigusriik, siis Ameerikas kehtib tänapäeval juba ainult juristide riik," selgitab Doug Graham.
"Ameerikas levib nn avatud lapsendamine (open adoption)," lisab tema abikaasa Laura. "See tähendab, et bioloogiline vanem, harilikult ema, võib end ükskõik millal lapse ellu sisse nihutada."
Doug: "Nii võib bioloogiline vanem ilmuda platsi vaid lõbusatel päevadel nagu sünnipäevad ja pühad, kuid mitte siis, kui on vaja last kasvatada, arveid maksta, distsiplineerida ja teha kõike muud, mis pole lapsevanemaks olemise puhul see kõige suurem lust."
USAs võib bioloogiline vanem ilma igasuguse juriidilise aluseta ükskõik millal adopteerimisotsuse kohtusse kaevata ja nõuda oma osa lapse elust. "Aga tavaliselt huvitab neid ainult pidu," arvavad Grahamid.
"Parem investeerime oma aja, energia ning ressursid lapse kasvatamisse kui maadejagamisele teab kust välja ilmunud biloogiliste vanematega. Lapse kasvatamine on selletagi raske," ütleb Doug.
Just sel põhjusel adopteerivad tuhanded ja tuhanded ameeriklased väljastpoolt oma riiki. Kuigi rahvusvaheline lapsendamine olevat väga kallis (Sanderi hinda ma küsida ei söanda), on paljud valmis selle raha leidma, et vältida edasisi probleeme laste vanematega. USA riik subsideerib vaid narkolaste adopteerimist.