Eesti politseinike õpetaja: skandaali ajal on huvitav vaadata avaliku elu tegelaste käitumist

Endine pikaajaline uurija Raivo Öpik (65) õpetab sisekaitseakadeemias kriminalistikat. Tulevastel politseinikel soovitab ta vaadata „Kättemaksukontorit“.

Kui saarlane Raivo Öpik aastal 1976 Kohtla-Järve miilitsasse tööle jõudis, oli eelmine uurija Heldur Jõgioja juba ametist lahkunud. Jõgioja sai hiljem kuulsaks kui ansambli Suveniir juht.

Öpik seadis end sisse eelkäija pruuni kirjutuslaua taga. Töötades hiljem ka Tartus ja Tallinnas, uuris ta kuritegusid kokku pea veerand sajandit. Nüüd peab ta sisekaitseakadeemias kriminalistika loenguid. Öpiku õpilaste hulka kuulub suur osa tänastest politseinikest.

Kas teil jäi uurijana mõni lahendamata juhtum, millele tahaksite vastust saada?

Oktoobris 1983 puhkes Tartu kesklinnas suur tulekahju. Olin parajasti valves ja pidin seda uurima. Põleng algas majast, kus oli tühi trepikoda. Sealt levis tuli pööningule ja edasi läbi Saluudi kino mööda Küütri tänava poolsete majade pööninguid. Werneri kohvik sai peamiselt veekahjustusi.

Kahtlustasime, et kodutud käisid trepikojas ööbimas ja tegid lõket. Või oli tahtlik süütamine. Süüdlane jäi tuvastamata. Sel ajal toimus Eestis palju kummalisi põlenguid. Liikusid legendid, et keegi süütab.

Mis süütaja motiiv võinuks olla?

Püromaania on seksuaalse suunitlusega kuritegu, süütaja saab rahulduse põlemise jälgimisest. Ma räägin loengus, et tasub pildistada inimesi, kes on puukuuride ja tühjade majade põlengute juures ning hakata otsima piltidel korduvat nägu.